Jaak Arro (sündinud 19. juunil 1957 Tallinnas) on eesti maalikunstnik ja laulja.

Ta on lõpetanud 1984. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi maali erialal.

Jaak Arro on osalenud eesti kunstielus 1985. aastast: maalinud, korraldanud performance'eid, loonud ühiskonnakriitilisi nukufilme (1988, 1989 koos Rao Heidmetsaga). Tema esimene isikunäitus 1987. aasta kevadel Tallinna Kunstisalongis näitas, et eesti kunstiellu on tulnud uus isiksus, kelle taustaks on tolleaegne punkkultuur ja rokkansambli Päratrust tegevus. Näituse avamisel korraldati performance (koos Siim-Tanel Annusega) "Kunsti ärkamine". Samal aastal leidis aset veel üks performance Pärnumaal – "Maa. Tuul. Tuli. Vesi".

1990. aastatel taandus Jaak Arro loomingus olmelisus, teravus ja punk ning asemele tuli sügavam temaatika – eksistentsiaalsus. Algelemendid (maa, õhk, tuli, vesi), elu ja olemine, jõud ja igikestvus, minek läbi sünni, armastuse ja surma värava on kujunenud Jaak Arro põhiaineseks. Kujutatu müstilist tähendust rõhutab tema maalide valdavalt tume koloriit. Mõjukust lisab suur formaat. Nagu meie etnilises kultuuris oli meeste kunstiline eneseväljendus seotud puiduga, on ka Jaak Arro maalide oluliseks osaks massiivsed täispuidust raamid.^[1]

Jaak Arro on joonistanud ka karikatuure, mida on avaldatud ajakirjas Pikker 1978. aastal.^[2]

Ta on laulnud ansamblites Päratrust ja Vanemõde.^[3]

• 1982 – "Šlaager", mängufilm (Kookose muusik)
• 1988 – "Papa Carlo teater", animafilm (stsenarist, kunstnik)
• 1989 – "Noblesse oblige", animafilm (stsenarist, kunstnik)
• 1993 – "Elutuba", animafilm (kunstnik)

• 1991 Kristjan Raua preemia

Tema abikaasa on Epp Maria Kokamägi, nende tütred on keraamik Liisu Arro ja kokk Anni Arro ning poeg on videokunstnik Johannes Arro.

• Elulugu