Sõltuvalt täpsest kohast ja tingimustest võib olla puuke tema sõnul eelnevate aastatega võrreldes rohkem või vähem. “Eeldada võib aga küll, et puuke tuleb vähemalt sama palju kui eelmisel aastal. Talv oli puukide jaoks päris hea, maa oli lumega kaetud ja järsku temperatuurilangust polnud, mis oli nende jaoks päris soodne. Lähiajal oli hea keskmise temperatuuriga kevad, kus nad said hästi ärgata ja ka loomi on sama palju. Seega kõik tingimused pigem soodustavad, kui pärsivad puukide arvukust,” selgitas Vikentjeva saates “Terevisioon”.

Suur osa Eesti puukidest kannab puukentsefaliiti põhjustavat viirust või puukborrelioosi tekitavat bakterit. Üha sagedamini on TAI teadlased leidnud seirel sarnaselt Soome ja Rootsiga ka neoerlihhioosi taga olevat bakterit. “Eelmisel aastal tehtud TAI uuringu järgi kannavad linnade rohealadel ja parkides elavatest puukidest seitse puuki kümnest mingit haigustekitajat,” meenutas Vikentjeva.

Entsefaliidiviiruse ülekandumiseks piisab, kui puuk on verd imenud paar tundi. Bakteriaalsete infektsioonide saamiseks on tavaliselt vaja, et nad püsiks inimese küljes vähemalt ühe ööpäeva.

Viimase aja kuumad ja kuivad ilmad samas väikestele vereimejatele ei meeldi. “Peamiselt leiame neid praegu ainult niisketest ja varjulistest kohtades, näiteks põõsastikust. Avatud aladel, näiteks rohus, neid eriti ei leidu,” lisas teadur.

Puhtalt puukide arvukusele mõeldes on tema sõnul tõsiasi, et neid leidub vähem hästi hooldatud aladel, kust koristatakse lehti ja mida regulaarselt niidetakse. “Puugid ei leia seal endale kaitset, et seda niiskust tagada. Nad ei saa seal väga hästi elada,” sõnas Maria Vikentjeva.