Teiseks on 90% publikust juba definitsiooni järgi eas, kus luuletus kõlab kui asjakohane nõuanne.

„Ega ma niisama haudadel ei käi, vaid ikka seal, kuhu maetud vaimuinimesi ja ühiskonnategelasi,“ kõneleb Kuslap oma kirest, mis sai kunagi ammu alguse Tartus tudeerides ning jätkunud seejärel nii Tallinnas kui Moskvas.

„Eemalt paistab nagu Stalin. Tegelikult on August Kitzberg,“ ilmub osaliste naerupahvakute saatel kirjaniku hauabüst Tartus Maarja kalmistul. Peenem mälestus, kui nii mõnelgi teisel ajalooliselt suurkujul, sest Kuslapi sõnul on ta täheldanud tendentsi: kellel otseseid järeltulijaid ei ole, nende viimsed puhkepaigad kipuvad lõpuks ikka rääma jääma.

Näiteks Miina Härma haud samuti Tartus, aga Raadi kalmistul, mis näeb välja parajalt luitunud ja kasimata. „Tartu linn võiks selle teema enda kanda võtta,“ avaldab laulja lootust ning kirub ühtlasi neid, kes haudade kallal huligaanitsemas käivad. „Südametud inimesed, varastavad ära kõik, mis varastada olnud.“

Kitzbergi ja Härma haudadega võrreldes on märksa tagasihoidlikum kirjanik Anton Hansen Tammsaare oma, keda koos perekonnaga mälestavad lihtsad madalad plaadid, ei mingit büsti ega kõrget hauasammast.

Et tuju ei kisuks liiga süngeks, vürtsitab Kuslap oma ettekannet pidevalt mõne luulekatkega või võtab üles katkendi mingist laulust. Ruum väriseb helist ja publik plaksutab. Vanainimesed on ekstaasis.

Tundub, et vähemalt pooli tunni aja jooksul jutuks tulevaid kalmuomanikke on praegu 86-aastane Kuslap kunagi isiklikult tundnud. „Mats Traat – ääretult tagasihoidlik. Nagu ka ta hauaplaat.“

Üheks motiiviks Kuslapi missiooni taga on ka see, et nooremate inimeste kultuurikiht kipub tema meelest kohati õhuke olema ning siis jääb paremini püsima mälestus nendest suurkujudest, kes vaikselt ununema kipuvad. Tõsi ta on, ei ütle siinkirjutajalegi suurt midagi sellised nimed nagu Eino Tamberg (helilooja, mõistagi tundis Kuslap tedagi isiklikult).

Kõik osalejad saavad tänukirja-diplomi selle eest, et nad huvikooli kohtumisest osa võtsid. Selgub, et siinkirjutaja polnudki saalis kõige-kõige noorem, see au langes ilmselt Pirita värskele linnaosavanemale Doris Raudsepeale. „Aga miks ei võiks nooredki olla väärikad?“ küsib ta. Tõsi mis tõsi, kõik on korrektne.