Dmitri Fjodorovitš Ustinov (vene keeles Дми́трий Фёдорович Усти́нов; 30. oktoober 1908 – 20. detsember 1984) oli NSV Liidu partei- ja riigitegelane, kaitseminister 1976–1984.

Dmitri Ustinov sündis töölisperes Venemaa Keisririigis Samaras.

Ta hakkas palgatööd tegema juba kümneaastaselt. Tema mõlemad vanemad surid 1920. aastate alguses.

1922. aastal astus vabatahtlikuna Punaarmeesse, telefonistiks, eriväeosadesse Samarkandis. 1923. aastal astus 12. Turkestani polku.^[1] Osales lahingutegevuses Kesk-Aasia ülestõusnute (basmatšide) vastu. Pärast demobiliseerimist õppis kutsekoolis Makarjevis Kostroma kubermangus. 1927. aasta novembris astus ta ÜK(b)Psse ja lõpetas kutsekooli. Aastatel 1927–1929 oli ta lukksepp Balahna paberikombinaadis, seejärel Ivanovo-Voznessenskis Fjodor Zinovjevi nimelises vabrikus.

Aastal 1929 astus ta Ivanovo-Voznessenski Polütehnilise Instituudi mehaanikainseneriteaduskonda. Ta valiti komsomoliorganisatsiooni sekretäriks, instituudi parteibüroo liikmeks. Seejärel läks ta üle Baumani-nimelisse Moskva Kõrgemasse Tehnikakooli. Aastal 1932 suunati tema grupp täies koosseisus äsja loodud Sõjaväe Mehaanikainstituuti, mille ta lõpetas 1934.^[1]. Alates 1934. aastast oli ta insener-konstruktor, ekspluatatsiooni- ja katsetööde büroo ülem Leningradi Suurtükiväe Teadusliku Uurimise Mereinstituudis.^[1]. Alates 1937. aastast oli ta insener-konstruktor, peakonstruktori asetäitja, direktor tehases Bolševik (Obuhhovi tehas)^[1].

Sõjaeelsel ajal saabus mitmesse Leningradi ettevõttesse uusim importsisseseade, mis jäi seisma. Seoses sellega kutsuti direktorid, sealhulgas Ustinov, välja ÜK(b)P Poliitbüroole. Ettevõtetes käinud komisjon näitas fotosid tühjadest tsehhidest ja paigaldamata sisseseadest, mille peale Stalin päris aru. Ustinov näitas ette oma fotod mis olid tehtud päev pärast komisjoni lahkumist – sisseseade oli juba paigaldatud ja andis toodangut^[2].

Kui algas sõda NSV Liidu ja Saksamaa vahel vahel, pani Stalin Ustinovi juhtima Relvastuse Rahvakomissariaati. Selles ametis korraldas ja kontrollis ta kaitsetööstuse evakueerimist ümberpiiratavast Leningradist Uuralite taha. Ümber paigutati üle 80 tehase koos kuuetuhande töölise ja inseneriga. Stalin premeeris Ustinovit ülesande eduka täitmise eest sotsialistliku töö kangelase aunimetusega.

1952. aastal sai Ustinovist NLKP Keskkomitee liige. 1953. aastal, kui Stalin suri, liideti NSV Liidu relvastusministeerium ja lennundusministeerium ühiseks kaitsetööstuse ministeeriumiks ning Ustinov määrati viimast juhtima.

1957. aastal nimetati Ustinov NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjaks. 1961. aastal anti Ustinovile uus sotsialistliku töö kangelase autasu. Hruštšov tunnustas teda hea töö eest Juri Gagarini kosmosesse lennutamisel. Hruštšov hindas Ustinovi organiseerimisvõimeid piisavaks, et nimetada ta rahvamajanduse juhiks 1963. aastal, NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe esimeseks asetäitjaks.

1964. aasta oktoobris Hruštšov kukutati, milles oli oma osa ka Ustinovil. Nimelt ajal, mil Hruštšov kohtus Musta mere ääres Prantsuse aatomiteadlase Gaston Palewskiga, tehti Ustinovile ülesandeks Hruštšov üles leida ja käskida tal kiiresti naasta Moskvasse seal toimuvale NLKP KK Poliitbüroo tähtsale kohtumisele.

