Pärast õpinguid Saksamaa ülikoolides alustas Stahl 1623. aastal tööd pastorina Järvamaal. “Nii usukaugeid inimesi kui olid tema vastsed koguduseliikmed, polnud ta võib-olla näinudki. Käsuõpetusest ei teadnud nad midagi. Meie isa palvegi oli enamikule võõras. Kohalikel saksa ja rootsi pastoritel oli nendega raske, õieti võimatu ühist keelt leida. Seda ei olnudki,” kirjeldas Lotman ja lisas, et ainus võimalus eestlaste südames tõelist usku äratada oli emakeelse sõna läbi. “Kirja tuli see panna eelkõige võõramaalastest vaimulike tarbeks, et nad saaksid eestlastele lihtsaid usutõdesid selgitada.”
On andmeid, et juba 1630. aastal ilmus Stahli sulest eesti- ja saksakeelsete paralleeltekstidega katekismus, mis ilmselt põhines Martin Lutheri väiksel katekismusel. “Ilmselt, sest raamat ei ole säilinud,” täpsustas Lotman.
Küll aga on säilinud tema aastal 1632–1638 trükitud samuti eesti- ja saksakeelsete paralleeltekstidega käsi- ja koduraamat. Raamatud sisaldasid nii juhatusi vaimulikele kui ka katekismuse peatükke, palveid ja laule, mida majaisand võis kirjaoskamatule pererahvale ette lugeda.
“Laulud ei olnud riimis. Ka selle eest on Stahl hukkamõistu pälvinud. Võib arvata, et raamatu väljaandmisega oli tuline kiire. Eesti keeles riimide seadmine nõudnuks aega ja oskusi. Laulmine iseenesest polnudki tähtis. Tähtis oli laulusõnade sisust arusaamine, sest ortodoksne luterlus ei olnud kuiv mõistuse usk. Laulus väljendus luterluse emotsionaalne külg,” rääkis Lotman.
Stahli tööd eestlaste usulisel harimisel hindas Rootsi riigivõim kõrgelt. 1641. aastal määrati Heinrich Stahl Ingerimaa superintendendiks, et ta sealsete põlisrahvaste hulgas oma valgustustööd jätkaks. Stahl jätkas seal ka eesti keeles kirjutamist. 1641. aastal ilmus temalt eestikeelse jutluskogu talveosa, 1949. aastal suveosa.
Lotman selgitas, et need ei olnud reaalsed jutlused peetud konkreetsele kogudusele, vaid näidisjutluste kogum. “Need olid mõeldud eeskujuks algajale või vähese keeleoskusega Eestimaa vaimulikule kirikuaasta pühadel ja pühapäevadel jutlustamiseks.”
Kordustrükke neist raamatutest välja ei antud. Teisiti läks käsi- ja koduraamatuga. Selle raamatu elu jätkus ka pärast autori surma. Tõsi küll, nagu iga elus asi, see muutus ja arenes. Uus lauluraamat ilmus juba 1656. aastal riimis lauludega ja veidi teisenenud sisuga. Muutus ka käsi- ja koduraamatu keel, kuid raamat jäi järgnevatele eeskujuks kuni sajandi lõpuni.
Paljudel põhjustel ei õnnestunud Stahlil Ingerimaa põliselanikele, isuritele ja vadjalastele, luterlikke usutõdesid õpetada. Erinevalt eestlastest ei saanudki nad sel sajandil oma kirjakeelt.
“Just see võrdlus toob esile Stahli raamatute tähenduse meie jaoks. Keeruline on öelda kas ja kui palju võtsid eestlased tänu Stahlile omaks luterlikud usutõed. Pigem olid nad vastuvõtlikud järgmise sajandi pietistlikule liikumisele. Kuid Stahli astutud esimeste sammudeta ei oleks me jõudnud ka 1729. aastal trükitud eestikeelse täispiiblini. Kenas arusaadavas eesti keeles kirjutatud raamatuni, mida ka eestlased ise lugeda mõistsid,” märkis vanemteadur.
Keel arenes edasi ja muutus üha olulisemaks. “Usuõpetus taandus tagaplaanile, keel ise muutus otsekui religiooniks, mis on ka mõistetav, sest kui oleksime läinud Vene impeeriumi koosseisu ilma kirjekeeleta, oleksime jaganud oma hõimuvendade isurite ja vadjalaste saatust. Kirjakeel viis meid Euroopa kultuurrahvaste perre. Tänu kirjakeelele elame täna rahvusriigis. Aluse selleks rajasid Heinrich Stahl ja teised Rootsi kuningriigi vaimulikud. Olgugi, et neil endil sellist kavatsust ei olnud,” lausus Piret Lotman.
