Infraheli mõõtmisjaam Qaanaaqis Gröönimaal, mida kasutab Tuumarelvakatsetuste Üldise Keelustamise Lepingu Organisatsiooni ettevalmistuskomisjon oma töös.

Infraheli on heli, mille rõhu muutumise sagedus on alla 20 Hz ehk alla keskmise inimese alumist kuuldeläve.

Seda võib esineda nii looduslikel kui ka inimtekkelistel põhjustel.

Allikad

Looduslikult tekib infraheli näiteks vulkaanipursete[1][2], boliidide[3], maavärinate, äikese, laviinide ja ookeanilainete[3] (peaaegu alaliselt sagedusel 0,1–1,0 Hz[4]) tõttu.

Infraheli saavad tekitada ka mitmed loomad, näiteks vaalad, kaelkirjakud[5], elevandid[6], jõehobud[7] ja ninasarvikud[8][9].

Tehislikeks allikateks võivad olla plahvatused, aga ka masinad (nt mootorid, kompressorid, tuuleturbiinid, õhusõidukid, startivad raketid) ja suurte rajatiste (nt sillad, tammid) vibratsioon.[10][11][12]

Loomadel

Infraheli on võimelised kuulma mõned linnud, konkreetsetes katsetes oli see 2021. aasta seisuga kinnitust leidnud viie liigi puhul, näiteks kirjatuvid (kuni sagedusel 0,05 Hz) ja kodukanad. Väheste teadusuuringute tõttu pole selle võime üldisem levik lindude seas teada.[4]

Teadlased on arvanud, et rändlinnud kasutavad orienteerumiseks muu hulgas infraheli, vältides selle abil teele jäävat keerulisi ilmastikuolusid. Infraheli ulatub aga ilmselt teistest navigatsioonimärkidest kaugemale. Selgitamaks, kuidas infraheli rännet mõjutab, on pakutud (Patrick et al 2021) kolm hüpoteesi: 1) infraheli allikas on linnule konkreetseks sihtkohaks; 2) linnud määravad oma asukohta mitmest allikast pärit signaali põhjal; 3) ruumis muutuval helitugevusel põhinevad gradientväljad moodustavad omamoodi koordinaatsüsteemi, linnud liuglevad mööda seda vastavalt signaalide intensiivsusele.[4] Katsete tulemusel on selgunud, et infraheli näivad marsruudivalikul kasutavat näiteks rändalbatrossid.[13]

Mõõtmine

CTBTO-le kuuluv infraheli mõõtmisjaam IS55 Windless Bightil Alaskal

Esimest korda mõõdeti looduslikult tekkinud infraheli 1883. aastal, mil Indoneesias purskas Krakatau vulkaan.[12]

Et infraheli tekib ka tuumaplahvatuste tagajärjel, siis kasutab Tuumarelvakatsetuste Üldise Keelustamise Lepingu Organisatsiooni ettevalmistuskomisjon lisaks muudele vahenditele (nt seismograafid, hüdrofonid, atmosfääris leiduvate radioaktiivsete isotoopide analüüs) ülemaailmset 60 mõõtejaamast koosnevat IMS-võrgustikku, et kontrollida lepingust kinnipidamist. Selline mõõtejaam koosneb neljast või rohkemast mikrobaromeetrist.[14][12] Esimene IMS-i mõõtejaam valmis 2001. aastal.[4]

Mõju inimestele

 Pikemalt artiklis Müra mõju inimestele

Terviseameti järgi on tervisele kahjulik infraheli alates helirõhutasemest üle 130 dB.[15] Ameti andmetel võib piirväärtusi ületav infraheli põhjustada väsimust, iiveldust, hirmu, ärevust, tasakaalu nõrgenemist ja reageerimiskiiruse langust.[11] Kliinik.ee järgi võib infraheli põhjustada "ebamääraseid aistinguid", näiteks halba enesetunnet, hirmu, peavalu, kuid see eeldab helirõhu taset üle 130 dB.[16]

Eestis on elamutes ja ühiskasutusega hoonetes püsiva infraheli helirõhutaseme piirnormiks määratud 85 dB.[11]

