|
See artikkel räägib liigist. Perekonna kohta vaata artiklit Suitsupääsuke (perekond). |
Suitsupääsuke (Hirundo rustica) on pääsulaste sugukonda kuuluv väike rändlind.
Suitsupääsuke on Eesti ja oli aastatel 1962–1964 Austria rahvuslind.[1]
Süstemaatika
Suitsupääsukese ladinakeelne nimi (Hirundo rustica) pärineb Karl von Linné 1758. aasta teosest "Systema Naturae". Hirundo tähendab ladina keeles 'pääsukest', rusticus aga 'küla-', 'lihtne'.
Alamliigid
Eristatakse kuut alamliiki suitsupääsukesi. Neli neist on obligatoorsed rändlinnud, kelle talvitusalad jäävad lõunapoolkerale, ulatudes kuni Kesk-Argentinani, Lõuna-Aafrikasse ja Põhja-Austraaliasse. Alamliigid:
- Hirundo rustica rustica
- H. r. transitiva
- H. r. savignii
- H. r. gutturalis
- H. r. tytleri
- H. r. erythrogaster
Välimus
Suitsupääsukesel on pikk harkis saba. Kehapikkus on 19–22 cm[2]. Sulestik on ülalpool sinkjasmust, metalse läikega, kõhupool on valge (mõnel alamliigil ka punakas). Iseloomulikuks tunnuseks on roostepunane laup ja kurgualune.
Sügiseste juveniilsete lindude äärmised tüürsuled on üksnes umbes 1 cm pikkused ja suguküpsetest lindudest heledamad, nende laup ja kurgualune on roostepunakas, puguvööt aga hallikaspruun.[2]
Suitsupääsukest võib segi ajada roostepääsukesega. Viimasel on küll silmatorkav valge päranipuala, samuti on nende häälitsemine erinev.
Levila ja ränne
Suitsupääsuke on kõige suurema levilaga pääsulane[3]. Ta on levinud haudelind Euroopas, Aasias, Põhja-Aafrikas ja Põhja-Ameerikas. Euroopa ja Aasia isendid talvituvad Lõuna-Aafrikas, Lõuna-Aasias ja Austraalias, Põhja-Ameerika isendid Lõuna-Ameerikas.
Enne sügisrännakut koonduvad nad suurtesse parvedesse, veetes aja veekogude roostike, soode jt piirkondades, kus leidub palju suuri lendavaid putukaid. Eestist alustavad enamasti lahkumist augustist, viimased oktoobris; enamik lendab Aafrikasse, vähemik talvitub Lõuna-Hispaania ja Lõuna-Portugali aladel.
Eestis hinnatakse suitsupääsukese arvukust 100 000 – 200 000 paarile[4].
Pesitsemine
Suitsupääsuke eelistab pesapaiga valikul kultuurmaastikke. Ta ehitab mudast, savist ja rohukõrtest pesa hoone räästa alla, vähese inimasustusega piirkondades ka kaljude külge. Kurnas on 4–7 muna. Mõlemad vanemad toidavad poegi. Pojad lahkuvad pesast umbes 3 nädala vanuselt.
Suitsupääsukese toiduks on suured lendavad putukad, keda ta õhust püüab.
Häälitsemine
Suitsupääsukese kutsehüüd on "vidiit-vidiit", laul on enamasti kiire ja pikk, meenutades vidinat.
Sümboolika
Eestis
Suitsupääsuke valiti 26. novembril 1962 Tartus Eesti Looduseuurijate Seltsi ornitoloogiasektsiooni koosolekul Eesti rahvuslinnuks.[5][6]
Mujal
Teda oli kujutatud Eesti 500-kroonise tagaküljel ja Sloveenia 2-tolarise mündi reversil.
Vaata ka
Viited
- ↑ Veedla, Peep (2021). Rahvuslinnud ja sümbollinnud Euroopas ja kaugemal. Mõedaka: Pesapaik. Lk 25–26.
- ↑ 2,0 2,1 Jonsson, L. Euroopa linnud. Tallinn:Eesti Entsüklopeediakirjastus. 2000, lk 364
- ↑ Turner, A. K & Rose, C. Swallows & martins: an identification guide and handbook. Boston: Houghton Mifflin. 1989, pp 164–169
- ↑ 4,0 4,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 27. oktoobril 2011.
- ↑ Rahvuslind suitsupääsuke saab 50aastaseks[alaline kõdulink]
- ↑ https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:340487/297844/page/14 H. Veroman. "Rahvuslik lind" linnukaitse propageerimise uue töövormina. Eesti Loodus, 1963, nr. 4, lk. 204.
Välislingid
- Suitsupääsuke andmebaasis eElurikkus
- Värvuliste laulud portaalis Loodusheli
- Suitsupääsukesel täitus 50 aastat rahvuslinnuna, ERR, 26. november 2012
You must be logged in to post a comment.