Naeris (Brassica rapa rapa) on Vahemere maadelt pärinev ristõieliste sugukonda kuuluv kaheaastane rohttaim.

Juurvili on lapiku, ümarlapiku, ümara või pikliku kujuga. Koor on kollane või valge^[1], ülemises osas võib mõnel sordil esineda ka violetjas varjund. Sisu on samuti kollane, mõnikord ka valge.

Lehed on enamikul sortidel sulglõhised, mõnel sordil ka terved, helerohelised, mõlemalt poolt lühikarvalised. Naeri lehed on söödavad ja neil puudub vahakirme.

Õisikuvarred on püstised ja hargnevad. Õied väikesed ja kuldkollased. Vili on kõder. Seemned on väikesed, ümmargused, pruunikad, sarnanevad kaalika seemnetega.

Naerist aetaksegi sageli segi teise lähedase liigiga, kaalikaga, mille viljaliha on kollane. Naeris erineb kaalikast lehtede poolest, mis kinnituvad otse juure ülaossa.

Metsnaeri lehti ja juuri söödi juba ammu enne põlluharimise algust. Naereid hakati esimest korda kasvatama umbes 4000 aastat tagasi Lähis-Idas. Vana-Kreekas ja Rooma riigis oli naeris tähtsaim köögiviljakultuur teravilja- ja viinamarjasortide kõrval ning sellest aretati mitu sorti.

Naeris oli Eestis enne kartuli kasvatamise algust põhitoiduaine. Viimastel sajanditel on kartul naeri kõrvale tõrjunud ja ka kaalikas, mis arvatavasti on naeri ja kapsa ristand, on naerist ettepoole tõusnud.

Naerist süüakse toorelt, keedetult ja küpsetatult. Naeris on maitsev suppides, raguudes, püreena või täidetult ja praetult. Naerist võib toorelt või keedetult lisada salatitesse. Lehed on maitsvad ja neid valmistatakse nagu spinatit.

• Alahinnatud juurviljad – naeris ja kaalikas