Tapa vallavolikogu 26. veebruari istungil oli arutlusel arvamuse kujundamine ringmajanduskeskuse rajamise suhtes Tapa linna Raba tn 4 tootmismaale. EKRE oli selle ettepaneku vastu kindlatel põhjustel: olmelistel, majanduslikel, loodus- ja keskkonnakaitselistel, ning ilma liialduseta oli põhjuseks ka mõju Eesti rahvusvahelisele mainele.
Loomulikult peab prügi ladustama, võimaluse korral töötlema ning taaskasutama. Miks mitte ka Tapa valla piirides, kui koht ja lahendus sobib elanikele, ei vähenda kellegi vara väärtust, elukvaliteeti ega reosta loodust.
Küll on küsitav, kas seda koos kaasnevate häiringutega peab tegema 5500 inimese kodude ning 4000 kaitseväelase ja NATO liitlase teenistuskoha vahetus läheduses, linnulennult kahe kilomeetri kaugusel.
Häiringuid jätkub. Hais, nõrgvesi, prügiveokite müra ja liikluskoormus − 365 päeval aastas 55 veokit päevas TAPS-i (Tapa ringmajanduskeskuse) prognoositud mahtude põhjal –, biojäätmetega kaasa tulevad taimede ja loomade haigused.
Mõni häiring on vahetult avalduv: hais, müra. Mõni tiksuv aegpomm: pinna- ja põhjavesi, bio- ja zoonoossed haigused. Otse väljendudes, prügimägi on prügimägi, ükskõik kui innovatiivselt ja poliitkorrektselt seda nimetada.
Tapa linn on alles toibumas punavägedega kaasnenud reostusest, põlevast kaevuveest ja muust lagast. Muuta vald ja linn 30 aastat hiljem poole Eesti prügi ladustus- ja põletuskohaks koos kaasnevaga ei ole selle taustal millegagi õigustatav.
Lubatavat majandusliku tulu on raske näha. Kindlasti äriühingu ladvikus teenitakse head sissetulekut. Nimedega aitab meediakajastuste ja äriregistri sirvimine.
Ent valda jääb pigem madalapalgalise lihttöölise maksutulu, mitte juhtide oma. Ning kes ja kuidas kompenseerib nende kodude väärtuse, mis sarnase naabri saabumise järel süvasukeldumise teeb?
Küll raiskaks TAPS ära väärtusliku tootmismaa, mis tulenevalt Tapa profiilist mastaapse militaartaristu asukohana kaitseväe linnaku ja polügooni kõrval leiab oluliselt suuremat lisandväärtust loova, kõrgtehnoloogilise tootmise väiksema häiringu ning kõrgepalgalisemate töökohtadega «kosilase». Küsimus pole mitte kas, vaid millal.
Sai osutatud ka rahvusvahelisele mainele. Tapal teenib umbes 1000 NATO liitlassõdurit.
Iga siin teeniv liitlane on peale kodumaale naasmist mainesaadik, kes kujundab teadmist Eestist oma kogukonnas. Sarnased üksikisikute tähelepanekud ja mälupildid kujundavad mainet. Ei usu, et vajame seda, et Tapal missioonil olnud tuhanded võitlejad nendivad kodus, et Eestis haises, me elasime prügimäe kõrval.
Kaitseväe linnakut külastavad sama tihti kui Toompead presidendid, peaministrid, kuninglikud perekonnad, suursaadikud. Kas meil on tõesti vaja neid pikantse lõhnaelamusega tervitada?
Eestist väljapoole tasub vaadata ka projekti «rohelisuse» müügiargumenti vaagides. Atlandi teisel kaldal alanud kainenemine roheutoopiast on jõudmas servapidi Euroopasse. Kuigi ideena õilsad, on rohelisena esitletavad tehnoloogiad osutunud kalliks, ebamugavaks, massiivselt inimeste elutähtsaid ressursse kulutavaks ning majanduslikult ilma subsiidiumideta konkurentsivõimetuks tupikteeks.
Ajal, mil tööstusriigid on asunud tegema sammu tagasi «vanade» ent üliefektiivseteks ning puhasteks arendatud tehnoloogiate juurde, näib nüüdseks juba «parim enne» tähtaja ületanud pseudrohelise äriidee vägisi Tapale istutamine pigem katsena veel viimased rohetavad toetused-fondid-projektid tühjaks raputada. Mis iseenesest on mõistetav ettevõtja vaatepunktist. Küll on alatuse maik juures, kui seda tahetakse teha Tapa linnaelaniku ja vallarahva arvel, jättes neile pseudorohelise tehnoloogia ja keskkonnaprobleemi järgmiseks 50 aastaks.
Valdo Helmelaid, Tapa abivallavanem (EKRE)