Pärast Hruštšovi kukutamist võttis võimu üle Leonid Brežnev ning Ustinov siirdus tööle NLKP Keskkomiteesse.

1965. aastal nimetas Brežnev Ustinovi NLKP KK Poliitbüroo liikmekandidaadiks ja Keskkomitee sekretäriks. Ustinovile tehti ülesandeks strateegiliste pommitajate ja ballistiliste rakettide väljatöötamine. Aegamisi Ustinovi mõjuvõim kaitsetööstuses kasvas. Kui kaitseminister Rodion Malinovski 1967. aastal suri, oli levinud arvamus, et amet läheb üle Ustinovile, kuid Kreml otsustas Andrei Gretško kasuks.

Kui Gretško 26. aprillil 1976 suri, siis sai 29. aprillil Ustinovist NSV Liidu kaitseminister. Koos sellega anti talle samal päeval ka armeekindrali auaste, seda hoolimata sellest, et tal puudus sõjaväeline karjäär. Juba 30. juulil 1976 ülendati Ustinov Nõukogude Liidu marssaliks.

Alates 1976. aastast surmani oli ta NLKP KK Poliitbüroo liige.

Ustinovil oli märkimisväärne roll Afganistani vastu relvastatud konflikti alustamisel.

Dmitri Ustinov suri 7. novembril 1984. Talle korraldati riiklikud matused ning urn tema tuhaga maeti 24. detsembril Kremli müüri. Hüvastijätt toimus Ametiühingute maja sammassaalis.

Pärast Ustinovi surma nimetati Iževski linn tema auks Ustinoviks. Pärast Mihhail Gorbatšovi võimule pääsemist taastati mitmete Nõukogude Liidu riigitegelaste järgi nimetatud linnade endised nimed. Ustinovi järgi on nimetatud ka ristleja.

Ustinovil oli poeg Nikolai (1931–1992) ja tütar Vera. Ta oli abielus Taissa Briekalovaga.

• Kindralleitnant, 24. jaanuar 1944
• kindralpolkovnik, 18. november 1944
• armeekindral, 29. aprill 1976
• Nõukogude Liidu marssal, 30. juuli 1976

• Nõukogude Liidu kangelane (1978)
• Sotsialistliku töö kangelane, kahekordne nimetuse saanu (1942, 1961)
• Lenini orden, üheteistkümnekordne kavaler (1939, 1942, 1944, 1951, 1956, 1957, 1958, 1968, 1971, 1978, 1983)
• Suvorovi orden, 1. klass (1945)
• Kutuzovi orden, 1. klass (1944)
• medal "Eriliste teenete eest NSV Liidu riigipiiri kaitsmisel"
• medal Vladimir Iljitš Lenini 100. sünniaastapäeva tähistamiseks"
• medal "Moskva kaitsmise eest"
• medal "Võidu eest Saksamaa üle Suures Isamaasõjas 1941–1945"
• juubelimedal "20 aastat võidust Suures Isamaasõjas 1941–1945"
• juubelimedal "30 aastat võidust Suures Isamaasõjas 1941–1945"
• medal "Võidu eest Jaapani üle"
• medal "Sangarliku töö eest Suures Isamaasõjas 1941–1945"
• medal "Sõjaliste operatsioonide tugevdamise eest"
• medal "Uudismaade ülesharimise eest"
• juubelimedal "30 aastat NSV Liidu relvajõude"
• juubelimedal "40 aastat NSV Liidu relvajõude"
• juubelimedal "50 aastat NSV Liidu relvajõude"
• juubelimedal "60 aastat NSV Liidu relvajõude"
• juubelimedal "50 aastat Nõukogude miilitsat"
• medal "Moskva 800. aastapäev"
• medal "Leningradi 250. aastapäev"
• Stalini preemia 1. klass (1953)
• Lenini preemia (1982)
• NSV Liidu riiklik preemia (1983)