Asta Willmann (aastast 1951 kodanikunimi Asta Linnolt; 2. oktoober 1916 Tallinn – 3. detsember 1984 Farmington, Connecticut, USA) oli eesti proosa- ja näitekirjanik, luuletaja, teatri- ja draamateoreetik ning näitleja ja lavastaja.

Ta sündis Tallinnas Hiiumaalt pärit laevakapteni tütrena, õppis aastatel 1929–1934 Tallinna kommertsgümnaasiumis ja seejärel Paul Sepa erateatristuudios. Ta mängis aastatel 1934–1937 Draamastuudio Teatri noorsoolavastustes ja 1937–1944 teatris Endla.

Aastal 1944 põgenes Rootsi.

Õppis 1950–1951 Stockholmi Ülikoolis filosoofiat. Aastal 1951 siirdus ta aga Kanadasse, kus õppis Vancouveri Briti Columbia ülikoolis ning omandas 1955. aastal bakalaureusekraadi ajaloo ja poliitilise filosoofia alal. Oli Vancouveri Eesti Seltsis lavastaja. 1960. aastal kolis Connecticuti osariiki Farmingtoni. Seal õppis ta Yale'i Ülikoolis, mille lõpetas 1963. aastal draamakirjanduse ja näitejuhtimise alal. Magistritööna valmis draama „Jumalate mõistatus”, mis lavastati 1964 Torontos Eesti Rahvusteatris Kanadas. Seejärel töötas aastani 1971 Hartfordi Konservatooriumis teatriosakonna juhatajana.^[1]

Aastast 1982 oli Eesti PEN-klubi president.

Asta Willmann kirjutas eesti teatri ajaloo ingliskeelse ülevaate (The Reader’s Encyclopaedia of World Drama, London, 1970).^[1]

• "Ihuüksi. Luuletused" (1950)^[2]

• "Peotäis tuhka, teine mulda" (viis osa, 1961–1968)
• "Hundisõidul" (1975)

• lastenäidend "Ema jutustus" (1939, lavastati Eesti Draamateatris ja Endlas)

• "Trummid peavad olema" (1962)

• "Lumm" (1955)

• 1969 Henrik Visnapuu preemia ("Peotäis tuhka, teine mulda")

Tema abikaasa oli dr. Erik Linnolt.

Viimase näidendi kirjutamisel põdes ta vähki.^[2]