Martin Helme intervjuus ERR-ile arvas raadioajakirjanik, et EKRE-l ei ole praegu just kõige paremad ajad. Erakonna esimees sellega ei nõustunud.
“Ma olen küll eriarvamusel. Vastupidi, meil on head ajad. Jah, protsendi langus oli meil paratamatult ettenähtav sel hetkel, kui põhimõtteliselt langetati erakonna juhatuses otsus, et me peame oma rivi korda saama.
Kuidas sa pead Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda, milles istuvad sees inimesed, kes tegelikult tahavad olla Reformierakonnas või Keskerakonnas või Isamaas? Ja tahavad sellist parteid nagu on Isamaa või Keskerakond või Reformierakond. Sellist parteid pidada ei saa. Multikulturalism on halb nii ühiskonnale laiemalt kui ka ühele erakonnale. Erakond peab ikkagi koonduma maailmavaate alusel.
Tänaseks päevaks on meil see täiesti selge puhastumine erakonna sees toimunud, maailmavaateline ühisosa on uuesti konsolideeritud. Selles mõttes ma küll ei arva, et meil erakonnas asjad halvasti on, pigem vastupidi, meil on erakonnas asjad fundamentaalselt korda tehtud ja siit maalt edasi saab keskenduda sõnumitele ja töö tegemisele.
Küllap põhipõhjus on jah nendes suuremates mullistustes. Aga mitte ainult meie erakonnas. Kui me vaatame tervet Eesti poliitilist maastikku, siis terve see maastik on väga suurtes spasmides. Minu meelest praegu toimub Eesti poliitilisel maastikul selle kristalliseerumine.
Me oleme rõhutanud tegelikult 10 aastat, et Eestis on üks suur ühispartei, mis võib ennast nimetada sotsideks, Eesti 200-ks, Keskerakonnaks, Parempoolseks või kelleks tahes. Nende vahel liikumine ausalt öeldes kulme ei kergita. Kui inimesed hüppavad ühest teise, sest niikuinii on kõik lojaalsed sellele globaal-liberalistlikule ideoloogiale. Lihtsalt osad varjavad seda rohkem.
Sellest rindejoonest teisel pool on ainult üks erakond ja see on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. See on rahvuslik, konservatiivne, suveräänsusmeelne erakond. Ja see puhastumine, mis meil toimus, need inimesed, kes tahtsid olla ühisparteis, need on meist läinud ja tahavad teha seal nii-öelda ühispartei leeris veel ühte ersatskonservatiivset erakonda, et ka sealpool oleks mulje mitmekesisusest. Tegelikult on see pettus.
Ühest küljest ma muidugi jätkuvalt ütlen, et ma pean neid ersatskonservatiivideks, nad ei ole päris konservatiivid. Nad teevad konservatiivseid häälitsusi ja konservatiivseid liigutusi, sest Eestis on väga suur hulk konservatiivseid valijaid. Ja seda juttu me oleme ju Eestis pikalt kuulnud, et kuidas lahendada probleemi, et EKRE on nendele valijatele nii-öelda ainus poliitiline väljund. Noh, eks seda probleemi siis nüüd lahendatakse.
Kõigepealt peavad nad nii-öelda ellu jääma või üldse eksisteerima hakkama. See, et nad on siin teinud mõned koosolekud ja iga koosoleku kohta kolm pressiteadet. Hapukurgihooajal kena küll. Aga siin on mitu asja. Ma üleliia ei taha nendel üldse peatuda, sest minu meelest neid tegelikult ei ole olema. Aga siiamaani, tänase päevani on nende raison d’etre, nende olemasolu põhjus või nende ainsad tegelikud sõnumid olnud see, et nad on sajatanud EKRE-t.
Selles küsimuses nad ei eristu poliitilisel maastikul. Kõik Eesti meediaväljaanded, kõik Eesti teised parteid oskavad seda teha ja teevad seda iga päev. Nendel on ka vaja kuidagi eristuda oma sõnumiga ja mis siis nende sõnum on, seda me keegi kuulnud ei ole.
Teine asi on see, et kui neil tõepoolest õnnestub saada ka valimistel, mitte EKRE valijate häältega, vaid päris valimistel mõni koht mõnes esinduskogus, siis poliitiline matemaatika on alati selline, et tuleb vaadata, kas on vaja maha istuda laua taha või ei ole vaja maha istuda laua taha. Aga see on veel oi kui kaugel.
