![](https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/6/6d/Inga_Raitar_2021._aasta_Kirjandust%C3%A4nava_festivalil.jpg/220px-Inga_Raitar_2021._aasta_Kirjandust%C3%A4nava_festivalil.jpg)
Inga Raitar (sündinud 17. detsembril 1966 Võrumaal Väimelas) on Eesti (võro) ajakirjanik ja kirjanik, kirjastuse Legend asutaja ning imago- ja suhtekorraldusettevõtte OÜ I.R.A. omanik.
Hariduskäik
1985–1990 õppis ta Tartu Riikliku Ülikooli ajakirjandusosakonnas, mille lõpetas magistrikraadiga. 2000–2001 õppis ta Tartu Ülikoolis meediat, kommunikatsiooni, suhtekorraldust ja imagoloogiat.
Töö ja looming
- 1990 nädalalehe Eesti Ekspress reporter
- 1991–1994 ajalehe Esmaspäev toimetaja
- 1995 ajakirja Stiil peatoimetaja
- 1996 ajakirja Cinema peatoimetaja ja nädalalehe Eesti Ekspress seltskonnakroonika toimetaja
- 1997–1999 ajakirja Kroonika peatoimetaja asetäitja
- 1999–2007 imagokonsultatsiooni- ning suhtekorraldus- ja projektijuhtimisfirma I.R.A. asutaja ja juhataja
- 2001–2007 elustiiliajakirja Hai peatoimetaja (projektipõhiselt)
- 2003 R. Tagore audioluulekogumike "Kirglikke laule", "Armastan sind, armsaim", “Ootan ainult armastust” koostamine ja väljaandmine Aino Järvesoo Fondi algatusrühma toetuseks
- 2004–2005 telesaate "Hooaeg" toimetaja
- 2007–2013 ajakirja Naised asutaja, käivitaja ja peatoimetaja
- 2013 kirjastuse Legend asutaja
Teoseid
- 1996 põnevusromaan “Meie, keda polnud", mis räägib Eesti "kadunud põlvkonnast" ehk Nõukogude armee koosseisus Afganistanis teenima pidanutest, aga ka 1990ndate alguse metalliärist ja poliitilisest korruptsioonist
- 2000 teatmik “Kes on kes. Avaliku elu aastaraamat 2000” (koostaja ja väljaandja)
- 2003 romaan “Sõltuvussõltumatus”[1];
- 2004 luulekogu "Aken öö poole" (Eesti esimene audiodigitaalne)
- 2009 nelikromaan “Seiklus neljale” autorid: Aita Kivi, Kati Murutar, Dagmar Lamp ja Inga Raitar
- 2008–2009 raamatute “Suur nõiaraamat” I ja II koostaja, toimetaja ja väljaandja
- 2010 romaan "Elu võti"
- 2011 mõtiskluste kogumik “Kingin sulle valgust", jõudis esimesel müügikuul Eesti aasta 2011 ilukirjanduse edetabelis 3. kohale
- 2013 romaan "Karmavõlad"
- 2014 eneseabiraamat "Suhtesõlmed"
- 2015 reisikirjade kogumik "Unistuste kataloog"[2]
- 2016 alternatiivajalooline fantaasiapõnevik "Atlantise väravad" (pseudonüümi all I.R. Tagarian)[3]
- 2017 Eesti taimepärimust väärtustav lasteraamat "Väikese taimetarga 12 saladust" (koos taimetark Maret Makkoga)[4]
- 2018 Ingvar Villido raamatu "Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus" väljaandja ja toimetaja.
- 2018 "Teadliku muutuse lood" (kirjastuses Human)
- 2019 biograafia "Raudne Dolly - laevahukus ei upu, sõjatules ei põle"
Viited
- ↑ "Sõltuvussõltumatus"
- ↑ https://televeeb.ohtuleht.ee/860224/jargmine-peatus-inga-raitar-mine-egiptusesse-paketireisiga-riietu-hotellist-eemal-siivsalt-ja-ara-osta-midagi-esimesel-paeval. "Mine Egiptusesse paketireisiga".
{{netiviide}}
: puuduv või tühi|url=
(juhend); välislink kohas
(juhend) [kõdulink]|autor=
- ↑ "Inga Raitar avaldas ulmeraamatu pseudonüümi all: keegi ei usu, et naine võib kirjutada head fantasyt". Elu24.ee.
- ↑ "Väikese taimetarga 12 saladust".
Välislingid
- http://pooh.nettek.ee/2009/05/inga-raitar-odini-jargija-ukrainast/
- Apollo "Karmavõlad"
- https://epl.delfi.ee/artikkel/67061896
- "Kingin sulle valgust" Rahva Raamat
- http://www.reporter.ee/2011/12/09/inga-raitari-raamatu-tulu-laheb-lootusetult-haige-poisi-raviks/
- http://www.lounaleht.ee/index.php?page=1&id=3798
- http://www.tallinncity.ee/2085268/kalle-klandorf-avaldas-ponevusromaani
- http://epl.delfi.ee/news/lp/inga-raitar-vastu-tahtmist-elundidoonoriks?id=68380419
- https://www.ohtuleht.ee/700323/inga-raitar-voorandumise-mitu-nagu
- https://www.ohtuleht.ee/843038/inga-raitar-tahan-teavitada-maksukuriteost
- https://www.ohtuleht.ee/777121/inga-raitar-rail-balticu-muldkeha-moistatus-ehk-otsige-latlast
- https://www.ohtuleht.ee/764892/inga-raitar-rail-balticu-kadunud-otsuse-jalil
You must be logged in to post a comment.