Kuidas te rõõmsad uudised vastu võtsite?
Marko Veisson: Mina kütsin parasjagu ahju ja valmistusin hambaarsti juurde minekuks. Siis helistas Karmel Killandi ja hakkas õnne soovima. Ma arvasin, et ta õnnitleb veel Eesti muusikaauhindade eest, aga oli juba uus teema. See oli väga meeldiv, aga ootamatu, sest see ei ole selline asi, milleks sa kuhugi kandideerid ja valmistud, tead, et äkki õnnestub midagi võita, vaid see on tunnustus, mis pika perioodi järel osaks langeb.
Tahame kindlasti tänada tunnustuse eest, aga ka inimesi, kellega koos me oleme seda Puuluubi asja ajanud. Meie oleme laval, saame selle sära ja tähelepanu osaliseks, aga neid inimesi, kes on oma suurest entusiasmist võimaldanud meil Hiiu kannelt propageerida mujalgi kui Eestis, on veel – meie agenti Juliana Volož, Villem Valme plaadifirmast Õunaviks ja muidugi meie helitehnik Viljar Rosin.
Ramo Teder: Mul oli täna öösel või varahommikul väike unehäire, olin üleval ja läksin uuesti magama. Magasin, telefon oli hääletu peal ja kui ma uuesti üles ärkasin, oli tulnud kümneid kõnesid ja sõnumeid. Algul ma ei saanud mitte midagi aru ja kui ma aru sain, siis oli natukene puuga pähe saanud tunne. Olen väga rõõmus, üllatunud ja tänan samuti kõiki.
Veisson: Puuluubile omaselt oli kõik puudega seotud. Mina panin puid ahju ja Ramo sai puuga pähe.
Teder: Jah, täpselt.
Miks te ütlete “ootamatu”?
Veisson: Meil ei ole sellist ordenisaamise kogemust. Ei osanud vaadata, et sel kuupäeval neid teatatakse ja ärevil lehte avada, et kas me oleme seal või mitte. Aga on tore näha ennast seal nende auväärsete inimestega ühes seltskonnas. Ja mulle tundub, et selle üleandmise formaat ongi ka veidi ootamatult mõeldud.
Koos teiega sai teenetemärgi ka Lauri Õunapuu, samuti pärimusmuusik. Te olite päris ilusasti esindatud.
Veisson: Mul on väga hea meel, et Lauri Õunapuu selle tunnustuse sai.
Teder: Mul ka.
Veisson: Tema on ikkagi väga kõvasti panustanud. Kui ma olen Folgi ajal Viljandis, siis ma ikka üritan minna tema juhitud õpitubades. See mõjub väga inspireerivalt, erakordne kogemus, soovitan kõigile. On rõõmustav näha, et tema pühendumust ja andekust vanade ja uuemate Eesti rahvalaulude talletamisel ja esitamisel tunnustatakse.
Teder: Täpselt.
Kas võib öelda, et on pärimusmuusika õitseaeg?
Teder: Ta on vist Eestis juba mõnikümmend aastat õitsenud.
Veisson: Jah, ilma juurteta ei tule ka õisi. Eks me nende juurtega tegeleme ja vahel tulevad mõned õied. Siis on muidugi rõõm.
Just selles mõttes õitseaeg, et vähem kui nädala eest pälvisite 5miinusega kahasse tehtud folkalbumi eest Eesti muusikaauhindadel ka aasta albumi auhinna. Lisaks ka aasta folkalbumi ja aasta ansambli auhind.
Veisson: Jah, kuigi pärimusest mõjutatud muusika pääsemise Eesti peavooluraadiotesse ja auhinnagaladele, selle otsa tegid lahti juba Trad.Attack ja Curly Strings. Teisi varasemaid ja hilisemaid artiste võib siin veelgi nimetada.
Teder: Mari Kalkun näiteks.
Veisson: Kui rääkida veel nendest, kes edukalt tuuritavad ja pärimusmuusikat propageerivad või kasutavad, siis kindlasti tuleks ka Duo Ruut ära mainida. Aga ma olen nõus, et Eesti on sedalaadi muusikaga toimetamiseks praegu väga hea koht ja mulle meeldib ka vabadus, millega me Eestis saame pärimusega suhestuda. Meil on see enesekindlus olemas, meil on pikaaegne traditsioon tõsiselt pärimusmuusika uurimisega tegelemises. Neid artiste ja kollektiive on, kes uurivad ja püüavad niivõrd-kuivõrd autentset esitusviisi taasluua ja aru saada, kuidas ikkagi päriselt siin 150 või rohkemgi aastat tagasi lauldi.