Tuuleturbiinidest tulenev infraheli

Teadlased on uurinud tuulikutega seotud infraheli võimalikku mõju inimtervisele, kuid selle terviseohtlikkust pole tõestatud.[10][17][18][19][20][15][21][22] Samuti on osutatud, et tuulikute tekitatud infraheli jääb tervist mõjutavast helirõhust väiksemaks[20][18][23][15][21][24] ning et ka pikaajaline kokkupuude tuuleparkidest tuleneva infraheliga pole 2025. aasta seisuga teadusuuringute järgi terviseohtlik.[15]

Kõige sagedamini kaebavadki inimesed kõigist infraheliallikatest tuuleturbiinide üle. Sellesisulistes uuringutes tuuakse etteheidetena enim esile uneprobleeme ja ärritust.[10] Teaduskirjanduses on märgitud, et tervisemõjude kohta esitab kaebusi pigem väike osa kõigist tuuleturbiinide läheduses elavatest inimestest.[10] Ühe uuringu (Turunen et al 2021) kohaselt teatas sümptomitest 5% vastavas küsitluses osalenud inimestest, kes elasid tuulikutest kuni 20 km kaugusel.[25] Lisaks on epidemioloogiliste uuringute tulemusena viidatud (Crichton & Petrie 2015), et tervisemõjudest teatatakse tihedamini piirkondades, kus elanikud on kokku puutunud tuuleparkide suhtes negatiivse meediakajastuse ja tuuleparkide vastu suunatud propagandaga.[17]

Püüdes tuvastada inimeste kogetud sümptomite algpõhjust, on teadlased uurimistöö tulemusena selgitatud neid muu hulgas notseeboefektiga.[17][26] Uurijad (Crichton & Petrie 2015) on toonitanud, et sümptomeid kogevate inimestele ei mõju abistavalt ega veenvalt üksnes osutamine otsese seose puudumisele, vaid selgitused on efektiivsemad, kui need väldivad süüdistamist või halvustamist, on loogilised ja võimestavad.[17]

Aucklandi Ülikooli teadlased (Circhton & Petrie 2015) korraldasid katse, mille tulemusena leidsid, et tuuleparkidest tuleneva infraheli väidetavat tervisemõju käsitlevate internetimaterjale järel infraheliga kokku puutudes sümptomeid kogenud inimeste vaegused leevenesid, kui neile selgitati notseeboefekti toimimist. Katses mängiti kahele testrühmale infraheli (9 Hz, 50,4 dB) ja kuuldavat tuuleturbiinide müra (43 dB). Enne esimest kuulamissessiooni vaatasid mõlemad grupid internetimaterjale tuuleturbiinide müra väidetavast ohtlikkusest. Selle tulemusena kogesid mõlemad rühmad rohkem sümptomeid ja nende tuju halvenes. Kuulamissessioonide vahelisel pausil tarbis üks rühm meediat, kus tutvustati teaduslikke tõendeid, mis ei toeta otsest seost infraheli ja terviseprobleemide vahel, ning selgitati notseeboefekti rolli sümptomite tekkes. Teistele osalejatele näidati materjali, mis esitles patofüsioloogilisi teooriaid sümptomite seletamiseks. Katsetulemusena selgus, et esimese rühma vaegused leevenesid, kuid teise rühma omad suurenesid veelgi.[17]

2021. aastal Helsingi Ülikoolis tehtud uuringu (Maijala et al) käigus mängiti mitme katse vältel kahele katsealuste grupile, kellest ühed olid varem kaevanud tuulikutest tekkiva müra üle, turbiinimüraga heliklippe, sh 7,5 minuti vältel infraheli võimsusega 89 dB. Salvestised võeti linti nii 200 m kaugusel turbiinidest kui neist 1,5 km kaugusel asuvate elumajade, kust elanikud olid müra tõttu välja kolinud, siseruumides ja aedades. Infraheli kuulmist ei suutnud katsealused iseseisvalt tuvastada; vererõhku ja pulssi puudutavad sümptomid esinesid vaid varem müra üle kaevanutel ja ainult sel juhul, kui neile tehti teatavaks, et nad kuulsid tuuleturbiinidest pärinevat infraheli. Uuringu autorite arvates viitab see asjaolule, et inimeste sedalaadi (st autonoomse närvisüsteemiga seonduvaid) sümptomeid põhjustavad heli asemel muud tegurid (näiteks eelarvamus, et tuuleturbiinid on juba olemuselt häirivad ja tervist ohustavad objektid). Samuti leiti, et infraheli olemasolu või puudumine kuuldava müra sees ei avaldanud katsealuste ärritustasemele mõju, mis lükkas uuringu autorite sõnul ümber väite, et infraheli on turbiinimüra häirivuse keskne põhjus.[27] Katset kommenteerides on välja toodud (Flemmer & Flemmer 2023), et reaalses elus on tuulikumüra konstantne;[10] uuringu autorid ise viitavad selles osas, et tervisemõju kurtnud inimeste sümptomid ilmnevad viimaste sõnul tihti juba minutite jooksul.[27] Sama on nentinud ka teised autorid.[28]

