Kalamajas elav vanahärra on seniajani hea tervisega aktiivne kunstnik. Ta on külla tulnud ajakirjanike üle elevil ning pakub loo autorile ja fotograafile kummalegi kingiks ühte oma akvarelli. Võime neid ise tema tööde seast valida ning mõlemal jäävad sõelale kaunid merevaated. Vesivärvid on Kase lemmikud, ja nagu vanahärra uhkelt teatab, on ta ka akvarellistide liidu liige. Kalamaja päevadel näeb tema töid Salme kultuurikeskuses. Seal on väljas põnevad tööd nii kadunud Kalamaja paikadest kui ka Kase tänapäevastest lemmikkohtadest.

Kuidas olete suutnud end 98-aastasena vormis hoida ja veel ateljees tööd teha? Mis on teie tervise ja pikaealisuse saladus?

Ma arvan, et mingit erilist saladust siin pole. Kuidas kellelegi lihtsalt antud on. Võib-olla on aidanud ka see, et olen noorest peast väga palju füüsilist tööd teinud. Suvitii kaevasin kraavi ja liigutasin end eriti palju. Aga ega mina üksi, väga paljud on sedaviisi tööd teinud, kuid juba manalasse vajunud. Eks see oleneb ka geenidest vist. Aga kui ilm on väga pilves ja enesetunne pole kõige parem, siis ma lihtsalt molutan siin ateljees tükk aega, enne kui tööisu peale tuleb. Ei saa öelda, et vanadus üldse ei mõju tervisele. Aga ei tohi kunagi viriseda. Peab ikka rõõmus olema, et magasin öö ära ja näen jälle uut päeva.
Ma ei ole ka tervislike eluviisidega üle pingutanud. Minul on niisugune iseloom, et mingit sundust ma ei taha. Eks abikaasa mul ikka püüab ette öelda, et vaat nii tuleb teha ja naa tuleb teha. Aga kui ikka ei meeldi, siis nii ma ei tee. Ja arstide juures püüan ka nii vähe käia kui võimalik.

Kui mõtleme, et vanasti pidid inimesed rasket põllutööd tegema ja said vähe puhata, kus neil siis need arstid olid… Mõned minu eakaaslased ja sportlased, kes väga rangelt oma režiimist kinni pidasid, on ka ammu manalamehed. Ükskord oli mul insult, sellest ajast alates võtan ka mingeid tablette. Aga kuni käed-jalad liiguvad, on veel kõik korras.

Olete oma pika elu jooksul näinud igasuguseid aegu. Millised möödaniku kombed võivad tänapäeva inimesi pahviks lüüa?

Ma sattusin peale mäetehnikumi lõpetamist Kohtla-Järvele kaevandusse tööle. Ja seal tuli mul, nagu öeldakse, huntidega koos ulguda ja alkoholi ka pidi väga palju tarvitama. Kui sa seda teistega koos poleks tarvitanud, oleks sinusse kohe halvasti suhtutud. Viltu oleksid vaadanud nii kolleegid kui ka ülemused. Toona oli palju suuri nõukogudeaegsed tähtpäevi, millega kaasnesid peod. Maikuus näiteks olid maipühad ja võidupüha. Neid tähistati suurte bankettidega. Lauad olid lookas toitude ja jookide all. Seal joodi suurtest klaasidest ja ikka 150 grammi korraga. Kohe võeti klaasitäis sisse ja umbes kolme-nelja minuti pärast tekkis juba niisugune sumin, et kadus igasugune aukartus ka suuremate ülemuste ees. Niisugused olid sel ajal kombed, mis jõudsid siia Venemaalt. Asi ei piirdunud muidugi selle esimese klaasiga. Pärast võeti ikka veel. Me siis mõnede poistega kasutasime tähtpäevadel kavalust, sõime võid või hapukoort enne viinavõtmist. Sellest oli kasu, organismi ei imbunud alkohol nii kergesti. Aga ikka komberdasid inimesed pärast pidusid mööda käsipuud kuidagi oma ühiselamutuppa ja voodisse.
Eks ka hiljem oli sõpru ja sünnipäevi. Aga sellist alkoholi pruukimist, nagu kaevanduses töötades, pole enam olnud.

Nii et nõukaaega te ilmselt taga ei igatse? Aga milline aeg on kõige helgemalt meelde jäänud?

No vene ajal oli elu kuidas kellelgi. Mäemeestel näiteks piisas kümnest aastast maa all, kui said juba viiekümneselt pensionile. Pension olenes palgast ja maa all töötajatel olid väga suured palgad. Minul oleks küll olnud pensionipõlves väga hea elu raha mõttes. Aga jah, ma ei taha sugugi seda vene aega tagasi! Vaatame ka asja teist külge. Ilma tutvusteta ei saanud sa midagi. Igal pool olid järjekorrad ja saada polnud eriti midagi, poeletid olid tühjad. Ainult leti alt, kui oli tutvus sees, sai sardelle ja muud head kraami.

