Pealinna lehe viimases numbris räägime linnapea Jevgeni Ossinovskiga nii Tallinna olulisematest eesmärkidest kui ka sellest, kuidas piirata linnas alkoholismi ja narkomaania levikut ning muuta tulevikus eluase inimestele kättesaadavamaks.

Järgmiste kohalike valimisteni on jäänud napilt poolteist aastat. Mis on kõige tähtsamad asjad, mida uus linnavõim suudab selle aja jooksul ära teha?

Minu hoiak on alati see, et asjadega, mis toimivad hästi, minnakse edasi. Kui tihti on tavaline opositsiooniline retoorika see, et kõik on vaja ringi teha ja kõik on halvasti, siis mina sellega kindlasti ei nõustu. Tallinn on arenenud viimastel aastatel päris kenasti, loomulikult on aga ka asju, mida tahame teha teisiti ja paremini.

Praegu tegeleme eelkõige kahe väga olulise teemaga – üks neist on haridus. Esiteks on hariduse alarahastus päris tõsine probleem, seda muidugi kogu riigis. Meil on õpetajaid puudu mitte ainult venekeelsetes, vaid ka eestikeelsetes koolides, seega on väga oluline suunata haridusvaldkonda täiendavaid ressursse.

Teiseks pole Tallinnas paraku seni olnud strateegilist vaadet kogu haridusvõrgule. Linn on tegelenud nö tulekahju kustutamisega – kui kuskil on kooli- või lasteaiakohti puudu, siis püütakse paigaldada moodulmaja või teha kiiresti muud nipet-näpet. Tegelikult eeldab normaalne planeerimine seda, et piirkondades, kuhu linn annab ehitusõiguse ja kuhu inimesed kolivad, peavad kindlasti valmima ka koolid ja lasteaiad. Meil on mitmeid halbu näiteid, kus see nii ei ole. Näiteks Pikaliiva asumisse ehitatakse kortermaju üha juurde, kuid sinna pole tänini planeeritud koole ega lasteaedu.

Kindlasti soovime leida eelarvest lisaraha, et luua juurde täiendavaid lasteaia- ja koolikohti.

Kas kodulähedase lasteaia põhimõtte elluviimine tähendab, et näiteks ülelinnalised järjekorrad kaovad? Omal ajal kaotati kunstlikult järjekorrad nii, et Nõmme lapsele võidi pakkuda lasteaiakohta Lasnamäele.

Kuidas täpselt vastuvõtu korda muuta, selles osas ootame haridusameti visiooni. On selge, et osade kesklinnas töötavate perede puhul on logistiliselt mõistlik valik viia laps ka kesklinna lasteaeda.
Üldprintsiip peaks aga olema siiski see. et laps saab käima kodulähedases lasteaias ja põhikoolis, kuid praegu see tagatud ei ole. Kõige tõsisem ongi probleem kesklinnas, sest teiste piirkondade lapsed võtavad sealsete laste kohad ära.

Ka Põhja-Tallinnas on toimunud väga kiire areng, inimesi kolib piirkonda juurde, aga haridusvõrk ei ole kahjuks vastavalt arenenud.

Meedias lööb laineid eestikeelsele haridusele ülemineku teema – kas Tallinna teatud koolidele või õpetajatele on siis vaja ajapikendust või mitte?

Tallinn läheb eestikeelsele haridusele üle nii, nagu seadus ette näeb. See tähendab, et 1. septembrist töötavad kõik lasteaiad eesti keeles ja 1. ja 4. klassides kõikides koolides toimub samuti eestikeelne õpe. Mingeid erandite taotlusi ka eelmine linnavalitsus tegelikult ei teinud, välja arvatud üks erivajadustega laste kool, kus me koos haridusministeeriumiga suudame leida alternatiivse lahenduse nende laste haridustee mõistlikuks tagamiseks.

