Kalevalamõõduline luule on regivärsiline rahvalaul^[1], mis põhineb läänemeresoomlaste rahvalauludes levinud ja kujunenud muistsel Kalevala-mõõdul ehk kalevalamõõdul. Kalevala luule on sündinud rauaajal, mistõttu sisaldab see teemasid esiaegsest olustikust. Samuti leidub veelgi varasemat šamanistliku sisuga luulet kiviajast ning uuemat ristiusulist ainestikku.

Vana kalevala luule säilis aastasadade jooksul suulise pärandina: uued sugupõlved õppisid luulet kuulates neid, kes oskasid lugusid peast laulda. Luule esitamiseks oli mitmeid laulmisviise, sest loitse arvesse võtmata esitati luulet üldiselt lauldes, mitte lausudes. Laulu saateks mängiti mõnikord kannelt.

Seni varaseim ja tuntuim kirjapanek kalevalamõõdulisest luulest on 16. sajandil ilmunud teoses "Soome rahva vanad runod" (1564) olev loits.^[2] Mõned uurijad on pidanud 1957. aastal Novgorodis arheoloogilistel väljakaevamistel leitud ajaloolist, kirillitsas kraabitud tohtkirja kalevalamõõdus loitsuks.

Esimene märkimisväärne luulekoguja oli 1700. aastatel tegutsenud Christfried Ganander, kes kogus luulet seda kuulates ja üles kirjutades. Gananderi tegevus ei olnud siiski veel nii viljakandev ja meisterlik, kui folkloorikogujatel 1800. aastatel. 19. sajandi Soome Suurvürstiriigi aegse teadlaskonna algatusel koguti tollal kogukondliku külakultuurina elavat kalevala luulet^[3]. Elias Lönnrot ja teised, nii õpingud lõpetanud kui ka üliõpilased, kogusid luulet ja rahvapärimust soomlaste ja läänemeresoome rahvaste hulgast. Samas selgus innuka kogumise käigus, et rahvaluule suuline pärand oli hakanud närbuma. Paljud jutuvestjad ja lauljad olid oma suguvõsa või traditsioonide viimased autentsed kultuurikandjad, kes olid sageli kõrges eas vanakesed. Siiski jätkus mõnes perekonnas pärimus kõigutamatuna ja kandus edasi järgmistele sugupõlvedele, keda kuulasid kogujate järgmised põlvkonnad. Suur osa ainestikust on kogutud enne, kui 19. ja 20. sajandi vahetusel lugulaulmistraditsioon välja suri. Mõnevõrra talletati luuletusi veel 20. sajandi esimeste aastakümnete jooksul. Õieti on suulisest pärimusest püsinud 21. sajandini mõningad lastelaulud, nagu "lenda lenda lepatriinu" (soome keeles: "lennä lennä leppäkerttu"), "oli enne onnimanni" (soome keeles: "oli ennen onnimanni") ja "tuu tuu tupakarull" (soome keeles: "tuu tuu tupakkarulla"), ning paljud kalevalamõõdus vanasõnad.

Mõningate arvamuste kohaselt on veel olemas katkematu suulise traditsiooni lugulauljaid, aga selles ei saa enam täiesti kindel olla. Paljud 20. sajandil elavad jutuvestjad ja lauljad, nagu soome folkloristika ja mütoloogia uurija Martti Haavio neid nimetas, olid "viimased lugulauljad". Ehedat, traditsioonilist luulet (või leelot) saab tänapäeval selgeks õppida raamatutest või lindistusi kuulates.

Tänu luule kogumisele on tänapäeva rahvapärimus- ja vanausuteadlaste kasutuses suures hulgas võrdlemisi hiljaaegseid ja mitmekülgseid andmeid möödunud sajandite uskumustest ja traditsioonidest. Suur osa talletatud luuletustest, umbes 100 000 erinevast luuletekstist, on kogutud teosesse "Soome rahva vanad runod" (soome keeles: Suomen Kansan Vanhat Runot). Kogutud kalevalamõõdulisest luulest kasutati aastatel 1835–1836 vaid väikest osa Soome rahvuseepose "Kalevala" loomiseks. Ühtlasi võib kõikjal näha selle looja Elias Lönnroti jäetud jälgi, nii värssides ja nende paigutuses kui ka loomislegendis, kuhu ta on küll teinud olulisi muudatusi.^[4]

Kalevala luule jutustab argielust, inimsuhetest ja müütidest ning muuhulgas ajaloolistest sündmustestki. Kalevalamõõduline luule sisaldab samuti loitse ja palveid. Kalevalamõõdus lauludega sooviti "tere tulemast", saadeti kedagi teele või valmistati kedagi uueks eluetapiks ette. Näiteks lauldi enne pulmi peigmehele ja mõrsjale argielust abielus, surnuid leinates väljendati kurbust nutulauludega, viletsat elu, vaesust, vallalisust ja poissmehepõlve või halba abikaasat kurdeti kurvameelsete lauludega ning samuti lauldi õnnest.