Infraheli võimalikku mõju unele uurisid 2023. Austraalia Woolcocki Meditsiiniuuringute Instituudi teadlased (Marshall et al), viies läbi eksperimendi, milles helitundlikud täiskasvanud viibisid stuudiokorterist unelabori tingimustes 72 tundi infrahelikeskkonnas (vahemikus 1,6–20 Hz, tipphelirõhuga 90 dB). Uuringu tulemusena selgus, et katsealuste unekvaliteet tuuleturbiinide järgi simuleeritud infrahelist sõltuvalt ei muutunud. Samuti ei märgitud märkimisväärsemaid infrahelist tulenevaid hälbeid või muutusi teistes testi käigus mõõdetud füsioloogilistes ja psühholoogilistes näitajates (mh nt vererõhk, pulss ja depressiooni-ärevuse-stressi skaala).[28]

2021. aastal avaldasid Mainzi Ülikooli kliiniku teadlased (Chaban et al) organismivälise uuringu, milles vaatlesid ühe tunni vältel infraheli (sagedusel 16 Hz, rõhuvahemikus 100–120 dBz) mõju südamelihaste kokkutõmbumisvõimele ja kinnitasid selle olemasolu. Helirõhul 110 dBz vähenes kokkutõmbevõime 11%, helirõhul 120 dBz 18%. Autorid soovitasid kehtestada 80 dBz või mitte rohkem kui 90 dBz mürapiirangu kroonilisele infrahelile. Artiklile on hiljem vastulauseid esitanud teised teadlased. Frits van den Berg (2022) kritiseerib algsete autorite valikut retoorilise võttega ("Kas tuuleturbiinid on, ei ole või võivad tulevikus olla suutelised tekitama kahjulikult kõrgeid infraheli tasemeid, [...] on väljaspool selle artikli fookust") kaudselt siduda oma tulemusi tuuleturbiinidega. Ta viitab, et tuulikud ei tekita uuringuga samaväärses tugevuses infraheli, kasutades allikana vastavaid mõõtmisi (Jakobsen 2005; Keith et al 2016; Hermann et al 2016)[a].[23] Tuuleparkide madalamale infrahelitasemele osutavad oma vastuses ka Müller Swen ja tema kolleegid (2022), vaieldes lisaks, et Chabani jt katse tulemused ei ole metodoloogiliste eksimuste (mõõtmisseadeldise konstruktsioon) tõttu pädevad. Nad viitavad ka, et helirõhul 100 dB ei õnnestunud Chabanil märkimisväärseid tulemusi saavutada.[29]

