Charles-François Gounod (17. juuni 1818 Pariis – 18. oktoober 1893 Saint-Cloud, enamasti kasutatakse nime Charles Gounod), oli prantsuse helilooja. Ta on enim tuntud Bach-Gounod "Ave Maria" järgi – teose aluseks on Bachi "Hästitempereeritud klaviiri" I osa prelüüd nr 1 C-duur, millele Gounod lisas meloodia ja "Ave Maria" teksti ning muutis ka helistikku.

Gounod komponeeris kokku 12 ooperit (3 jäi pooleli). Eeskätt ooperite "Faust" ja "Romeo ja Julia" põhjal peetakse teda 19. sajandi teise poole kõige populaarsemaks ja rahvusvaheliselt tuntumaks prantsuse ooperiheliloojaks.^[viide?] Peale ooperite on ta kirjutanud ka väga palju vaimulikku muusikat, laule ja palu.

Charles Gounod' isa oli maalikunstnik ja ema muusikaõpetaja. Poiss oli lapsena andekas nii joonistamises kui ka muusikas, tema esimene muusikaõpetaja oli ema. Noor muusik innustus Rossini ooperist "Otello" sedavõrd, et hakkas 13-aastaselt ka komponeerima. Charles Gounod on õppinud Pariisi konservatooriumis heliloomingut Anton Reicha, Fromental Halévy, Jean Lesueuri ja Ferdinando Paeri juhendamisel ning klaverit Pierre Zimmermani (kelle tütre Anne'iga hiljem abiellus) juures. Kantaadiga "Fernand" võitis ta 1839. aastal ihaldatud Rooma preemia (Prix de Rome), mis andis võimaluse õppida muusikat Roomas. Seal keskendus ta 16. sajandi vaimuliku muusika tundmaõppimisele, millest kujunes tema eluaegne huviala.

Aastatel 1842–1843 reisis Gounod Austrias ja Saksamaal, kus tutvus Felix Mendelssohn-Bartholdyga, kelle suur huvi Bachi muusika innustas ka teda. Esimene edu heliloojana tuli 1843. aastal, kui võeti vaimustatult vastu tema "Symphonie en ré majeur". 1843–1848 töötas Gounod Pariisis Missions Étrangéres'i kiriku kantorina ja komponeeris vaimulikku muusikat. Kuna tegu ei olnud muusikaliselt tugeval järjel oleva kirikuga, siis pärast lepingu lõppemist otsustas ta sealt lahkuda, sest ei näinud sellel tööl edasist perspektiivi.

Tolle aja Prantsusmaa kuulsaima metsosoprani Pauline Viardot' õhutusel hakkas Gounod komponeerima oopereid. Kuna tegu oli alles alustava autoriga, kelle poole niisama ei pöörduta, siis Viardot sai oma autoriteediga Opéra de Paris' nii kaugele, et see mainekas teater tellis temalt ooperi "Sapho", mis sai Viardot'ga nimiosas väga menukaks.

1852. aastal abiellus Charles Gounod Anne Zimmermaniga, kelle isa oli tuntud pianist ja muusikaõpetaja. Äia toel sai ta tulusa direktoriameti Pariisi orbude kommunaalkoolis Orphéon de la Ville de Paris. Direktoriamet jättis piisavalt aega ooperitega tegelda. Gounod' järgmine ulatuslik oopus oli 1854. aastal Opéra de Paris'le valminud "La nonne sanglante" ("Verine nunn"). Kriitikutele ei meeldinud selle libreto, muusikat ja lavastust seevastu kiideti. Teatri direktori vahetudes võeti lavastus pärast 11. etendust maha.