Kristluse levides täienesid Soome kalevalamõõdulise luule peamiseks aineks olnud müüdid uue sisuga: laulude varasematesse vormidesse põimiti kristlikke kujundeid.^[5] Kalevala-mõõdulise luule muutumine peegeldub näiteks Soome ühes tuntuimas ja vanimas, 13.–14. sajandist pärit poeemis "Piiskop Henriku surmalaul" ehk "Laul piiskop Henriku surmast" (soome keeles: "Piispa Henrikin surmavirsi")^[6] ja 15.–16. sajandist pärit ballaadis "Elina surm" ehk Elina surmalaulus.^[7]

17. sajandit iseloomustanud karmi, konservatiivse luterluse ehk luterliku ortodoksia eesmärk oli lämmatada ja välja juurida ebakristlik traditsiooniline luule ja paganlikud kombed.^[5] See olevat ka üks põhjus, miks Lääne-Soomes, kuhu muuhulgas rajati Soome esimene peapiiskopi diötsees ehk piiskopkond, leidis aset kalevalaluule ja müütide jutustamise mandumine. Kalevala lüürika ei kadunud siiski Lääne-Soomest täielikult ja seda koguti seal kandis märgataval hulgal 19. sajandil. Kõige tuntumad on helkarunod – nelipühade ajal Valkeakoski lähedal Ritvala küla helkapeol lauldud laulud, kui noored neiud kõndisid Helkamäele. 17. ja 18. sajandil hakkas luterlik vaimulikkond religioosses luules ka ise kasutama kalevalavärsimõõtu või selle mugandusi. Üks tuntumaid on Mattias Salamniuse "Ülistuslaul Jeesusest" aastast 1690. Ka ühiskondlikud muudatused avaldasid mõju sellele, et traditsioonilisemad žanrid tõmbusid tagaplaanile ja uued tulid nende asemele.

Kalevalamõõduline luule säilis kõige kauem – kuni 20. sajandini – Ida-Soomes, ajaloolisel Pohjanmaal, Ingerimaal ja õigeusklikus Karjalas. Savo ajaloolises maakonnas oli loitsuluule ja Viena Karjala ehk Viena (vene keeles: Belomorskaja Karelija) alal müütilise eepika õitseaeg. Poeetiliste traditsioonide erinevused tulenesid ennekõike eri piirkondade ajaloolisest, kultuurilisest ja ühiskondlikust eripärast.

Luule- ja värsstekstide kollektiivses mälus säilitamine on tänapäeval peaaegu katkenud. Erinevalt ühiselt jagatud ja loodud rahvaluulest kirjutavad uut kalevalamõõdulist luulet üksikisikud, mistõttu on personaalne loovus asendanud kalevala luules hinnatud pikaaegse traditsiooni ja eripära hoidmise väärtuse. Kaasaegse kalevala lüürika üks tuntumaid loojaid on kirjanik Eino Leino. Kalevala-mõõdus luulet sünnib veel tänapäevalgi ja selle teemavalik on lõputu. Kalevalamõõdulist luulet viljeleb ka Soome noorsugu.

Kalevala lüürika ja kalevalamõõdu edendamisele aitavad tänapäeval kaasa mh Kalevala Runokeele Selts (Kalevalaisen Runokielen Seura), mis loodi aastal 1999, ja Viena Karjala Sõbrad ry (Vienan Karjalan Ystävät ry).

Kalevala luule, nagu üleüldse rahvaluule, üks tähtsamaid komponente on mütoloogilised ehk rahvausundilised muistendid. Lisaks jutustustele inimeste kokkupuutest mütoloogiliste nähtuste ja olevustega on märkimisväärne osa veel loitsudel ja pulmavärssidel. Tuntud ja legendaarseid teemasid on arvukalt. Kõige laialdasema populaarsusega muistendid on maailma algusest ja sampost. "Legend sampost" räägib imelisest esemest nimetusega "sampo" ning Kalevalamaa kangelaste ja Põhjala vahelistest suhetest.

 Pikemalt artiklis Kalevala geograafia

Kalevala luules esineb nii tuntud tegelikke kui ka müütilisi asukohti. Iseäranis palju teooriaid levib kurjakuulutava Põhjala ja kangelastemaa Väinölä asukoha kohta. Näiteks on arvatud, et Põhjala asetseb kuskil Põhjalahe rannikul. Samas on arvamusi, et Põhjala ei ole tegelik, vaid ainult müütides esinev koht. Selle ettekujutuse kohaselt on Põhjala üks lahendus universumi korraldamises. Vastavalt sellele korraldusele on lõunas, taevalaotuse serval soe Linnukodu ja põhjas, maailma veeres külm Põhjala. Samuti peetakse Põhjalat haiguste, vaenlaste, pimeduse, kõleduse ja kurjuse algallikaks. Kangelaste kodumaa aga asetsevat seal, kus lauldakse kangelastest legende. Selline on sageli olnud tõeliste lugulauljate arusaam.

 Pikemalt artiklis Loits

Suur osa soome loitsudest on kalaevalamõõdulised. Sageli jutustatakse nendes, kuidas loitsitav on alguse saanud.

• Runolaul
• Soome muinasusund
• Soome mütoloogia

• Kalevala Runokeele Selts (Kalevalaisen Runokielen Seura)
• Kalevalamõõt ja Kalevala laul. (Kalevalamitta ja Kalevalan sävelmä)

v r "Kalevala"
Üleloomulikud olendid	Ahti Antero Vipunen Iku-Turso Ilmatar Hiisi Mielikki Nyyrikki Tapio Tellervo Tuoni Tuonetar Tuoni poeg Tuoni tütred Ukko Vellamo Valutar Päivatar ja Kuutar
Tegelased	Aino Joukahainen Kalervo Kullervo Kyllikki Lemminkäinen Lokka Marjatta Põhjala emand (Louhi) Põhjala isand Põhjala tütred Sampsa Pellervoinen Ilmarinen Tiera Untamo Väinämöinen
Loomad	Hiie hirv Kokko Suur haug Suur härg Tuone luik
Kohad	Ahtola Alue järv Kaleva Põhjala (Sariola) Päevala Tuonela
Asjad ja mõisted	Sampo Suur tamm Kantele Kuldnaine Tuli Üheksa tõve
Muu	Elias Lönnrot Kalevala-mõõt Kalevalamõõduline luule Kalevala mälestusmärk Kalevala päev Kalevala Selts Kanteletar Runolaulik Viena runokülad