Kose-Uuemõisa sõda (ka: Kose-Uuemõisa ülestõus) oli 1805. aastal Harjumaa Kose-Uuemõisa mõisa talupoegade vastuhakk mõisa teoorjusele.

1804. aastal anti välja uus Eestimaa talurahvaseadus, mis kergendas teokohustuste ulatust, kuid säilitas öise rehepeksu kohustuse. Levis kuuldus, et kohalikud mõisnikud on õige seaduse kõrvale toimetanud ja selle võltsinguga asendanud.^[1]

Erinevalt Liivimaa talurahvaseadusest ei olnud Eestimaa kubermangule mõeldud seadusetekstis rehepeksu korraldust reguleeritud. Kohalikud talupojad olid veendunud, et keiser Aleksander I keelas öise rehepeksu ära. Usuti, et keiser ei saa sundida päev läbi töötanud inimest veel öösel mõisas reht peksma, mistõttu pidi öise rehepeksu kohustus olema mõisnike vemp. Eestimaa talupojad otsustasid oma õigusi kaitsta ja "võltsseadusele" vastu hakata. Suurim vastuhakk leidis aset Kose-Uuemõisas.^[1]

11. septembril 1805 teatasid Kose-Uuemõisa mõisa teosulased mõisaomanik Karl Gustav Andreas von Tiesenhausenile, et alates sellest päevast nad enam mõisa öisest rehepeksust osa ei võta. Tiesenhausen üritas manitsedes ja ähvardades talumeeste meelt muuta, kuid ei suutnud siiski kõiki ümber veenda. Ta lükkas loo klaarimise järgmisele päevale, lootes, et asjad siis laabuvad. Siiski andis ta mõisavalitsejale käsu vangistada Kõlli Toomas, keda ta pidas teiste talupoegade ässitajaks. Mõisnik otsustas Toomase hommikul vahi all Tallinna ülekuulamisele saata.^[1]

Hommikul, kui mõisavalitseja hakkas koos kolme vahimehega Toomast Tallinna viima, piirasid 40–50 ratsanikku nad mõisasüdamest kümmekonna versta kaugusel ümber. Talumehed olid tulnud Kõlli Toomast vabastama ning mõisavalitseja pidi neile alla vanduma. Talupojad polnud asunud vastuhakule mitte ainult ühes mõisas, vaid kõigis Kose kihelkonna mõisates.^[1]

Nädala pärast saatis Tiesenhausen Eestimaa kubermanguvalitsusele abipalve. Eestimaa kuberner Andreas von Langell informeeris rahutustest siseministrit ja palus tal saata Tallinna kasakapolgu, et saaks asuda talupoegade vastuhakku maha suruma. Samas heitis ta mõisnikele ette liigset talupoegade kurnamist, eelkõige öist rehepeksu.^[1]

Langell käskis Lõuna-Harju haagikohtunikul Vietinghoffil juurdlust alustada ning mässavate talupoegade ninamehed vahistada. Uudis haagikohtuniku saabumisest Kose-Uuemõisa levis kiiresti ning peatselt saabus naabruses asuvast Ravila mõisast hobustel 40 talupoega, kes sundisid kohtuniku lahkuma. Vietinghoff teatas kubernerile, et Kõlli Toomast ei ole tal õnnestunud tabada, sest teda ümbritsevad ja kaitsevad teised talupojad. Samuti nentis ta, et tabamata on ka Tooma vabastajad. Vietinghoff üritas mässajaid manitseda, et kui nad vastuhakku ei lõpeta, tuleb kuberner koos sõjaväega korda looma, kuid manitsustel polnud mõju.^[1]

Mihklipäeva, 29. septembri õhtul 1805 saabus Kose-Uuemõisa kuberneri saadik parun Rosen, kellele pandi ülesandeks kord võimalikult rahumeelselt jalule seada ja vastuhaku ninamehed vangistada. Järgmisel hommikul jõudis kohale ka 100-meheline väesalk. Nüüd otsustas Rosen talupoegade rahustamisega alustada. Kõigepealt kõneles ta talurahvakohtunike ja taluperemeestega, püüdes nende abiga vastuhakkajate meelt muuta. See ei õnnestunud.

