Laurentiuse leetopiss (Лаврентьевская летопись)

Leetopiss (ajalookirjanduses ka letopiss, ebakorrektselt le(e)topis; kirikuslaavi keeles ле́топись või летописание) on vanavenekeelne kroonika, mis sisaldab mingi ajaloolise sündmuse kirjeldust. Leetopissides on sündmused esitatud aastate kaupa ja need algavad sageli fraasiga "aastal ..." ("в лето …").

Teistes keskaegse Euroopa kristlikes maades olid leetopisside analoogid annaalid või kroonikad.

Leetopisside koostamist alustati 11. sajandi teisel poolel. Samas pärineb näiteks enamik 11. sajandi sündmusi käsitlevate leetopisside redaktsioone alles 15. sajandist. Seejuures võtsid leetopisside ümberkirjutajad arvesse oma kaasaegseid olusid, kuna keskajal ei kujutletud minevikku teistmoodi ajana. Neis kajastuvad ka Vene valitsejate arusaamad minevikust või see, kuidas nad tahtsid seda näha lasta. Seetõttu ei peeta leetopisse täiesti usaldusväärseteks allikateks. Siiski polnud tol ajal kombeks oma eelkäijate tegusid suurendada ning sarnaselt Euroopa tolleaegsete katoliiklike võimukandjate ajalookirjutusega oli tegu ennekõike kristlusest motiveeritud teostega.[1][2]

Sõna tuleneb kahest idaslaavi sõnatüvest: лето (leto) algtähenduses 'suvi', kuid viie või enama suve puhul sama mis 'aasta' ning пись (piss) ehk 'ülestähendus', 'kirjutis'.

Vaata ka

Viited

  1. Andres Tvauri. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost, doktoritöö, juhendaja Valter Lang. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, 2001. Lk 215.
  2. Ain Mäesalu. Täiendusi Muinas-Tartu Jurjevi perioodile. Sirp, 14.12.2001.
No tags for this post.