Pikemalt artiklis Frankfurdi sinod (1007)

1007. aasta 1. novembril kutsus Saksa-Rooma keiser Heinrich II Frankfurdis kokku sinodi, mille eesmärgiks oli Lõuna-Saksamaa ristiusustamise kiirendamiseks uus piiskopkond rajada. Sinodit juhatas Mainzi peapiiskop Willigis, osales veel seitse peapiiskoppi ja 27 piiskoppi. Sinodi tulemusena asutati Kesk-Saksamaale Bambergi piiskopkond, mis pidi lisaks keisri enda mõisatele maad saama ka kõrvalasuvatelt Eichstätti ja Württembergi piiskopkondadelt.^[1]

Vastloodud piiskopkonna piir jooksis põhjas Hallstadtist Forchheimini ja lõunas Büchenbachist Herzogenaurachini^[2]. Piiskopkonna teiseks piiskopiks sai 1040. aastal Suidger von Morsleben, kes valiti 1046. aastal Clemens II nime all paavstiks. Clemens maeti hiljem Bambergi toomkirikusse^[3], mistõttu on ta seni ainus paavst, kes on matmispaik asum põhja pool Alpe^[4]. Piiskoppide Hermann I-se ning Otto I-se ajal soetas piiskopkond endale uusi valdusi, nende hulgas ka Bambergist põhjas asuva Banzi kloostri.^[2] 1242. aastal ametisse nimetatud Heinrich I sai Bambergi esimeseks vürstlikuks piiskopiks^[viide?].

14. sajandil leidsid vürstlikus piiskopkonnas aset laialdased ehitustööd, rajati uusi linnu ja linnuseid. Reformatsiooni ajal oli piiskopiks Georg III von Limburg, kes reformaatoritega sümpatiseeris^[5]. Konfliktid luterlaste ja katoliiklaste vahel jätkusid ka tema ametijärglase Weigand von Redwitzi ajal, mil paljud preestrid Lutheri õpetusi toetasid. 1524. aastal saatis Weigand piiskopkonda ringkirja, milles käskil vaimulikel kolm aastat varem koostatud Wormsi ediktist kinni pidada. Keset mässude lainet oli Bamberg sunnitud markrahv Albrecht Alkibiadesele ligi poolevürstliku piiskopkonna territooriumist loovutama. Keiser Karl V kuulutas markrahvi agressiooni oma naabrite vastu ebaseaduslikuks ning Bambergi kohustused tühistatuks, kuid 1552. alustas Albrecht nii Wegandi kui ka teiste ümbruskonna maavalitsejade vastu sõjategevust. Bambergi linn langes ning piiskop põgenes oma õukonnaga Forchheimi. Albrecht sai peatselt aga lüüa ning põgenes Prantsusmaale, Weigand oli piiskopkonda tabanud kriisi üle elanud ning valitses koadjuutori abiga veel oma surmani 1556. aastal.^[6] Kolmekümneaastase sõja ajal sai vürstlik piiskopkond sõjategevuse tõttu kannatada, Bambergi linn ise langes ligi 17 korda rüüstamise ohvriks ja sõja lõpuks oli linna varasemast 12 000-st elanikust vaid 6900 elus.^[7]

17. sajandil tegutsesid vürstliku piiskopi õukonnas paljud muusikud nagu Heinrich Pfendner, Johann Baal, Georg Arnold ja Georg Mengel.

1674. aastal loovutas vürst-piiskop Peter Philipp von Dernbach enda valitsemisõigused Kärnteni maavaldustes (Villach, Feldkirchen, Wolfsberg ja Tarvisio Alpiteel Veneetsiasse, samuti Kirchdorf an der Krems) Habsburgidele. 1759. aastal ostis keisrinna Maria Theresia need piiskopkonna käest lõplikult ära. Vürstlik piiskopkond likvideeriti lõplikult 1802. ja 1803. aastal, mil viimane vürstlik piiskop Christoph Franz von Buseck ametist lahkus ning maa-alad Baieri kuurvürst Maximilian IV Josephile läksid.^[2] 1818. aastal taastati Bamberg peapiiskopkonnana.