Rosen ühes kaaskonnaga pöördus tagasi. Lahingukäsku ta ei andnud, sest selle sõdurite hulgaga polnud võimalik talupoegi sisse piirata ja alistuma sundida. Pealegi oli sõduritel ainult 10 padrunit mehe peale. Seetõttu lähetas Rosen käskjala kuberneri juurde, paludes võimalikult kiiresti kohale saata 200–300 meest ühes küllaldase lahingumoonaga. 2. oktoobri hommikul saabus kubernerilt vastus, mis tegi Roseni murelikuks. Langell teatas, et ta saab saata 50 kahurväelast ja 36 linnasõdurit. Kella 2 paiku pärastlõunal jõudis abivägi Kose-Uuemõisa. Vastuhakkajail, kel olid vahipostid Tallinna maantee ääres väljas, ei jäänud see märkamata. Abiväge tuli ka talupoegadele, seda isegi Kose naaberkihelkondadest. Nüüd oli selge, et mõlemad pooled valmistuvad lahinguks, ja rahumeelsest kokkuleppest ei saanud enam juttugi olla.

Kaptenile löödi kaikaga pähe

Mõisnike lisaväe saabumisest oli möödas vaevalt tund, kui talupoegade mitmesajameheline vägi hakkas Kuivajõe kõrtsi juurest mõisa poole liikuma. Parun Rosen käskis osal kahurväelastel asuda mõisa kaitsele, ülejäänutel aga minna ahelikus talupoegadele vastu. Kapten Muškin viis oma väeosa paarikümne sammu kaugusele talumeeste ette ja astus ise kümmekonna mehe saatel veel mõned sammud edasi. Nüüd andis kapten talupoegadele käsu: relvad maha! Selleks ajaks olid talumehed moodustanud pika hõreda aheliku, mille taha keskele paigutati suurem tihe salk. Salgast kargas välja Harmi teosulane, heitis kuue seljast ja tegi liigutuse, nagu tahaks paludes kapteni kintsu kaabata. Muškin tõukas mehe vasaku käega eemale ja käskis sõduritel anda esimese kogupaugu – Roseni käsku eirates üle talumeeste peade.

Samal hetkel tabas kaptenit hirmus teibahoop pähe ja ta varises teadvusetult maha. Üks talupoeg oli Muškinile märkamatult ligi hiilinud... Kõlas ka püssipauk ning allohvitser Filippov vajus kokku. See oli justkui rünnakusignaal. Kaigaste, kuue püssi ja ühe püstoliga relvastatud talumehed tormasid sõjakisaga sõdurite aheliku poole. Aheliku vasakul tiival ja keskel asunud sõdurid ei jõudnud püsse uuesti laadida ning nad aeti teivastega laiali. Paremal pool asunud soldatid aga avasid ründajate pihta tule.

Kui lahing oli kestnud üle poole tunni, tõmbusid talupojad haavatuid kaasa viies tagasi. Taandusid ka sõdurid. Mõisa juures hakati haavatutele abi andma. Möödus natuke aega, kui järsku märgati talumehi taas üle välja mõisale lähenemas. Parun Rosen kui endine sõjaväelane viis nüüd sõdurid ise tulijatele vastu. Nähes lahingukorras sõdureid, pöördusid talupojad tagasi. Nad saatsid käskjalad ümberkaudsetesse mõisatesse, aga ka Järvamaale ja isegi Põltsamaale abi järele.

Surnud ja raskelt haavatud viidi Roseni käsul peagi mõisasse. Hukkunuid omastele välja ei antud, vaid pandi rehe alla rahvale hoiatuseks välja. Hiljem maeti nad ilma kirstuta sohu kui "jumalakartmatud ja suurtes pattudes surnud isikud". Kose-Uuemõisas valitses hirm. Arvati, et kaua enam ei suudeta talumeeste rünnakutele vastu panna. Parun Rosen saatis käskjala Tallinna, paludes saata kasakaid ja isegi paar kahurit ühes kartetšilaengutega. "Kapten Muškin lamab teadvuseta, allohvitser Filippov on surnud, garnisoni sõduritest 5 meest ja linnasõduritest sama palju haavatud. Talupoegadest on 6 surnud. 1 raskesti haavatud," kirjutas Rosen kubernerile. Kolm talupoega suri hiljem haavade tagajärjel. Kardetud rünnakut öösel siiski ei tulnud.