Eraldi teema on see, et eestikeelsele haridusele ülemineku esimese etapiga samal ajal jõustuvad ka keelereeglid ehk B2 taseme eesti keele nõue vene keeles õpetavatele pedagoogidele. Kuigi õpetajad usinasti õpivad, siis kindlus, et kõik need 350 õpetajat 1. septembriks keeleeksami B 2 tasemel ära teevad, puudub.

Mina lähtun sellest, et haridust tuleb anda vastavalt seadusele ja õppekavale. Eestikeelsele haridusele üleminekut see aspekt konkreetselt ei puuduta, sest need õpetajad õpetavad vaid vene keeles. Kindlasti me tahame, et kõik Eesti õpetajad oskaksid eesti keelt, aga kui on valida, kas 1. septembril õpetajat klassi ees ei ole, või anname neile ajapikendust, siis valiksin viimase variandi. Loomulikult on see vabariigi valitsuse otsus, linn saab probleemile vaid tähelepanu juhtida.

Kui valitsus näeb võimalust keelenõude jõustumist edasi lükata, nii nagu nad seda on pakkunud ka rahvusvahelistele koolidele, kus õpetatakse näiteks inglise keeles, siis siin oleks ühtne printsiip mõistlik.

Mida teha, et eesti lapsed ei jääks koolides keerulisse olukorda, et vene keel ei hakkaks seal domineerima? On viidatud valemile, mille kohaselt jääb eestikeelne keskkond püsima vaid siis, kui klassis on vähemalt 70% lastest eestikeelsed. Tallinnas on aga õpilasi pooleks.

Loomulikult on meie eesmärk, et ühel hetkel ei ole meil eraldi vene- ja eestikeelseid õppeasutusi, vaid kõik lapsed õpivad koos, aga kindlasti tuleb seda teha läbimõeldult ja sammhaaval. Esimestel aastatel me hariduskorralduslikke muudatusi ei kavanda.

Tallinnas on seis tõesti väga mitmekesine, meil on linnaosi, kus eestikeelseid lapsi peaaegu pole, ja ka linnaosasid, kus venekeelseid lapsi eriti ei ole. Kui räägime Lasnamäest, siis ka seal on loomulikult siht, et eesti ja vene lapsed õpiks ühtses koolis.

Kindlasti ei tohi eestikeelsele haridusele ülemineku käigus kannatada eestikeelsete laste haridus. Eestikeelsed lapsevanemad on õigustatult mures, kui vene pered hakkavad rohkem panema oma lapsi eestikeelsetesse koolidesse, mis on samas nende poolt täiesti ratsionaalne. See ei tohi aga halvendada eestikeelsete laste hariduse kvaliteeti.

Linn hakkab toetama eestikeelseid koole, kus venekeelsete laste osakaal on suurem, et pakkuda näiteks diferentseeritud õpet. Näiteks kui Kuristiku gümnaasiumisse tuleb palju lapsi, kelle eesti keel on nõrk, siis peaks looma diferentseerituid keelegrupid. Eestikeelsed lapsed saaksid edasi liikuda omas tempos ja samas tuleb teha kõik, et venekeelsed lapsed jõuaksid neile ka järele.

Oluline on rõhutada, et oleme nö üleminekuetapis. Kui lasteaiad on tulevikus eestikeelsed, siis seal käinud venekeelsed lapsed on tulevikus valmis eesti emakeelega lastega võrdsel tasemel koolides õppima.

Paljudel inimestel oli hirm, et tasuta ühistransport kaob uue linnavõimuga ära, õnneks nii ei juhtunud. Kuidas seda aga inimestele atraktiivsemaks muuta?

Linnale on teine hästi oluline teema just ühistranspordi ja liikuvuse arendamine. Me teame, et Tallinn on autostunud ja oleme jõudnud punkti, kus mõistame, et täiendavatele autodele linnas enam ruumi ei ole. Põhjused peituvad loomulikult nii valglinnastumises kui ka suurtes kaubanduskeskustes, samuti Tallinna ja maakonna planeerimise küsimustes.

