Kui tuttav kiirmoeketi müüjatar räägib, et allahindluskampaaniatel käib neil ostmas üha rohkem pensionäre, tundub see algul imelik. Pensionide hüppelisest tõusust pole kuulda olnud.

Kuid kummaline näib see ainult algul, sest olen ajast lootusetult maha jäänud. Kiirpilk mõne nn kaltsuka e-poe lehele pakub mõtteainet: vaadates seal paremaid rõivaesemeid, mille hinnad algavad 20 eurost, paistab tõesti, et esimene ja teine Eesti on riidepoodides kohad vahetanud. Pealegi võid endale meeldiva teise ringi asja saada tavaliselt vaid sellise, mida tuleb ikkagi rätsepa juures kohendada. Ja nüüd tuleb liita sinna juurde veel ajakulu.

Üks kindel grupp jääb enesele truuks

Tõsi, mõni teise ringi riiete pood pakub sealsamas ka rätsepateenust, aga ikkagi läheb kalliks. Ja siinkohal ei käi jutt stiilikatest vintaažpoodidest, kus hinnad kohati ulmelised ning ostlemine paistabki olevatki vaid rikaste ja ilusate pärusmaa.

Rätsepaäri juhataja Urmas Paloots räägib, et kundesid jagub, kuid elukallidus on vajutanud siingi hinnatõusu näol oma pitseri, sest õmblejad tahavad väärilist palka. Käsitööoskus aga ajas inimestel üha väheneb ja õmblejaid tuleb kohapeal õpetada.

“On üks kindel grupp inimesi, kes on harjunud rõivaid parandama ja kohendama ning neelab hinnatõusu kurtmata alla,” ütleb Paloots ja lisab, et see pole siiski tarbijate põhimass. Ta nõustub samas, et rätsepateenus on kallis, sellele kuluva raha eest saaks kiirmoeketist endale lubada ühte ja teist.
Ramona Laumets, kes peab üht suurt komisjonipoodi, samuti klientide vähesuse üle ei kurda. “Koroonaaeg andis tunda, nüüd läheb paremini,” ütleb ta. “Inimesed toovad meile oma kasutatud riideid müüki üle Eesti.”

Kaltsukad ja kiirmood: suurimad rivaalid

Ometi tuleb ka meil Eestis mõelda, mida teha riietega, mis näivad veel kõlblikud, kuid omanikku ei leia. Ideel, mida mõnes Euroopa riigis, näiteks Inglismaal, rakendatakse eesmärgil, et rahvas tooks oma kasutatud rõivad poodi tagasi, ei näe Laumets mõtet: “Kauplustel pole aega ega ressurssi riidejääkidega tegeleda.”

Ametlikult nimetatakse seda tootjavastutuseks. Praegu räägitakse selle vajadusest valdavalt suurte rõivakettide puhul. Kuigi idee järgi võiks või peaks tootjavastutusega liitumine käima kaasas iga riidepoega. Loomulikult oleks selle kohustuslikuks muutmine poodidele aga kulu: nii kogumine kui ka sorteerimine, et mida annaks veel kasutada ja mis läheks ümbertöötlusse. Küll aga on Laumetsa arvates igati õigustatud suund, mille poole me alates järgmisest, 2025. aastast liikuma peame hakkama: lisaks praegustele olme-, bio- ja igasugu muude jäätmete konteineritele peavad igal pool väljas olema kasutatud tekstiili omad.

Lühidalt öeldes arvatakse EL-is aga, et alates 2025. a on vaja juurutada süsteem, kus rõivamüüjad kannaksid vastutust selle eest, mis turule toodud riietest edasi saab. Nad peaksid rahastama kokkukogumist ja ümbertöötlemist.

Olukord riidejäätmetega on tõsisem, kui see praegu mõnes riidepoes jalutades välja paistab. Inflatsioon on Euroopat kõvasti räsinud, eriti hullusti veel Eestit, ja see soodustab odavmoekettidest ostetud riidelaamade kuhjumist.

Sekondhändide, nagu katsukaid ka kunagi nimetati, personal tahab inimväärset palka. Lisaks maksab kõik üha rohkem: sorteerimine, riiete puhastamine, väljapanemine, hinnastamine. Seda ei saa kuidagi automatiseerida: tegemist on kuluka käsitööga. Erinevalt Põhjamaadest pole Eestis selles osas eriti vabatahtlikke, kes aitaksid kulusid madalal hoida. Tootmishind pole kiir- või ultrakiirmoemoeketi jaoks kusagil Aasia riigis aga kuigivõrd tõusnud. Nii võibki pensionäre ja tudengeid mitte ainult Eestis, vaid üle Euroopa kohata sagedamini kiirmoeketi kui taaskasutuse kaupluses, sest kokkuvõttes dikteerib tarbimisvaliku ikkagi rahakott.

