Neli õilsat tõde

Neli õilsat tõde (paali keeles cattāri ariyasaccāni sanskriti keeles catvāri āryasatyāni; ) või neli arija tõde on üks kesksemaid õpetusi budismis. See oli esimene õpetus, mille Buddha andis pärast virgumist oma viiele kaaslasele.

Loetelu

  1. Tõde kannatusest.
  2. Tõde kannatuse põhjusest.
  3. Tõde kannatuse lakkamisest.
  4. Tõde kannatuse lakkamiseni viivast kaheksaosalisest teest.

Tekst

„ See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatusest (dukkha). Sündimine on ju kannatus, vananemine on ju kannatus, haigus on ju kannatus, suremine on ju kannatus, samuti on kannatused mure, kurbus, kannatus, masendus ja ärevus. Kokkupuude ebameeldivaga on kannatus ja eemalolek meeldivast on kannatus. Kannatus on ka siis, kui ei saada seda, mida ihaldatakse. Lühidalt: viis isiksuse moodustajat (upādānakkhandha) valmistavad kannatusi.

See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatuse põhjustajast. Selleks on janu (tanhā), kirg, mis ikka ja jälle otsib naudinguid, pannes nautlema kord siin, kord seal, ja nimelt lõbujanu, elujanu ja surmajanu.

See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatuse kadumisest. Selleks on tolle janu jäägitu kiretu kadumine, tolle hülgamine ja mahajätmine, tollest vabanemine ja uuesti mitte ihkamine.

See aga, kerjusmungad, on õilis tõde kannatuse kadumisele viivast teest. Selleks on õilis kaheksaastmeline tee, ja nimelt: õige vaade, õige kavatsus, õige jutt, õige toimimine, õige eluviis, õige püüdlus, õige järelemõtlemine, õige keskendumine.[1]“

Üksikasjalikum käsitlus

Buddha on korduvalt ütelnud, et ta õpetab ainult üht asja: dukkhat, ja dukkha lõppemist (dukkha nirodha).[2]

Ajahn Chah käsitluse kohaselt kirjeldab esimene tõde justkui haiguse sümptomeid, teine näitab ära selle põhjused, kolmas esitab prognoosi ning neljandaga määratakse ravi.[3]

1. Kannatuse arija tõde

Paalikeelne sõna dukkha (sanskriti keeles duḥkha) viitab eelkõige rahulolematusele, kannatamisele kõige üldisemas mõttes, kõikvõimalikele ebameeldivustele ja ebamugavustele. Kannatus on üks kokkupandud dhammade kolmest põhiomadusest (tilakkhaṇa) isetuse ehk minatuse (anattā) ja püsituse (anicca) kõrval.

Tõde kannatusest (paali keeles dukkha ariya sacca) loetleb mitmesuguseid kannatusi: sündimine, vananemine, haigus, suremine, mure, kurbus, masendus, ärevus, kokkupuude ebameeldivaga, eemalolek meeldivast ja soovitu mittesaamine. Loetelu lõpeb lühikokkuvõttega: "viis klammerdumise kogumikku (upādānakkhandha) valmistavadki kannatusi".

2. Kannatuse põhjuse arija tõde

Tõde kannatuse põhjusest (dukkha samudaya ariya sacca) nimetab põhjuseks iha: maudinguiha, olemasoluiha ja mitteolemasoluiha (mis pole surmaiha!).

3. Kannatuse lakkamise arija tõde

Tõde kannatuse lakkamisest (dukkha nirodha ariya sacca) nimetab tolle janu jäägitut ja kiretut kadumist, hülgamist ja mahajätmist, tollest vabanemist ja uuesti mitte ihkamist. Õpetust kõikidest ihadest vabanemiseks ja seeläbi kannatustest pääsemiseks jagavad paljud traditsioonid. Buddha on korduvalt ütelnud, et ta õpetab ainult dukkhat, ja dukkha lakkamist (dukkha nirodha).[4]

Teine ja kolmas tõde on kokkuvõtlikult esitatud Sõltuvusliku tekkimise õpetuses, kus ihale ehk janule on lisatud veel mitteteadmine ehk teadmatus ja viha, mis üheskoos moodustavad kolm põhilist plekki. Kolm plekki ehk meelemürki on kujutatud mahajaanas sõltuvuslikku tekkimist sümboliseeriva olemisratta keskel maona (viha), kelle sabast hoiab kinni siga (teadmatus) ja kes ise hoiab kinni kukest (iha).[5]

4. Tõde kannatuse lakkamiseni viivast arija kaheksaosalisest teest

Tõde kannatuse lakkamiseni viivast arija kaheksaosalisest teest (dukkha nirodhagāminī-paṭipadā ariya sacca).

 

Mahajaana

Nelja arija tõde vaadeldakse mahajaanas filosoofia kontekstis kolmest aspektist. Seda nimetatakse ka kolmeastmeliseks teeks.

Esimene aste on darśanamārga – nägemise tee (“õilis tõde kannatusest andis mulle silma näha” jne) – seda teed lihtsalt nähakse, ilma seda iseenese peal rakendamata.

Teine aste on bhāvanāmārga – kujustamise tee (“tunda on vaja just seda õilsat tõde kannatusest”) – kui ma seda endale ütlen, siis nõnda tõmban ma selle tõe endale sisse ja kujustan enda sees tema olevaks.

Kolmas aste on aśaikshamārga – mitte õppimise tee (“ma tunnen seda õilsat tõde kannatusest”) – see teadmine väljendab seda, et õppida ei ole enam vaja.

Edasi vaadeldakse ka ülejäänud kolm tõde samamoodi läbi, igaüks kolm korda, st kolmes järgus: neli korda kolm annab kokku kaheteistkümnel moel.[6]

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Eestikeelne tõlge: Budismi Instituut.
  2. ↑ MN 22:37, MN 63, SN 22:86, SN 56:31 jm.
  3. ↑ "The Collected Teachings of Ajahn Chah - Single Volume". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. oktoober 2022. Vaadatud 21. augustil 2022.
  4. ↑ MN 22:37, SN 22:86 jm.
  5. ↑ Mula Sutta, AN 3.69, SN 12.2, Kaccānagotta Sutta (SN 12:15); vt ka Nagarjuna Mulamadhyamakakarika jm.
  6. ↑ Linnart Mälli loeng "Budismi pühakirjad" I, 2003.

Kirjandus ja välislingid

allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Neli_%C3%B5ilsat_t%C3%B5de