Natukene rohkem kui kuu aega tagasi oli Burger Boxi sünnipäev. Burger Box on Tallinnas Balti jaama turu lähedal asuv puhvet, kus muu seas saab ka burgereid. Aga mitte ainult. Põhjus, miks mulle nimetatud lokaal meeldib, on selles, et see meenutab väga Berliini 1990. aastate alternatiivbaare. Samasugune meeleolu, samasugune muusika ja isegi rahvas on kuidagi samasugune.

Kui nüüd tagasi tulla sünnipäevapeo juurde, siis see oli kolmepäevane festival, mille kahel esimesel päeval esines hulgaliselt toredaid bände. Istusin seal kusagil tagaridades, mingi tore ansambel (see oli vist Zahir) mängis ja ma sattusin vestlusesse ühe näitsikuga.

Ma isegi ei mäleta, kuidas jutt sellele läks, aga too neiu küsis, et miks selline teismeliseeast väljas tegelane nagu mina ikka veel noorteüritustel käib. Ma siis ütlesin, et minu jaoks on subkultuur oluline. Tema jälle pärima, et miks. Mina vastasin, et subkultuuris on küünarnukitunne. Tuli välja, et neiu ei teadnud, mida tähendab sõna “küünarnukitunne”. Ma seletasin, et mulle meeldib kokkuhoidmine ja vastastikune toetus subkultuuris.

Subkultuurid eksisteerivad igal pool. Väga kõnekas on kasvõi näide, et mitmes Aafrika riigis, kus külades pole isegi regulaarset elektrit, tegutsevad samades külades metalbändid. Ma pole just metalifänn, aga isegi minu jaoks on need bändid head. Agressiivsed, mürarikkad ja kuidagi ehedad.

Just see, et subkultuurid eksisteerivad igal pool, tingib ka selle, et nende iseloom on erinev. 2022. aasta aprillis käisin ma ansambliga Huiabella Fantastica (HBF) Gruusias.

Ühesõnaga ühel päeval helistas mulle HBF-i laulja Kristo ja küsis, et kas ma saan kuidagi aidata raha leidmisega nende tulevase Gruusia-tuuri tarbeks. Ma nii sportlikust huvist hakkasin sellega tegelema. Kui nüüd jätta kõrvale kirjeldus taotluste esitamise protsessist, siis lõppkokkuvõttes juhtus see, et HBF-i tuuri toetasid rahaliselt kultuurikapital ja Eesti saatkond Tbilisis. HBF oli esimene lääne ja esimene Eesti punkbänd, kes Gruusias kunagi mänginud on.

Ma nägin, et seda tuuri oli vaja. Asi on selles, et enamik Gruusia punkbände on pigem intellektuaalse otsa eksperimentaalne muusika. HBF oli oma lühikeste konkreetsete lugudega see, mida Gruusia noored vajasid. Juba esimeste akordide juures läks kuulajaskonnal katus lendu. (Youtube’is on Tbilisi kontsert, kus on näha kõik esinenud bändid).

Sel tuuril juhtus üht ja teist ja Gruusia on teatavasti koht, kus on väga hea toit ja alla keskmise odav alkohol. Aga tuur oli lahe, see oli mulle kolmas kord punkbändiga tuuritada. Pool ajast möödus muidugi bändibussi kiilutuna mööda Gruusiat sõites ja teeäärsetes peatustes kohvi juues. Pärast tuuri järgnes pikk aruandluse periood. Saatkonnaga oli asi lihtne, aga kultuurkapitali aruandlus ajas küll hulluks.

Miks ma seda kirjutan? Kui juhtuks, et Saksamaa, Ühendkuningriigi või USA bänd tuuritab kusagil maailmas ja selle kulud katab osaliselt sama riigi saatkond, siis kuulutataks nad kohe reeturiteks ja süsteemi käpiknukkudeks. Ning usutavalt ei sponsoreeriks ka Saksamaa, Ühendkuningriigi või USA saatkond punkbändide tuuritamist. Ent Eestis on asjad vastupidi ja meil ei peeta sellist kokkuhoidmist ning vastastikust toetust kollaboreerimiseks süsteemiga.

Jah, on üks või kaks “punkpolitseinikku”, kes kultuurkapitali toetust HBF-ile siiani nina alla hõõruvad, aga üldiselt on punkseltskonna (ma tõesti ei armasta sõna “skeene”) suhtumine HBF-i Gruusia tegemistesse toetav ja positiivne. See on ju tore, et meie bänd käis sellises eksootilises kohas nagu Gruusia, see on tore, et tuuritamine oli edukas ja see on tore, et riik seda toetas.

Subkultuurid on pealtnäha sarnased. Punk on punk Eestis, USA-s, Mehhikos või Indoneesias. Mingi sisemine loogika võib siiski olla väga erinev. Kui ma hiljuti Berliinis käisin ja vanade sõpradega kohtusin, siis selgus, et paljud neist toetavad Ukraina-Venemaa täismahulise sõja kontekstis Venemaad, kuna üks tõsine saksa vasakpoolne on automaatselt NATO ja Euroopa Liidu vastane.

Sellist toetust Venemaale on Eesti punkseltskonnas raske ette kujutada. Isegi kui see toetus on kusagil olemas, siis see on pigem erand kui reegel. Subkultuuril on kaks poolt: on globaalne stiil ja muusika ning kohalik eripära. Mulle Eesti pungi kohalik eripära meeldib, aga meeldib ka subkultuuriline küünarnukitunne, millest minul on olnud väga palju nii füüsilist kui ka moraalset tuge.