“Mingeid tunnustusi on antud ja tuleb tänulik olla, aga kõige vapustavam oli esimene tunnustus, kui oli ilmunud esimene luulekogu ja sellele anti Vilde kolhoosi preemia. Debütandil niisuguse au osaks saada – seda ei juhtu alati. Hilisemad asjad liituvad sellele esimesele, teevad omamoodi rõõmsaks, aga teisipidi natukene kurvemaks, sest on selline tunne, et jääd võlgu. On antud autasu, aga iseendal ei ole nagu teeneid, ei ole enam seda tööjõudu, et seda võlga kompenseerida,” rääkis Runnel ERR-ile.
Aasta tagasi Wiedemanni keeleauhinna pälvinud Runnelil on preemiatevaheline aasta möödunud traditsioonilises töörutiinis. “Mu viimase paarikümne aasta töö sisu, lisaks oma luuletustele, on “Eesti mõtteloo” raamatusarja valvamine. Uurin autoreid, nende elutööd ja sinna kulub väga palju aega, sest raamatu tegemiseks tuleb uurida autori elulugu. Omajagu huvitav, aga mida vanemaks saad, seda raskemaks läheb, sest enam ei mäletagi, mida sa kümne aasta eest ühest või teisest autorist kokku oled lugenud,” naeris Runnel.
Kirjanik tõdes, et uue luulekogu jaoks tal impulsse enam ei ole. “Suhtlemine välisilmaga jääb väiksemaks ja kunst sünnib ikka nii, et sul peavad olema modellid, peavad olema sõbrad ja kaaslased, kellega muljeid ja mõtteid vahetada. Need inspireerivad. Vahel inspireerib mõni inimene, keda ei tunnegi, ja ta sünnitab sulle niimoodi ühe luuletuse,” ütles Runnel.
“Aga kui sa oled kodus või hooldekodus vanaduspuhkusel, siis kontakte ei ole, inspiratsiooni ei ole, modelle ei ole, ja siis jäävad tühjad sõnad, mis ei kanna enda lendu ega ei tõsta ka teisi lendu,” nentis Runnel.