3. oktoobril talupoegade vastasrinne lagunes. Juba hommikul ilmusid mõisasse kuus Uuemõisa teosulast vabandustega, et neid oli ähvardustega sunnitud mässama, ning palusid mõisahärralt andestust.

Rosen kirjutas sündmuste arengust kubernerile iga päev. Need ettekanded vahutavad vihast ja vaenust eestlaste vastu. "Eestlast tuleb pidada loomaks, vaid inimeseks ainult tema inimpärase kuju tõttu," vandus Rosen.

4. oktoobril jõudis pikisilmi oodatud abivägi kohale. Talupoegade vastu saadeti Tallinnast kaks kahurit, 170 madrust ja 100 grenaderi. See viis vastuhakkajailt viimasegi võitlustahte ja nad hakkasid mõisasse tööle naasma. Olukord polnud siiski veel rahunenud – ka vastuhaku ninamehi polnud tabatud. Parun Rosen pani välja isegi pearahad. Kõlli Toomase tabajale lubati 50 rubla. Toomas, kes ei soovinud kellelegi Juuda teele asumist, ilmus ise mõisasse ja ta võeti vahi alla. 11. oktoobriks oli vastuhakk maha surutud.

Karistamine Raekoja platsil

Vastuhakus aktiivselt osalenud anti kohtu alla. Kose-Uuemõisa talumeeste süüd vaagis Harju meeskohus, Ingliste meeste eksimusi arutas Lääne meeskohus ja Karinu-Orina talupoegade patte Viru-Järva meeskohus. Kõik kohtuistungid toimusid Tallinnas Toompeal rüütelkonna majas. Hoolimata süüaluste rohkusest määrati karistused kiiresti. Rahutustest osavõtmise eest mõistsid kohtud süüdi 72 talupoega, kellele määrati karistuseks ühtekokku 1697 paari vitsu ehk 5091 hoopi. Peksule järgnes Siberisse või avalikele töödele saatmine ning kirikukari. Suurim peksukaristus oli 40 paari vitsu. Näiteks Orina ja Karinu 22 talupojast määrati suurim peksunorm koguni 15-le.

Karistus tuli kohtuotsuse kohaselt täide viia linnas mõnel platsil, kuhu ümbruskonna rahvas kokku tuleb. Kohaks valiti Tallinna turg (Raekoja plats) ja peksta tuli turupäeval kui nädala kõige rahvarohkemal päeval. Niisiis pidi peksmine ühtlasi olema rahvale hoiatavaks ja hirmutavaks etenduseks.

Protokollid karistuse läbiviimise kohta on napisõnalised. Üksikasjalikumalt on kirjeldatud vaid Orina ja Karinu talupoegade peksmist 31. jaanuaril ja 5. veebruaril 1806. Pekstav talupoeg pandi Tallinna raekoja seinal kaelaraudadesse, mida tavaliselt kasutati naiste häbiposti panemiseks. Peksjad olid alamad politseinikud ehk brütterid. Kokku oli neid 4 meest ja oma töö eest said nad 87 rubla, kuhu on sisse arvatud ka vitsapaaride hind.

1805. aasta talurahvarahutused ei toimunud üksnes Harjumaal, kuigi sellest ja eriti Kose-Uuemõisa sündmustest on kõige rohkem kirjutatud (sh Mihkel Aitsami romaanis "Eestimaa kuningas" (1939)). Oma õiguste kaitseks astuti umbes samal ajal välja ka Läänemaal, Järvamaal ja Virumaal.

• Hendrik Relve. Põlispuud. Tallinn, Koolibri 2003, lk 75–76.