“Poisid ja tüdrukud, daamid ja härrad! Kõik jutud!” ütles rõõmus Zahkna finišis. “See on unistuste stsenaarium, et Eesti lipp ulatatakse finišisirgel. Mul oli nii väike edu, kaalusin kas võtan selle. Õnneks sain kätte.”
“Mind hakati taga ajama, siis riskiti ja ebareaalne tunne. Teadsin, et sõitu on ja esimene – ei jõua ära tänadagi siin kõiki! Esimene supersprint näitas, et sõidud rulli peal on niivõrd koos, et julgelt 20 venda on võimalik, kes võistlevad kulla peale. Õnneks olin see täna mina,” rääkis Zahkna.
29-aastane laskesuusataja ei osanud arvata, et ta kehva viimase lasketiiru järel esimesena rajale pääseks. “Läksin teadmisega, et teisena lähen välja, sest Rastorgujevs oli lähedal. Ei arvanud, et ta kolm laseks viimases tiirus. Hakkasin otsima teda, vaatasin, et see mees oli läinud,” rääkis ta.
“Terve rada põgenesin enda arust kolmanda koha eest, võitlesin hõbeda eest ja kui öeldi, et tiirust minnes oli viis sekundit, siis mingi vahepunkt oli juba väidetavalt kümme. Siis juba tajusin, et hõbe tuleb ja viimane laskumine kaks inimest karjusid, et kulla peale paned,” jätkas Zahkna. “Esimene kord ei uskunud, teine kord nägin kaugele finišisse ja tõesti ei ole lätlast kuskil. Siis sain aru, et ebareaalne – ongi nii!”
Marecek (0+1+0+2) lõpetas Zahknast 7,9 sekundit hiljem, pronksmedali pälvis lätlane Rastorgujevs (1+1+1+2; +19,7).
