Andromeeda galaktika

Uurimislugu

1885. aastal avastas Carl Ernst Albrecht Hartwig Tartu tähetornis supernoova süttimise Andromeeda udus.

1922. aastal avaldas eesti astronoom Ernst Öpik ajakirjas The Astrophysical Journal artikli "Andromeeda udukogu kauguse hinnang", milles ta hindas Andromeeda udukogu kauguseks Maast 1 500 000 valgusaastat. Ta järeldas sellest, et Andromeeda udukogu ja teised spiraaludud on kaugel väljaspool Linnutee tähesüsteemi asuvad iseseisvad tähesüsteemid, teised galaktikad (spiraalgalaktikad). Öpiku kaugushinnang jäi mitmekümneks aastaks kõige täpsemaks Galaktika-välise objekti kauguse hinnanguks. Kauguse hindamisel kasutas ta uudset dünaamilist meetodit, mille olemust teised astronoomid ei taibanud. Mõni aasta hiljem hindas USA astronoom Edwin Hubble tsefeiidide heleduskõverate alusel Andromeeda udukogu kauguseks 900 000 valgusaastat. See hinnang oli mõistetav, mistõttu spiraaludude Galaktika-välisuse tõestajaks peetakse Hubble'it.

Vaatlemine

Luhasoo. Pildil nähtav lisaks ühele perseiidile ka Linnutee ja Andromeeda galaktika ning horisondil valgusreostus

Eestis on Andromeeda udukogu vaadeldav aasta ringi.[3] Paremad õhtused vaatlusajad on sügisel ja talvel. Andromeeda galaktika on palja silmaga nähtav vaevumärgatava udulaiguna. Väga hästi vaadeldav on ta 7–8-kordse suurendusega binokli abil. Kui suurendus ületab 10 korda, on raske hoida binoklit paigas ja objekti vaateväljas.

Andromeda galaktika 2023. aastal

Viited

  1. ↑ "Messier 31: Andromeda Galaxy". Messier Objects. Vaadatud 31. detsembril 2022.
  2. ↑ "Milky Way Has 4 Billion Years to Live — But Our Sun Will Survive". National Geographic. Vaadatud 31. detsembril 2022.
  3. ↑ "Tähtkujud". Astronoomia.ee. Vaadatud 31. detsembril 2022.

Kirjandus

  • "Kaugeim tähekogu mõõtmatuses. Andromeeda udukogu - tuhanded päikesed" Rahvaleht, nr 109, 21. november 1925, lk 6

Välislingid

allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Andromeeda_udu