1856. aastal hakkas Gounod kirjutama ooperit "Faust", kuid pidi selle kõrvale panema, sest ooperiteatri juhtkond andis talle libreto ooperi "Ivan le terrible" ("Ivan Julm") komponeerimiseks, kuid pärast Louis Napoléonile tehtud atentaati ühe ooperietenduse ajal 1858. aasta jaanuaris leping tühistati. Helilooja kasutas loodud muusikat hiljem ooperites "La reine de Saba" ("Seeba kuninganna") ja "Mireille". Töö "Faustiga" jätkus 1858. aasta aprillis. Proovid Pariisi Théâtre Lyrique'is algasid juba sama aasta sügisel. Esietendus 1859. aasta märtsis kujunes väga menukaks. Teos saavutas suure rahvusvahelise tähelepanu ning kuulus 19. sajandi teisel poolel mainekate ooperiteatrite püsirepertuaari. "Faust" kindlustas heliloojale kindla koha tolle aja Euroopa populaarseimate ooperiheliloojate hulgas ning tagas materiaalse kindlustatuse. "Fausti" muusika on väga meloodiline ja pakub lauljatele häid võimalusi demonstreerida oma vokaalseid võimeid.

Gounod' järgmised ooperid ei suutnud ületada "Fausti" taset ja populaarsust. Helilooja ise pidas ta oma parimaks ooperiks "Seeba kuningannat", mis aga ei saanud ei kriitikutelt ega publikult erilist soosingut. Läbi kukkus ka "Mireille". Suurte raskustega õnnestus lavastada "Romeo ja Julia", mida on hiljem hinnatud Gounod' paremuselt teiseks ooperiks. Viimastel aastakümnetel on seda teost esitatud tunduvalt rohkem kui "Fausti".

Kui 1870. aastal puhkes Prantsuse-Preisi sõda, viis Gounod oma perekonna sõja jalust Inglismaale. Charles Gounod elas seal kapten George Weldoni majas ning heitis silma tema abikaasa Georginale, tekitades sellega briti ühiskonnas suure skandaali. Mehe armuseiklustest häiritud abikaasa Anne pöördus 1871. aastal Pariisi tagasi. Gounod käis Pariisis küll aeg-ajalt mõningaid tööülesandeid täitmas, kuid tema teoste populaarsus Prantsusmaal oli sel ajal tunduvalt kesisem kui Inglismaal. Helilooja naasis Pariisi alaliselt alles 1891. aastal.

Elu viimastel aastatel loobus Gounod lavateoste kirjutamisest ja pöördus tagasi vaimuliku muusika juurde. Suhtumine Gounod' ooperitesse on nii 19. sajandi II poolel kui ka kogu 20. sajandi jooksul kõikunud tohutust vaimustusest jäise ükskõiksuseni. See on suuresti vähendanud tema teoste üldist rahvusvahelist mainet. Paljud tänapäeva ooperikriitikud ei pea tema oopereid eriti kõrge tasemega muusikadraamadeks. Teda kiidetakse aga selle eest, et ta oskas oma kangelasi iseloomustada hästi lihtsate muusikaliste vahenditega. Üksmeelselt tuuakse esile, et tema lavateostes on olulisel kohal religioossed teemad.

1888. aasta juulis sai Charles Gounod Prantsusmaa valitsuselt Auleegioni ordeni aunimetuse.

Tema mälestusteraamat kannab pealkirja "Mémoires d'un artiste" (Pariis, 1896).

Charles Gounod' matusetalitus toimus Pariisi Madeleine'i kirikus. Camille Saint-Saëns mängis orelit ja Gabriel Fauré juhatas orkestrit. Matusetalitusel esitati ka rahvalaulule tuginev sopraniaaria "Que ferons-nous avec le ragoût de citrouille?" ooperist "Sapho". Gounod on maetud Pariisi Auteuili kalmistule.

• "Faust": Estonias 1915 (stseen kiriku ees), 1921, 1931, 1949, 2012; Vanemuises 1938, 1953, 1965, 1996
• "Romeo ja Julia": Estonias 1928, 1938, 2013 (kontsertetendus), 2019

• "Sapho" (1851)
• "La nonne sanglante" (1854)
• "Le médecin malgré lui" (1858)
• "Faust" (1859)
• "Philémon et Baucis" (1860)
• "La colombe" (Baden-Baden, 1860)
• "La reine de Saba" (1862)
• "Mireille" (1864)
• "Roméo et Juliette" (1867)
• "Cinq Mars" (1877)
• "Polyeucte" (1878)
• "Le tribute de Zamora" (1881)
• Pooleli jäid (eri põhjustel): "Ivan le terrible" ("Ivan Julm", alustatud 1856), "George Dandin" (alustatud 1873) ja "Maître Pierre" (alustatud 1877).