Ma ei tunne väga ennast puudutatuna, kui räägitakse siin mingisugusest poliitilise stiili küsimusest. Iga kord, kui ma küsin neilt etteheitjatelt, et tooge näide, et ma tahaks aru saada, et mis siis see stiil on, mis teile ei meeldi. Tooge mõni näide, mõni ütlus, mõni esinemine. Siis jõutakse tavaliselt pärast pikka mõtlemist kuhugile viie või kaheksa aasta taguse ütlemiseni ja sellega asi piirdubki.
Kui ma võrdlen ennast sellega, et Jürgen Ligi regulaarselt solvab näiteks oma naiskolleege või see, kuidas sotsiaaldemokraat Riina Sikkut näitas keskmist sõrme ministritele riigikogu saadikuna. Sellist asja meil Eesti poliitikas on küll ja küll, aga millegipärast kellegi teise puhul see ei ole probleem. Ma ei saa aru tegelikult, mis see stiil on.
Kui keegi hakkab stiilist rääkima, siis tal ei ole enam tõenäoliselt argumente, millega meie positsioone kritiseerida või ka meie tegevusi valitsuses. Meie tegevus valitsuses on ju väga hea näide sellest, mida me tegelikult tegime. Ja tegime häid asju, langetasime makse, pidurdasime immigratsiooni, aitasime Eesti majandusel edeneda, arendasime maaelu, toetasime põllumajandust, ehitasime teid, mida kõike veel.
Ma pean küsima kõigilt neilt inimestelt, kellele reformierakondlik propaganda tagus pealuu sisse loosungi või Pavlovi refleksi, et valin ükskõik keda, kasvõi sotse, kasvõi Reformi, kasvõi Eesti 200, peaasi, et EKRE ei tule. Kõik need inimesed, palun küsige iseendalt, et kas teie elu on praegu parem kui siis, kui EKRE oli valitsuses. Kui oli parem, siis milles teie probleem on ja kui ei olnud parem, siis nad on oma valikutega ilmselt rahul.
Tegelikult Eestis poliitikat ikkagi tehakse siis, kui riigikogu koos käib. Tähtis on, kui hakkab poliithooaeg uuesti pihta. See on sarnane spordivõistlustele, et vormis tuleb olla siis, kui on võistlused. Kui on hooaja väline aeg, siis võid ju ka kõrgele hüpata, aga ma küsiks, et mida Isamaa siis teeb või tegi? Või mis ta sai selle peaaegu 30 protsendisest toetusest, vahetult pärast riigikogu valimisi ja aasta enne kohalikke valimisi? Patta seda panna ei anna ju.
Võib-olla see meelitas mingeid inimesi endale liikmeks tulema, ja kahtlemata kõikidel erakondadel on alati huvi uusi tegijaid juurde saada, aga sellel on alati ka teine pool, et need inimesed, kes tulevad kõrge protsendiga partei juurde, tavaliselt tahavad kohe midagi ise saada. See, kas siis nendele inimestele on võimalik kõiki neid soove rahuldada, kui protsent näiteks enam ei peaks nii hea olema, seda hinda hakatakse maksma hiljem mingisuguste sisepingetega ja rahulolematusega erakonna sees.
Meil on kolm erinevat küsitlust eelmisel nädalal. Sellel nädalal tuli ka Norstati küsitlus, mis näitas meile 16 protsenti toetust. Küsitlused on erinevad ja Emori küsitluses on väga suur loks sees, kõikidel erakondadel on väga suur kõikumine seal selle kuu lõikes sees. Eks siis vaatame. Mind alati huvitab trend rohkem kui hetkepilt. Ma ei lase kindlasti ennast kunagi kõigutada ühest numbrist.
Sügishooajaks on meil plaan olemas. Ma seda plaani muidugi ei hakka detailides jagama. Pärast kongressi, mis toimus juuni keskel, on meil toimunud mitu erinevat töökoosolekut, kus me oleme tegelikult markeerinud ära, mis meil töösuunad on, mida me teha tahame, kuidas me teha tahame. Ja eks me selle paneme septembris tööle.
Ajakirjanik: “Seda 25-protsendilist toetust te tegelikult ei pruugigi enam mitte kunagi tagasi saada.”
Ma tuletaks meelde, et Isamaa oli poolteist aastat enne riigikogu valimisi alla künnise, aastaid oli seal kusagil seitsme protsendi peal. Ja nüüd on varsti juba aasta otsa olnud kõige populaarsem partei Eestis, kogu aeg seal üle 25 protsendi. Poliitika on dünaamiline. See sõltub mitte ainult nendest erakondadest, kes endale ise toetust otsivad ja taotlevad rahvalt, see sõltub ka välistest teguritest, muuhulgas nendest välistest teguritest, mis on väljaspool Eestit.”