Vaata ka

Märkused

Viited

  1. ↑ Fee, David; Matoza, Robin S. (1. jaanuar 2013). "An overview of volcano infrasound: From hawaiian to plinian, local to global". Journal of Volcanology and Geothermal Research (inglise). 249: 123–139. Bibcode:2013JVGR..249..123F. DOI:10.1016/j.jvolgeores.2012.09.002. ISSN 0377-0273.
  2. ↑ Johnson, Jeffrey Bruce; Ripepe, Maurizio (15. september 2011). "Volcano infrasound: A review". Journal of Volcanology and Geothermal Research (inglise). 206 (3): 61–69. Bibcode:2011JVGR..206...61J. DOI:10.1016/j.jvolgeores.2011.06.006. ISSN 0377-0273.
  3. ↑ 3,0 3,1 Garces, M.; Willis, M. (2006). Modeling and Characterization of Microbarom Signals in the Pacific (Report). Originaali arhiivikoopia seisuga 11. veebruar 2009. Vaadatud 24. novembril 2007. Naturally occurring sources of infrasound include (but are not limited to) severe weather, volcanoes, bolides, earthquakes, mountain waves, surf, and, the focus of this research, nonlinear ocean wave interactions.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Patrick, Samantha C.; Assink, Jelle D.; Basille, Mathieu; Clusella-Trullas, Susana; Clay, Thomas A.; den Ouden, Oliver F. C.; Joo, Rocío; Zeyl, Jeffrey N.; Benhamou, Simon; Christensen-Dalsgaard, Jakob; Evers, Läslo G.; Fayet, Annette L.; Köppl, Christine; Malkemper, E. Pascal; López, Lucía Martina Martín (2021). Padget, Oliver; Phillips, Richard A.; Prior, Mark K.; Smets, Pieter S. M.; van Loon, E. Emiel. "Infrasound as a Cue for Seabird Navigation". Frontiers in Ecology and Evolution. 9. DOI:10.3389/fevo.2021.740027. ISSN 2296-701X.
  5. ↑ von Muggenthaler, E.; Baes, C.; Hill, D.; Fulk, R.; Lee, A. (1999). Infrasound and low frequency vocalizations from the giraffe; Helmholtz resonance in biology. Riverbanks Consortium on biology and behavior. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. veebruar 2012.
  6. ↑ Payne, Katharine B.; Langbauer, William R.; Thomas, Elizabeth M. (1986). "Infrasonic calls of the Asian elephant (Elephas maximus)". Behavioral Ecology and Sociobiology. 18 (4): 297–301. DOI:10.1007/BF00300007. S2CID 1480496.
  7. ↑ Barklow, William E. (2004). "Low-frequency sounds and amphibious communication in Hippopotamus amphibious". Journal of the Acoustical Society of America. 115 (5): 2555. Bibcode:2004ASAJ..115.2555B. DOI:10.1121/1.4783854. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. veebruar 2013.
  8. ↑ von Muggenthaler, E.K.; Stoughton, J.W.; Daniel, J.C., Jr. (1993). "Infrasound from the rhinocerotidae". Ryder, O.A. (toim). Rhinoceros biology and conservation: Proceedings of an international conference, San Diego, U.S.A. Zoological Society of San Diego. Lk 136–140.
  9. ↑ von Muggenthaler, Elizabeth (2003). "Songlike vocalizations from the Sumatran Rhinoceros (Dicerorhinus sumatrensis)". Acoustics Research Letters Online. 4 (3): 83. DOI:10.1121/1.1588271.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 Flemmer, Claire; Flemmer, Rory (2023). "Wind turbine infrasound: Phenomenology and effect on people". Sustainable Cities and Society (inglise). 89. DOI:10.1016/j.scs.2022.104308. ISSN 2210-6707.
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 "Ultra- ja infraheli". Terviseamet. Vaadatud 2. veebruar 2025.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 "Infrasound monitoring" (inglise). Tuumarelvakatsetuste Üldise Keelustamise Lepingu Organisatsiooni Ettevalmistuskomisjon. Vaadatud 4. veebruar 2025.
  13. ↑ Priit Ennet (28. detsember 2023). "Albatross leiab toidupaiga infraheli järgi". ERR Novaator. Vaadatud 17. veebruar 2025.
  14. ↑ "IMS Infrasound Network" (inglise). Kanada valitsus. Vaadatud 4. veebruar 2025.
