Halifaxi plahvatus leidis aset 6. detsembril 1917 kell 9.04, kui Kanadas Halifaxi sadamas plahvatas lõhkeaineid vedav aurulaev Mont-Blanc. Plahvatuseni viis tulekahju, mis oli puhkenud pärast Mont-Blanci kokkupõrget aurulaevaga Imo.

See oli suurim ja laastavaim inimtekkeline plahvatus enne Teise maailmasõja käigus Hiroshimale heidetud tuumapommi – selle käigus vallandus TNT ekvivalendis 2,9 kilotonni (12 000 GJ) energiat.

Täislastis lõhkeainetega (trinitrotolueen ja pikriinhape) ning kergesti süttivate põletusainetega (bensool ja nitrotselluloos) koormatud Mont-Blanc oli teel New Yorgist vahepeatusega Bordeaux'sse. Tühi söe laadimist ootav Norra alus Imo oli teel Hollandist New Yorki, et naasta esmaabitarvetega Belgiasse. Kuigi enne maailmasõda lahingumoonaga laevu sadamasse ei lastud, lõdvendati seda reeglit seoses Saksa allveelaevadelt lähtuda võiva ohuga.

Linna tööstuskeskus koos laevaremonditehasega hävis pea täielikult. Richmondi linnajaos, selle ümbruskonnas ja ka Dartmouthi asulas sai 1950 inimest surma, üle 2000 jäi kadunuks, 9000 sai vigastada. 6000 inimest jäi keset algavat talve koduta, kokku 25 000 peavarjuta. Surnuid tuvastati Titanicu laevahuku järel rakendatud süsteemiga. Nende seas oli nii põlisameeriklasi mikmakke kui ka mustanahalisi. Viimane surnu avastati alles kaks aastat pärast plahvatust.

Kuna Euroopat laastas samal ajal Esimene maailmasõda, olid paljud esiti veendunud, et toimunud oli Saksamaa rünnak Kanada vastu. Kuna toimunu kohta õige teave puudus, siis kõik Saksa päritolu ellujäänud vangistati.