Kahtlemata soovime, et autoga liikumise osakaal linnas oleks väiksem, kuid see on osaliselt seotud ka haridusvõrguga. Kui su lapsel kodu lähedal kooli pole, siis ei saa vanematele lihtsalt öelda, et sõitke bussiga. Kui kodu lähedal teenuseid pole, on autoga sundliikumist palju rohkem.

Tallinnal on väga ambitsioonikas ja suur ühistranspordi investeeringukava. Uued trollid, trollitaristu täielik rekonstrueerimine, täiendavad trammid, uued bussid – kokkuvõttes suuname umbes 100 miljonit eurot veeremi uuendamiseks. Lähiaastatel peaks ühistranspordi kvaliteet seetõttu märgatavalt tõusma.
Samuti on meil plaan edasi liikuda liinivõrgu reorganiseerimisega, kaasates protsessi ka lähivallad ja riigi. Iga päev sõidab umbes 50 000 inimest autoga Tallinna tööle ja paljud tallinlased töötavad ka väljaspool linna. Kõik ühistranspordivõrgud tuleks ühendada nii, et inimestel oleks mõistlikum liikuda ühistranspordiga.

Usute, et inimesed loobuvad autost? Automaks aitab sellele muidugi osaliselt kaasa.

Inimesed ei pea autodest loobuma, ka mina sõidan autoga, aga ei tee seda igapäevaselt. Küsimus on selles, et kui ühistransport on korralik ja teenused paiknevad kodu lähedal, on inimestel võimalik oma igapäevaseid sõite vähendada 20-30% võrra. Loomulikult sõidetakse maale vanaema juurde autoga või vajatakse autot näiteks poodides suuremaid oste tehes. Me ei taha autosid ära keelata, aga püüame saavutada olukorra, kus igapäevaseid sundsõite oleks vähem.

Tallinna kinnisvarahinnad on tõusnud kiiremini kui kuskil mujal Euroopas. Elamumajanduspoliitikat pole Eestis peaaegu kunagi olnud, v.a lühike periood, kui linn ehitas programmi “5000 eluaset Tallinna” raames siia üürimaju. Samas on koalitsioonilepingus lubadus, et hakkate looma elamumajanduspoliitikat. Kas see on vaid paber?

Esiteks on olemasolev elamufond oluliselt vananenud, seda eeskätt soojapidavust ja ventilatsioonisüsteeme silmas pidades. Siin saab linn vaadata, kuidas toetada korteriühistuid, et nad saaksid lubada endale paremaid energialahendusi, paremini liituda kaugküttega jne. Seni on see tegevus käinud peamiselt Kredexi ehk nüüdse EISA kaudu. Selles vallas on suur tööpõld ees ja näeme, et ka riik suunab valdkonda täiendavaid vahendeid.

Linnal on ka omad toetusmeetmed korteriühistutele, aga need on ilmselgelt vananenud, seega tahame need üle vaadata. Kui korterelamu renoveerimine maksab keskmiselt miljon eurot ja linn annab ühistule vaid umbes 20 000 eurot toetust, siis see pole ilmselgelt suur lisaväärtus.

Aga kui rääkida kodu kättesaadavuse parandamisest, siis pole tõesti ei riigis ega linnas täna selleks plaani olemas. Munitsipaalmajade ehitamiseks linnal ressurssi ei ole.

Koalitsioonis on aga kokku lepitud, et töötame välja elamumajanduspoliitika ehk kaardistame rahvusvahelisi praktikaid ja vaatame, kuidas need meie õigusruumi täna mahuvad. Loomulikult on teistes riikides rakendatud väga erinevaid praktikaid – ehitatud eraldi munitsipaalmajade kvartaleid, aga seal on tekkinud ka väga tõsised probleemid, kui vaadata mitmeid Euroopa linnu. Sinna tekivad tihti sisserändajate nö getod, seega selline lahendus ei ole tänapäevase linnaruumi kontekstis vist kõige parem.