“Kasutatud rõivaste käitlemine, hinnastamine, turule panek, sorteerimine – kõik see kokku tõstab toote hinda,” tõdeb ringmajanduse tuntud arendaja ja konsultant Kerli Kant Hvass. “Second-hand kauplejad ütlevad, et nende põhiline konkurent on kiirmood.”

Jäätmete hulk aga üha kasvab, sest liiga lihtne ja odav on ära tüüdanud rõivaese minema visata. Kui tuntud disainer Reet Aus otsustas riietada meie olümpiakoondise keskkonnahoidlikult valmistatud teksaülikondadesse, teritati tema kallal meedias, sh sotsiaalvõrgustikes päris palju hambaid. Kangas, mis paljudele ei meeldinud, on loodud 100% ümbertöödeldud kiust, millest 50% on tootmisjäägid ja 50% tselluloosijäägid. 

Pariis: mitte ainult moe, vaid taaskasutuse pealinn

“Pariisi puhul on tegemist moepealinnaga ning kindlasti võrreldakse lisaks sportlikule mõõduvõtmisele ka rahvuskoondiste esindusriideid,” leidis näiteks Viru keskuse turundus- ja kommunikatsioonijuht Kristel Sooaru. Veelgi kriitilisemad ütlesid, et olümpiakoondislased näevad oma teksades välja nagu 80ndate ENSV õpilased, kellel mäletatavasti oli tol ajal sarnane kohustuslik koolivorm. Kui üritada kokku võtta, siis olulisem olnuks kriitikute meelest panustada efektsemale disainile ehk väljanägemisele kui sisule ehk loodussõbralikkusele.

Aeg näitab, kuidas Reet Ausi olümpiariiete disain Pariisis vastu võetakse. Küll on aga ringmajanduse arendaja Kerli Kant Hvassi sõnul just Prantsusmaa see riik, millest Euroopa Liidu juhid on paljuski eeskuju võtnud, kui nüüd nõutakse tekstiilijäätmete kokkukogumist ja ümbertöötlemist. Märkimisväärne, et seadusandjad arutavad Prantsusmaal praegu kiirmoe maksu sisseseadmist. Ja et mullu käivitati 154 mln eurone riiklik programm, stimuleerimaks poode 25 euroga iga eseme puhul, mida parandatakse või remonditakse. Rõivatööstus on maailmas samas teatavasti üks saastavamaid.

“Prantsusmaal on tootjavastutust nõutud pikka aega, kümme aastat vähemalt,” lausub Kerli Kant Hvass. “Tuginedes EL-i tekstiilistrateegiale ja ka osaliselt prantslastest inspireerituna on EL vastu võtmas uut jäätmedirektiivi, milles sisaldub tootjavastutuse ettepanek. Selle kohaselt peaksid jaekauplejad tulevikus maksma turule müüdavate uute riiete pealt maksu, mis aitaks kasutatud riideid uuesti ringlusse saata. Kogumine, sorteerimine, korduvkasutus, parandus, ümbertöötlus: kõik see on väga alarahastatud. Eestotsast tuleb kogu aeg tohutus koguses odavat massi peale, ja see tagumine, järeltöötluse ots lihtsalt ei pea vastu, sest pole finantsilist võimekust. Odavam on osta kiirmoe uus toode kui vana parandada. Loomulikult peab selline kohtustus kehtima ka online ultrakiirmoe kauplejatele nagu Tamu ja Shein.”

Kuidas ümber töödelda? Hea küsimus

Ühesõnaga, euroliit nõuab alates 2025. a kasutute riietekokku kogumist ja taas ringlusse saatmist, mitte olmeprügina põletamist, nagu seda Eestiski peamiselt praktiseeritakse. Tavaliselt lennutab inimene odavamad katkised või lihtsalt ära tüüdanud rõivad olmejäätmete sekka.

