Ruteeni keel
 |
See artikkel räägib ukraina ja valgevene keelte eelkäijast. Ruteeni keeleks on nimetatud ka russiini keelt. |
Nimi
Nõukogudeaegse teaduse hinnangul jagasid idaslaavi rahvad ühist keelt umbes 14. sajandini, mil vanaidaslaavi keel (ehk vanavene keel) jagunes kolmeks: vanavalgevene (старабеларуская мова), vanaukraina (староукраїнська мова) ja (vanemaks) vene keeleks. Tänapäeval arvavad suurem osa keeleteadlasi läänes ja Ukrainas, et vanaidaslaavi keelest eristus vaid Moskva vürstiriigi vene keel, Valgevene ja Ukraina aladel räägitav keel jäi siiski suuresti ühtseks.[1]
Seetõttu nimetatakse ruteeni keelt sageli Ukrainas vanaukraina keeleks ja Valgevenes vanavalgevene keeleks. Vene keeles nimetatakse (tugevate Valgevene mõjutustega) Smolenski piirkonnas räägitud ruteeni keelt läänevene keeleks (западнорусский язык).[2] Ruteeni keele nimetus on kasutusel, et viidata neutraalsemalt ukraina ja valgevene keelte ühisele eelkäijale.[1]
Ajalugu
Ruteeni keele kujunemisajaks loetakse tavaliselt 14. sajandit, mil Valgevene ja suurem osa Ukraina aladest läksid Leedu suurvürstiriigi kätte.[3] Peagi moodustasid ruteenikeelsed elanikud Leedust enamuse ja kohalike räägitud keele baasil moodustati ruteeni kirjakeel.[4][5]
16. sajandil ruteeni keel Leedus õitses. 1566. ja 1588. aastate statuutidega kinnitati ruteeni keel (poola keele kõrval) Leedu ametlikuks riigikeeleks (kantseleikeeleks).[6] Samal sajandil tõlgiti ruteeni keelde piibel, asutati Vilniuses esimene trükikoda ja üllitati mitmeid trükiseid.[4] Tekstides võis küll esineda piirkondlikke erinevusi, aga neid võib pigem võrrelda inglise keele erinevustega Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides kui eraldi keeltena.[1]
Pärast kasakate ülestõusu ja Poola-Leedust eraldiseisva hetmanaadi loomist 1648. aastal lõppes ruteeni kirjakeele ametliku kasutuse soosimine Poolas ja Leedus. 17. sajandi lõpus liideti Leedu suurvürstiriik ametlikult Rzeczpospolita koosseisu ja 1696. aastal kaotas ruteeni keel ametliku staatuse. Igapäevaselt küll ruteeni keelt kasutati edaspidigi, aga kirjakeel muutus poolakeelseks. Suurem osa ruteenikeelsest eliidist poolastus.[2] Maapiirkondades jätkasid kohalikud läbi kogu Poola-Leedu aja ruteeni murrete rääkimist ja seda ei muutnud ka eliidi poolastumine.[1]
Ukraina ja valgevene keel eristusid teineteisest 18. sajandi jooksul, mil ukraina keel arenes hetmanaadis valgevene keelest eraldi. Pärast Poola jagamisi sattusid endised suurvürstiriigi alad Venemaa koosseisu ja ruteenide poolastumist asendas venestumine. 19. sajandi rahvuslike ärkamiste ajal kujunesid ukraina ja valgevene keel välja juba teineteisest eraldi. Kaasaegse ukraina keele alguseks loetakse 1798. aastal ilmunud teost "Eneida".[1]
Vaata ka
- Litviinid, ruteeni keele rääkijate nimetus Leedu suurvürstiriigis
- Idaslaavi keeled
- Ruteeni keele järglased:
Viited
- 1 2 3 4 5 Bunčić, Daniel (2015). "On the Dialectal Basis of the Ruthenian Literary Language" (PDF). Die Welt der Slaven. 60: 276-289.
- 1 2 "История возникновения белорусского языка". WordHouse. Vaadatud 13. mail 2019.
- ↑ Shevelov, George Yurii (1993). "Ukrainian language". Encyclopedia of Ukraine.
- 1 2 Tiido, Harri (7. september 2023). "Harri Tiido taustajutud. Valgevene vaikitud ajaloost – Toni Stenströmi tänavune raamat". ERR.
- ↑ Magocsi, Paul Robert. "Rusyn". Britannica. Vaadatud 8. mail 2025.
- ↑ Dziarnovič, Alieh (2013). "Lithuanian Language in the Grand Duchy of Lithuania: between Function and Status" (PDF). Belarusian Political Science Review. 2: 46-76.