Teine mujal riikides kasutatav lahendus on, et uusarenduste puhul reserveeritakse teatud osa korteripinda munitsipaalelupindadeks.

Loodame, et poolteise aastaga tekib linnas selles küsimuses teatud terviknägemus. Mis puudutab sotsiaalelupindasid, siis kohalikul omavalitsusel on selge kohustus aidata neid, kes on hädas. Linnaeelarves on ette nähtud täiendavaid investeeringud sotsiaalelupindade rajamiseks.

Eraldi teema on eakate inimeste toimetulek, sh hoolekandereformi kontekstis. Ühelt poolt on riik valdkonda raha juurde suunanud ja teenus on muutunud taskukohaseks. Ka Tallinnas on võimalik hooldekodukoht pensioni eest saada, kuigi järjekorrad on ka siin nagu mujal Eestis. Teisalt pole eesmärk ju see, et inimene läheks hooldekodusse, vaid tuleks ikka võimalikult kaua kodus elades toime.
Siin on laias laastus kaks meedet. Esiteks olemasolevate kodude kohandamine inimestele, kel on võimalus kodus edasi elada, selleks eraldame linna poolt täiendavaid vahendeid. Teiseks tuleb liikuda eakate teenusemajade kontseptsiooni poole. Esimest maja hakkame rajama Tammsaare tee 135, ehituleping on juba sõlmimisel. Peagi avaneb ka riiklik toetusvoor eurovahendite taotlemiseks, et piltlikult öeldes need inimesed, kes elavad viiendal korrusel Mustamäel ega pääse enam iseseisvalt liikuma, saaksid kolida neile eraldi ehitatud korteritesse.

Saite omal ajal sotsiaalministrina tuntuks väga jõulise alkoholipoliitikaga. Tallinn kehtestas öise alkoholimüügi keelu, olles kogu riigile eeskujuks. Samas on meie noorsugu uppumas narkosõltuvusse. Kas teil on ka selles vallas plaan taas julgemaid samme ette võtta?

Linna narkoennetusstrateegia tuleb kindlasti luua, seda Tallinnal praegu pole, välja arvatud teatud kaua aega toiminud tegevused.

Vaja on konkreetsemat plaani, puudutab see siis koolide haridusprogramme või paremat järelevalvet ööeluga seotud asutuste üle vms. Kuigi Tervise Arengu Instituut tegeleb narkoennetuse ja uimastikahjude vähendamisega, siis peame vaatama, kuidas saaks Tallinn täiendavalt sellesse panustada.

Alkoholikahjud ühiskonnas on samuti väga suured ja see on üleriiklik probleem. Väga oluline, et riigi tasemel minnakse meetmetega edasi. Aga ka linnal on siin omad võimalused. Näiteks tasuks hinnata, kui hästi on öine alkoholimüügi piirang tegelikult jõustunud. Minu hinnangul on siin tehtud muu hulgas väga küsitavaid erandeid, mis puudutab näiteks kasiinosid. Et kui kõrtsis õlut juua ei saa, siis kasiinos koos raha mahamängimisega võib seda edasi teha.

Meil on vaja ka laiemat vaadet sellele, millised on üldse kohaliku omavalitsuse õigused alkoholiseaduse alusel järelevalve teostamiseks. Linn on olnud pigem tagasihoidlik tulenevalt lootusest, et politsei tegeleb teemaga. Neil aga teatavasti vaba ressurssi napib.

Alustame juriidilisest analüüsist – minu arusaama kohaselt on omavalitsusel palju laiemad pädevused tagamaks, et alkoholi ei müüdaks purjus inimestele, alaealistele või tegelemaks kohtadega, kus süstemaatiliselt rikutakse öörahu. Selles valdkonnas saaks linn kindlasti palju jõulisemalt tegutseda.