• Eberhard I 1007–1040
• Suidger Morslebenist 1040–1046 (hilisem paavst Clemens II)
• Hartwig von Bogen 1047–1053
• Adalbero Kärntenist 1053–1057
• Gunther 1057–1065
• Hermann I von Formbach 1065–1075
• Rupert 1075–1102
• Otto I von Mistelbach 1102–1139
• Egilbert 1139–1146
• Eberhard II von Otelingen 1146–1170
• Hermann II von Aurach 1170–1177
• Otto II von Andechs 1177–1196
• Timo von Lyskirch 1196–1201
• Konrad von Ergersheim 1202–1203
• Ekbert von Andechs-Meranien 1203–1231
• Siegfried von Öttingen 1231–1238
• Poppo von Andechs-Meranien 1238–1242
• Heinrich I von Bilversheim 1242–1257
• Wladislaw von Schlesien 1257
• Berthold von Leiningen 1257–1285
• Manegold von Neuenburg 1285 (Würzburgi piiskop 1287–1303)
• Arnold von Solms 1286–1296
• Leopold I von Gründlach 1296–1303
• Wulfing von Stubenberg 1304–1318
• Ulrich von Schlüsselberg 1319
• Konrad von Giech 1319–1322
• Johann Wulfing von Schlackenwerth 1322–1324
• Heinrich II von Sternberg 1324–1328
• Werntho Schenk von Reicheneck 1328–1335
• Leopold II von Egloffstein 1335–1343
• Friedrich I von Hohenlohe 1344–1352
• Lupold von Bebenburg 1353–1363
• Friedrich II von Truhendingen 1363–1366
• Ludwig von Meißen 1366–1374
• Lamprecht von Brunn 1374–1399
• Albrecht von Wertheim 1399–1421
• Friedrich III von Aufseß 1421–1431
• Anton von Rotenhan 1431–1459
• Georg I von Schaumberg 1459–1475
• Philipp von Henneberg 1475–1487
• Heinrich III Groß von Trockau 1487–1501
• Veit I Truchseß von Pommersfelden 1501–1503
• Georg II Marschall von Ebnet 1503–1505
• Georg III Schenk von Limpurg 1505–1522
• Weigand von Redwitz 1522–1556
• Georg IV Fuchs von Rügheim 1556–1561
• Veit II von Würzburg 1561–1577
• Johann Georg I Zobel von Giebelstadt 1577–1580
• Martin von Eyb 1580–1583
• Ernst von Mengersdorf 1583–1591
• Neidhardt von Thüngen 1591–1598
• Johann Philipp von Gebsattel 1599–1609
• Johann Gottfried I von Aschhausen 1609–1622 (Würzburgi piiskop 1617–1622)
• Johann Georg II Fuchs von Dornheim 1623–1633
• Franz von Hatzfeld 1633–1642 (Würzburgi piiskop 1631–1642)
• Melchior Otto Voit von Salzburg 1642–1653
• Philipp Valentin Voit von Rieneck 1653–1672
• Peter Philipp von Dernbach 1672–1683
• Marquard Sebastian Schenk von Stauffenberg 1683–1693
• Lothar Franz von Schönborn 1693–1729
• Friedrich Karl von Schönborn-Buchheim 1729–1746 (ka Würzburgi piiskop)
• Johann Philipp Anton von und zu Frankenstein 1746–1753
• Franz Konrad von Stadion und Thannhausen 1753–1757
• Adam Friedrich von Seinsheim 1757–1779 (ka Würzburgi piiskop)
• Franz Ludwig von Erthal 1779–1795 (ka Würzburgi piiskop)
• Christoph Franz von Buseck 1795–1802

• Bambergi peapiiskopkond