Kerli Kant Hvassi sõnul korraldati näiteks Taanis juba mullu suvel jääkrõivaste eraldi kogumine. Kõik omavalitsused pakuvad seda võimalust: eramajade juurest korjatakse need kokku kottide ja suurte majade juures konteinerite abil. Põhimõte on selline, et kasutuskõlbliku, kuid liigse rõiva peaks inimene viima uuskasutuskeskusesse, omavalitsuste korraldatud konteinerisse panema aga viletsa ja kõlbmatu tekstiili.

Eestis saab tõenäoliselt järgmisest aastast olema nii, et omavalitsused panevad välja hulga riidekogumise konteinereid, nagu EL nõuab. Trükitakse voldikuid ja tehakse meedias kampaaniat, et korralikud asjad vii taaskasutusse ja räbalamad riidekonteinerisse.

Edasi avastab mõni korralik kodanik, et kokkuvõttes rändab lõviosas ikkagi põletusse. Meedias treitakse hulk lugusid, nagu oli hiljutise avaliku saladuse puhul, kus tuli välja, et mahla- ja piimapakke ei töödeldagi materjaliks, vaid piltlikult öeldes saadetakse katlamajja. Ainult et ega sellest midagi ei muutu, sest küsimus, mida teha kokku kogutud, tarbetuks tunnistatud tekstiiliga pärast edasi, painab kogu Euroopat.
Varem on tarbetuks osutunud rõivaste probleemi lahendatud lihtsalt. Need on veetud laevaga kuhugi arengumaadesse, nagu vanasti madala elatustasemega riike nimetati. Ametlikult abina, tegelikkuses aga on suur osa seal lihtalt põletatud. Eestis on näiteks praktiseeritud kokku kogutud ja siin ostjat mitte leidnud kasutute rõivaste ja jalatsite saatmist suurte partiidena Pakistani – vastu võtva riigi kulul.

Uue sünteetikaga on raske konkureerida

EL tahab sellise praktika nüüd otsustavalt ära lõpetada. Tõsi, näiteks Aafrikas Ghanas ollakse pettunud: viidatakse hiljutisele uuringule, mille järgi vaid viis protsenti imporditud rõivastest käsitletakse prügina. Ehkki selle uuringu taga võib muidugi aimata kiirmoe lobitööd.

“Praegu ei ole tekstiilijäätmete ringlussevõtu piisavat võimekust Eestis, EL-is ega mujal,” tõdeb meie kliimaministeeriumi  ringmajanduse nõunik Katrin Koppel ühes üsna värskes, 26. märtsi kuupäeva kandvas memos.

Olukorra lühidas kokkuvõttes öeldakse veel, et tähtis on kuskilt alustada. Tekstiili hulgas on nii väärtuslikke kui ka vähem väärtuslikke materjale. Sorteerides saab väärtusliku osa kätte ja ringlusse suunata. Kõige esmane on tekstiilijäätmete teket üldse vältida – korduskasutus, parandamine.
“Kes võiks olla partner kasutuskõlbliku tekstiili kogumisel,” küsitakse memos. “Millised on kogumise tingimused (vaheladu, transport)? Kui kogumine toimuks riidekonteineritega, siis kust need saadakse, kui palju neid on vaja ja kuhu paigutada? Kes kannab kulud? Kus asuvad kohalikud rätsepad, kingsepad? Kõige vähem probleeme tekitab see riie, mida kantakse edasi.”

Küsimusi on seega palju, vastuseid kasinalt. Sügiseks peaks valmima tekstiilijääkide kohta järjekordne uuring, mille korraldavad Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna keskus ja kunstiakadeemia. Ehkki midagi uut on siin vähe avastada.

“Tekstiil on tavaliselt väga keerulise koostisega ja Eesti oma ümbertöötluse üksuse püstipanek eeldab ikka väga põhjalikku materjalivoogude kalkulatsiooni,” tõdeb Kerli Kant Hvass. “Rootsis näiteks läks hiljuti maailma suurim ja tuntuim ümbertöötleja pankrotti. Ei olnud piisavalt juurdepääsu puhtale puuvillale ja turgu nende toodetele. See, et ümbertöötlejad ei leia turgu oma toodetele, on muide läbiv probleem. Ja miks turgu ei ole? Brändide jaoks tuleb sünteetika, naftal rajanev sünteetiline kiud odavam kui kasutatud materjalist saadav. Võidakse teha väikseid turundusliku eesmärgiga kollektsioone, kuid hinnariski ei ole brändid valmis võtma ja pole ka kindel, kas tarbija on nõus maksma, Kuigi uuringud näitavad, et tarbijate huvi ja valmisolek jätkusuutlikke moevalikuid teha on kasvamas.”