Tuntud arhitektid ja ka ettevõtjad on korduvalt kritiseerinud linna aeglast asjaajamist – detailplaneeringud venivad ja linn ei arene. Kuidas siin kiiret muutust saavutada?

Olen selles küsimuses pigem optimistlik, sest linnaplaneerimise amet on abilinnapea Madle Lippuse juhtimisel teinud viimastel aastatel läbi väga olulise arengu.

Ameti laual menetluses olev planeeringute virn on olnud tõesti täiesti kolossaalne, sh planeeringud aastast 1998, mis tänasesse linnaruumi ei sobi ja mis on põhimõtteliselt nn. zombiplaneeringud. Juba üle 50 detailplaneeringu on lõpetatud, sarnaseid planeeringuid on kokku umbes 200. Pole mõtet lollitada ka arendajat, kelle esitatakse kogu aeg täiendavaid nõudmisi, sellised planeeringud tuleb tühistada. See võimaldab vabastada ka ametnike ressurssi perspektiivsete planeeringute menetlemiseks.

Osa detailplaneeringuid on seisnud ka seetõttu, et linnas endas eksisteerib paras nö silotornide maailm. On juhtumeid, kus linnaplaneerimisamet küsib näiteks linna keskkonnaametilt teatud kooskõlastust ja ei saa seda kõrvalametist aasta aega! See peab muutuma.

Kolmas teema puudutab linnaarhitekti ametikoha loomist ja ruumiloome kompetentsi ületoomist strateegiakeskusest linnaplaneerimisametisse ehk ühtse juhtimise alla. Praegu käib üldplaneeringute menetlemine strateegiakeskuses ja detailpaneeringud linnaplaneerimisametis, ehk tegevus ei käi alati sama jalga.

Ei saa kuidagi olla rahul sellega, et mõnda üldplaneeringut tehakse viis aastat, ja kui küsida valmimise kohta, siis öeldakse, et kulub veel viis aastat. Kui üldplaneeringud on tehtud, siis muutub ka detailplaneeringute menetlemine palju kiiremaks.

Uus koalitsioon on teinud linnasüsteemis päris korraliku “puhastuse”, sulgenud Tallinna Spordikooli, SA Vene Lütseumi ja vaadanud sisse Tallinna hambapolikliinikusse, kus kõigis oli probleeme rahaasjadega. Kas saab öelda, et linna raha on tõsiselt väärkasutatud?

Nende nüansside pealt saab jah öelda, et linna raha on kasutatud ebamõistlikult ja mõnikord ka ebaseaduslikult. Konkreetselt mis mahus ja mis järelmiteni me sellega jõuame, pole poliitiline otsus. Sellega tegeleb sisekontrolöri teenistus, mõne küsimusega ka õiguskaitseorganid.

Linnasüsteemis on asutusi, kus läbipaistev ja tänapäevane juhtimine on juba juurdunud, kuid on mõned asutused, mis on jäänud vanasse maailma, kus nö märke maha ei jää ja tagantjärgi on väga raske tuvastada, miks teatud otsuseid on tehtud. Kindlasti on ka poliitilisi põhjuseid, miks mõnda asutust on sellisena hoitud.

Me teeme need asutused kindlasti korda ja püüame tagada, et maksumaksja raha kasutatakse edaspidi läbipaistvalt ja sihipäraselt.

Sellist mitteläbipaistvat asjaajamist toetas siis teadlikult eelmine linnapea, see on kivi tema kapsaaeda?

Kui vaadata konkreetseid juhtumeid, siis need ei juhtunud iseenesest. Needsamad sisekontrolöri memod olid linnapea sahtlis olemas ja konkreetseid juhtimislikke samme, mida sisekontrolör tungivalt nõudis, kahjuks eelmine linnapea ei astunud.