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 15,3 "Tuuleparkide mõju inimese tervisele". Terviseamet. Vaadatud 17. veebruar 2025.
  16. ↑ Argo Soon. "Müra". Kliinik.ee. Vaadatud 17. veebruar 2025.
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 17,3 17,4 Crichton, Fiona; Petrie, Keith J. (juuli 2015). "Health complaints and wind turbines: The efficacy of explaining the nocebo response to reduce symptom reporting". Environmental Research. 140: 449–455. DOI:10.1016/j.envres.2015.04.016. PMID 25981871.
  18. ↑ 18,0 18,1 "Kui palju peaksime muretsema müra ja infraheli pärast?". Sotsiaalministeerium. 7. veebruar 2025. Vaadatud 17. veebruar 2025.
  19. ↑ Mari-Liis Somelar (30. jaanuar 2025). "FAKTIKONTROLL | Tuulegeneraatori sündroom ja vibroakustiline haigus – pseudoteadus, mis on jõudnud ka eestikeelsesse inforuumi". Eesti Päevaleht. Vaadatud 17. veebruar 2025.
  20. ↑ 20,0 20,1 Loora-Elisabet Lomp (12. veebruar 2025). "FAKTIKONTROLL ⟩ Kas infraheli on ohtlik?". Postimees.
  21. ↑ 21,0 21,1 Jüri-Mikk Udam (15. jaanuar 2025). "Infraheli". Keskkonnaportaal. Keskkonnaagentuur. Vaadatud 17. veebruar 2025.
  22. ↑ "Taastuvenergia KKK". Keskkonnaportaal. Keskkonnaagentuur. 24. oktoober 2024. Vaadatud 18. veebruar 2025.
  23. ↑ 23,0 23,1 "Comments on the Article "Negative Effect of High-level Infrasound on Human Myocardial Contractility: in Vitro Controlled Experiment" by Chaban R. et al. (Noise Health 2021;23:57-66)". Noise Health. 24 (112): 28–29. 26. mai 2022. DOI:10.4103/nah.nah_19_22. PMC 9239142. PMID 35645138.{{ajakirjaviide}}: CS1 hooldus: PMC vormistus (link)
  24. ↑ Triin Veber (2. august 2024). "Keskkonnatervise ekspert: linna liikluskära mõjutab tervist rohkem kui tuuliku müra". Keskkonnaportaal. Keskkonnaagentuur. Vaadatud 18. veebruar 2025.
  25. ↑ Turunen, Anu W.; Tiittanen, Pekka; Yli-Tuomi, Tarja; Taimisto, Pekka; Lanki, Timo (jaanuar 2021). "Symptoms intuitively associated with wind turbine infrasound". Environmental Research. 192. DOI:10.1016/j.envres.2020.110360. ISSN 0013-9351.
  26. ↑ Tonin, Renzo; Brett, James; Colagiuri, Ben (2016). "The effect of infrasound and negative expectations to adverse pathological symptoms from wind farms". Journal of Low Frequency Noise, Vibration and Active Control. 45 (1): 77–90. DOI:10.1177/0263092316628257.
  27. ↑ 27,0 27,1 Maijala, Panu P.; Kurki, Ilmari; Vainio, Lari; Pakarinen, Satu; Kuuramo, Crista; Lukander, Kristian; Virkkala, Jussi; Tiippana, Kaisa; Stickler, Emma A.; Sainio, Markku (2. aprill 2021). "Annoyance, perception, and physiological effects of wind turbine infrasound". The Journal of The Acoustical Society of America. 149 (4): 2238–2248. DOI:10.1121/10.0003509.{{ajakirjaviide}}: CS1 hooldus: kuupäev ja aasta (link)
  28. ↑ 28,0 28,1 Marshall, Nathaniel S.; Cho, Garry; Toelle, Brett G.; Tonzin, Renzo; Bartlett, Delwyn J.; D'Rozario, Angela L.; Evans, Carla A.; Cowie, Christine T.; Janev, Oliver; Whitfeld, Christopher R.; Glozier, Nick; Walker, Bruce E.; Killick, Roo; Welgampola, Miriam S.; Phillips, Craig L. (22. märts 2023). Marks, Guy B; Grunstein, Ronald R. "The Health Effects of 72 Hours of Simulated Wind Turbine Infrasound: A Double-Blind Randomized Crossover Study in Noise-Sensitive, Healthy Adults". Environmental Health Perspectives. 131 (3). DOI:10.1289/EHP1075. PMID 36946580.
  29. ↑ Müller, Swen; Holzheu, Stefan; Hundhausen, Martin; Koch, Susanne. "Can Infrasound from Wind Turbines Affect Myocardial Contractility? A critical Review". Noise Health. 24 (113): 96–106. DOI:10.4103/nah.nah_28_22.

Välislingid

Allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Infraheli
No tags for this post.