Kuna juured on nii tugevalt maas, siis on ka vabadus minna teistesse suundadesse, pärimusest natukene inspiratsiooni võtta ja teha sellest kaasaegset muusikat, mis sobib esitamiseks ka festivalidel, mis ei keskendu ainult folgile.
Eks see traditsioon toetab meid muidugi kogu aeg, inspireerib meid, aga me läheme sealt väga kaugele ja teeme igasugu muid asju juurde. Ongi hea meel, et Eestis ei ole jäika piiri, et folkmuusik teeb ainult ühte asja ja pop-, rokk- või räppartist töötab omas kastis. Ideede laenamine on tore, eeldusel, et sa tead, kust nad tulevad, oled nende suhtes lugupidav ja tead, mis sa teed.
Mis teile endiselt adrenaliini annab, et pärimust ikka jätkuvalt propageerida?
Teder: Armastus muusika vastu.
Veisson: Kontseptuaalselt me nii ei mõtle, et iga kord, kui pilli kätte võtame, siis hakkame eesti rahvamuusikat propageerima. See on lihtsalt see taust, kust me tuleme, meil on Hiiu kannel, aga muusikalises eneseväljenduses liigume me igasugustest suundades.
Teder: Piire hoiab ainult meie instrument. Muid piire meil muusika loomisel ei ole.
Veisson: Meie eesmärk ongi näidata selle pilli mitmekesisust ja meil on hea meel, et see on üsna hästi õnnestunud. Aga meie “pärimuslikkus” sõltub palju ka kontekstist, kellele ja kus me esineme. Kui me esineme Viljandi Folgil või koos muusikutega, kes on väga põhjalikult rahvamuusika uurimisega tegelenud, siis me võib-olla mõjume sellest traditsioonist üsna kaugele läinutena.
Kui me esineme välismaal, kus Eestist midagi ei teata, siis loomulikult see pill tekitab tähelepanu, kontekst loob hoopis teise tähendusvälja, ja siis me oleme ilmselt väga-väga “Eesti” ja traditsiooniline.
Te olete parajasti stuudios. Mida Puuluubilt oodata on?
Veisson: Ega siin midagi väga ootamatut ei ole. Nagu ikka, muusikud teevad uusi albumeid ja uusi lugusid, me liigume ka sinnapoole. Mingit tähtaega ei ütle, aga on aeg repertuaari tuua värskust ja sellega oleme me siin mõnda aega tegelenud.
Kas värskus tuleb lihtsalt?
Teder: Esimesed demod, esimesed loo-ideed tulevad lihtsalt, sealt edasi see kõik looformaati saada, see ei tule lihtsalt. Mõni lugu saab lihtsamalt valmis, aga mõnel peab käised maha võtma, uue varruka ja uue krae külge õmblema, nööbid ära vahetama, võib-olla nööpe vähemaks võtma ja nii edasi.
Kas proovite nüüd “ära leppida” nende Puuluubi fännidega, kelle ära hirmutamise pärast te möödunud kevadel muretsesite?
Veisson: Eks ikka iga uue asjaga midagi võidad ja kaotad, aga mulle tundub, et loomingulises mõttes ei oleks selline lähenemine kõige produktiivsem, kui enne esteetilised raamid välja mõelda. Vaevalt, et keegi tohutu šoki saab sellest, mida me praegu teeme, oma stiili me väga kardinaalselt ei muuda. Eks see, mis me teeme, peegeldab seda, mis seisus me hetkel oleme ja mida me ise kuulame, mis meid mõjutanud on. Seda püüame muusikasse panna.
Selline erinevus on loomingu ja teadustöö vahel, et uurimisprojekti pole vaja enne tööle hakkamist valmis kirjutada. Improviseerime ja vaatame, kuhu see asi meid viib.
Mida te siis ise kuulanud olete?
Teder: Kui ma oma Spotifyd vaatan, siis viimane asi, mida sealt kuulasin, oli ansambel Still House Plants.
Veisson: Mina kuulasin kõvasti 20. sajandi alguse Argentina milonga‘sid. Kui otsida traditsioonilisi Argentina milonga‘sid, siis saab midagi kätte, aga seal orkestrite virvarris ma veel ei orienteeru. Aga see ootamatult tugev energia, mis sealt muusikast tuleb, on väga võimas. Eks ta on lahe, et kaugete piirkondade mis iganes ajastu muusikat nii kergesti kätte saab.
Kuidas te tänast suurt au tähistada kavatsete?
Veisson: Päev enne ordenite kättejagamist valmistame ennast ette kontserdiga Paavli kultuurivabrikus koos Soome öko, peaaegu anarhistliku bändiga Vimma.
Teder: See tuleb selline tähistamispidu.
Veisson: Ordenipidu. Hea turvaline on see teha enne, kui orden kätte antakse – siis ei kaota ära.
