Traditsionalistist poliitik Varro Vooglaid kommenteerib oma sotsiaalmeediapostituses erakonda vahetanud Jaak Madisoni juttu sellest, et Keskerakond tõusvat tugevaimaks rahvaparteiks.
“Mulle paistab, et Jaak Madisoni liitumine Keskerakonnaga on päris hoolikalt läbikaalutud samm, mis vastab küsimusele sellest, kuidas omada väljavaateid poliitilises karjääris edasi liikumiseks. Ju mõistis ta (kahtlemata põhjendatult), et EKRE ridades on tulnud karjääriredelil lagi ette ning ka vastloodud ERK ei paku erilisi perspektiive.
Keskerakonnas on aga ilmselt täiesti võimalik saada nii erakonna esimeheks kui (valimisedu korral) ka peaministriks – või vähemalt valitsuse liikmeks. Eriti pidades silmas, et ilmselt on Mihhail Kõlvarti ambitsiooniks mitte peaministriks tõusmine, vaid Tallinna linnapea kohale naasmine.
Ühtlasi on Keskerakonna ridades tunduvalt lihtsam populaarsust püüda, kuna paigutumine poliitilise spektri keskele võimaldab distantseeruda nn äärmuslikest ja sellisena ebapopulaarsetest positsioonidest (nt abieluga seonduvalt). Selle asemel saab apelleerida nö mõõduka konservatiivina kõige suuremale massile, mis on alati spektri keskel.
Seda enam, et Keskerakonna peamiseks meetodiks on pikemat aega olnud keskendumine mitte (paratamatult polariseerivale) õigete põhimõtete eest seismisele, vaid konservatiividele vastukarva olevas sotsialistlikus vaimus võimalikult suurele valijate hulgale võimalikult rohkemate materiaalsete hüvede lubamisele.
Igal juhul on selge, et kui Madisonil peaks õnnestuma Keskerakond nö üles töötada, siis pakub valitud tee talle suuremaid karjääriväljavaateid kui ükski olemasolev alternatiiv.
Valitud tee on seda sobivam, et välispoliitilises plaanis on Keskerakonna positsioonid kujunenud Madisonile igati sobilikuks – mõõdukas eurokriitika ühendatuna reservatsioonideta toetusega USA geopoliitilisele agendale.”