Eesti valimisringkonnad on valimisteks (Riigikogu, kohaliku omavalitsuse volikogu või Euroopa Parlamendi valimised) moodustatud territoriaalsed üksused (valimisringkonnad), mille piires jagatakse mandaate^[1]. Valimisringkonnas seatakse üles kandidaadid, kes saavad kandideerida mandaadile ainult ühes ringkonnas. Valijad saavad hääletada ainult selle valimisringkonna kandidaatide poolt, kus need valijad tegelikult elavad.

Riigikogu valimistel on Eesti territoorium jaotatud kaheteistkümneks valimisringkonnaks^[2]. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel moodustavad vallad ja linnad harilikult ühe valimisringkonna, aga teatud juhtudel ka rohkem^[3]. Euroopa Parlamendi valimistel on kogu Eesti territoorium üks valimisringkond^[4].

Riigikogu valimised toimuvad mitmemandaadilistes valimisringkondades. 2003. aasta valimistest alates kuni praeguseni on Eestis kaksteist valimisringkonda:^[2]

• valimisringkond nr 1 – Tallinna Haabersti, Põhja-Tallinna ja Kristiine linnaosa;
• valimisringkond nr 2 – Tallinna Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita linnaosa;
• valimisringkond nr 3 – Tallinna Mustamäe ja Nõmme linnaosa;
• valimisringkond nr 4 – Harju- (v.a Tallinn) ja Raplamaa;
• valimisringkond nr 5 – Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa;
• valimisringkond nr 6 – Lääne-Virumaa;
• valimisringkond nr 7 – Ida-Virumaa;
• valimisringkond nr 8 – Järva- ja Viljandimaa;
• valimisringkond nr 9 – Jõgeva- ja Tartumaa (v.a Tartu linn);
• valimisringkond nr 10 – Tartu linn;
• valimisringkond nr 11 – Võru-, Valga- ja Põlvamaa;
• valimisringkond nr 12 – Pärnumaa.

1995. ja 1999. aasta Riigikogu valimistel oli Eestis moodustatud üksteist valimisringkonda ning 1992. aastal kaksteist valimisringkonda.

Igal valimise aastal vähemalt kolm kuud enne valimispäeva moodustavad kohalike omavalitsuste volikogud uued ringkonnad. Valimisringkondade arvud kohalike omavalitsuste territooriumitel läbi aegade:^[5]