Vastse-Kasaritsa lahing (4./15. september 1701) oli üks kolmest väiksemast lahingust Kagu-Eestis, mis peeti Wolmar Anton von Schlippenbachi juhitud Rootsi ja Boriss Šeremetjevi juhitud Vene vägede vahel ning lõppes Rootsi võiduga. Lahing toimumiskoht asub tänapäevase haldusjaotuse järgi Võru maakonnas Kasaritsas.

Pärast Venemaa tsaari Peeter I üle Narva lahingus saavutatud võitu suundus Rootsi kuninga Karl XII peaarmee Laiusele talvekorterisse, kust see 1701. aasta mais Kuramaa poole liikus. Rootsi peavägede lahkumise järel jäi Eestimaa kaitsmine Wolmar Anton von Schlippenbachile, kelle käsutuses olid vaid väiksemad ja kehvemad väekoondised, mis sisaldasid ka maakaitseväge, aadlilipkondi ja garnisonisõdureid.^[1]

Narva all saadud kaotuse järel jäid venelased Eestimaal siiski sõjaliselt aktiivseks. Petserimaale koondunud Vene armee Boriss Šeremetevi juhatusel alustas peatselt sissetungi Eestimaale.^[1]

Vaata ka: Räpina-Lokuta lahing ja Rõuge lahing

4. septembril ründasid venelased ühel ajal Rootsi positsioone Räpina, Vastse-Kasaritsa ja Rõuge all. Sel päeval ründas Kasaritsas asuvaid Rootsi vägesid ligi 3000-meheline Vene vägi kolonel Savva Vassiljevitš Aigustovi juhatusel. Venelastel oli plaanis ilmselt Rõuges asuvad Rootsi väed siia meelitada, et sealt siis kergemini läbi murda.^[2][3]

Rootslasi oli Kasaritsas võrdlemisi vähe: 160 ratsanikku rittmeistrite Berend Rehbinderi ja Brusini juhatusel. Siiski asus see väike üksus abivägesid ära ootamata kohe rünnakule ja põhjustas venelastele suuri kaotusi. Need abiväed, mis olid rittmeister Christoffer Rehbinderi ja kaptenleitnant Quante juhatusel, suundusid aga Rõugesse ning neile läksid järgi ka Rehbinderi ja Brusini vägi.^[3]

Hiljem jõudsid kohale ka Schlippenbachi abiväed, kes suundusid Kasaritsast edasi Rõugesse.^[3]

Lahingus kaotasid venelased umbkaudu 100–150 ja rootslased 30–50 meest.^[3][4]