Ja nii siis ongi, et maailmas umbes üks protsent rõivastest on toodetud ümbertöödeldud materjalist.

Soomes tehti tehas omavalitsuste toel

Kunstiakadeemia eestvõttel 2023. a avaldatud uuringust selgub, et päris nullis me siin Eestis tekstiilijäätmete käitlusega ei asu. AS Paragon Sleep valmistab tekstiilijäätmetest peamiselt termovatiini, pehme mööbli materjale, kiudu täitematerjalideks ning teisi materjale. Kuid jutt on siin ainult tööstuse jääkide kasutamisest, mitte inimeste käest kogutud tekstiilist.

Kõnealuses uuringus öeldakse, et Eestis võiks eeskuju võtta Soomes Paimios 2021. aastal avatud Lounais-Suomen Jätehuolto OY-st, mis rajati kohalike omavalitsuste toel ja töötleb ümber Soomes tekkivaid tarbimisjärgseid tekstiilijäätmeid.

Kas kiirmoe rõivad muutuvad järgmistel aastatel kallimaks ja nn kaltsukad saavad klientide lisandumise tõttu kergemalt hingata? Tõenäoliselt küll. Kuigi rõivaste siinsete maaletoojate tootjavastutusorganisatsiooni loomisest pole veel midagi kuulda, ei pääse sellest siiski ei üle ega ümber.

2025. aastast peavad omavalitsused rõivajääke koguma

• Aastas tekib Eestis ligikaudu 19 300 tonni rõiva- ja tekstiilijäätmeid. Suur osa sellest rändab prügipõletusse, kuid täpne number pole teada.
• Liigiti kogutakse rõivaid jm tekstiili meil kokku 30% ringis sellest, mis aastas turule tuleb.
• Eestis tuuakse korduskasutamise perspektiivist sobivaid rõivaid ja kodutekstiile turule üldse kokku ligikaudu 4600 tonni aastas.
• Hiljemalt 2025. aastaks peavad KOV-id tagama tekstiilijäätmete laialdase kokku kogumise. Lisaks jäätmejaamas tekstiilijäätmete vastuvõtmisele on võimalik koguda tekstiilijäätmeid kokku ka korraldatud jäätmeveo raames – see tähendab, et inimestele tuleb kogumisauto kodu juurde.
• Tallinnas jt suuremates linnades on kasutatud riiete ja olmetekstiili kogumiskonteinerite võrgustik olemas, kuid 2025. a rakenduva nõude taustal tuleb seda suurendada.
• Lisaks on EL-is valmimas veel ligi 16 seaduse tükikest, et tekstiile ära viskamisest päästa. EL-i tekstiilistrateegia näeb ette, et aastaks 2030 on rõivad kvaliteetsed ja parandatavad, korduskasutus- ja parandusteenused kasumlikud ning laialt levinud, tootjad vastutavad aga ka tekstiiliprügi vähendamise ja ringlusse suunamise eest.

Ettevõtja: kui on auk, siis selle augu lõikame välja

Ettevõtlik naine Auli Uiboupin veab pilootprojekti, mille raames kogutakse Saue valla, Hiiumaa ja Lääne-Nigula valla rahvalt kokku rõivad ja majapidamistekstiil, mis muidu ära visataks. Need parandatakse ja saadetakse uuesti müüki.
“Me parandame, õmbleme ümber ja disainime,” võtab Auli tegevuse kokku. “Nagu mu isa on öelnud: kui on auk, siis selle augu me lõikame välja.”
Kui rõival on suur plekk või auk, siis on võimalik see nõnda ära parandada või disainida, et keegi ei kahtlustagi, et ese on katki olnud. Lisaks õmmeldakse  kasutuks osutunud tekstiilist mütse jmt. Turgu testitakse Soomes, plaan on minna toodetega Saksamaale, ja Eestiski on Auli sõnul inimestel ostuhuvi täiesti olemas.
Oluline, et tasuta jagatakse valdade rahvale hingavast kangast kogumiskotte riiete jaoks. Auli Uiboupin ütleb, et väga halb, kui äravisatud rõivad ja olmetekstiil seisab päevi kilekotis või umbses plekk-konteineris, sest see rikub esemeid palju ja ümber töödelda on neid raskem. Arvestades, et järgmisest aastast tuleb äravisatavaid rõivaid eraldi koguda, ja praegu on tavavahendiks konteiner, leidub seega mõtteainet palju.