Aga kui mõelda kaugema aja peale – enne sakslaste tulekut kõik kiitsid kangesti Pätsi ja tema aega. Ma pole kunagi kuulnud, et keegi oleks siis Pätsi kirunud. Ja miks ka mitte, Eesti ju lõi õitsele. Arendati igasuguseid toredaid asju. Minu isa oli maamõõtja, ema kodune.

Saksa ajal elasime linnas üle märtsipommitamise. Pärast seda aga läksime suure hirmuga maale elama, Rapla taha Raikküla valda.

Rahvas kirus saksa ajal lõpul küll, et koormised järjest suurenevad, anna seda ja teist ja kolmandat. Aga kui olid talgud, siis selle järel peol oli laud ikka lookas heast ning paremast ning samakas voolas ojadena. Riigiviina siis eriti ei olnud. Ja lauas laulis rahvas koos, et tahaksin kodus olla, kui Laidoner juhatab väge ja Päts on president.

Mida mäletate veel oma lapsepõlvest? Lapsed tegid toona tööd, mitte ei istunud nutitelefonis.

Meid oli kolm last, mina ja kaks õde. Ema käis teistes taludes abiks ning tuli ikka suure toidukorviga koju. Vanasti küpsetati igas talus laupäeval leiba ja saia. Mind ka kaubeldi ühte tallu karjaseks ja võeti seal nagu oma last. Pere enda lapsed olid juba suured ja nii mind siis pesamunana hellitati.

Aga kui tulid kolhoosid, siis läks elu päris jamaks. Kõik võeti ju ära. Siis õpetati ka eesti rahvas vargaks. Kevadel külvasid endale asjad maha, siis tuli kolhoos, võttis kõik ära, sina pidis siis salaja saadusi endale näppama, et elus püsida. Ema ei saanud kolhoosist välja. Tehti sundliikmeks, kas sa tahad või ei taha. Lõpuks ema siiski pääses – sai Rapla telliskivitehasesse tööle. Ja see aitas meil saada Tallinna tagasi viiekümnendatel aastatel. Mina astusin siis mäetehnikumi ja ema töötas kojamehena. Mul tuli ka emal aidata tänavat koristada. See jupp oli ikka päris pikk. Vahel lõid õed ka kaasa. Mina käisin tol ajal mäetehnikumis ja õed vanas Gustav Adolfi koolis.

Mis tööd te noorena seal kaevanduses tegite?

Alguses need mäetehnikumi poisid pandi lukussepaks. Aga eks seegi oli füüsiline töö. Lõpuks tõusin mäemeistriks, kes oma alluvatega andis toodangut. Oli üks brigadir ja kolmekümne mehega brigaad. Ja ega midagi, konveier ja transportöör pandi käima ja mehed tagusid kirkadega seinast kivi välja. Siis tulid lõhkajad ja puurijad ja tegid uue järgu, kust taguda. Tööriistad olid ikka suur haamer, kirka ja labidas. Tänapäeval muidugi nii ei käi. Kirkad on ammu muuseumis. Töö teevad suuresti ära rauast masinad. Siis olid ikka mehed rauast.

Mäemeister pidi hoidma silma peal, et mehed tööd korralikult teeksid. Seda kutsuti siis kaevandus number neli ja see asus Kohtla-Järve Sompa linnaosas ehk asulas, seitse kilomeetrit Jõhvist.

On ju tuntud nali, et venelased, kes ei saanud aru, mida see võõrapäraselt kõlav Sompa tähendab, tuletasid sellest oma versiooni esitähtede järgi: samoje opasnoje mesto posle Ameriki (eesti k kõige ohtlikum koht pärast Ameerikat).

Kust te seda teate? Tõesti, miilitsajaoskonda asulas polnud, miilitsamehed kartsid seda paika. Aga raamatukogu ja medpunkt olid. Ehitati ka klubi.

Aga miks miilitsad kartsid? Sest vangimajast lahti saanud retsidiviste ei võetud korralikesse linnadesse tööle. Nad suunati kõik niisugustesse kohtadesse nagu Sompa. Elasime siis nendega koos ühiselamus. Neil olid oma reeglid. Näiteks oma kodukohast varastada ei tohtinud. See oli neile nii pähe taotud, et teised olid kohustatud selle ära tapma, kes reegli vastu eksis. Palgapäeval tekkis küsimus, et kus sa oma raha hoiad, sest öökapil polnud isegi mingit lukku ees. Minul oli raha pintsaku taskus ja mulle tehti kohe alguses selgeks, et ära üldse pabista, keegi ei võta sinu raha ega sinu asju. Aga tänaval olid neil hoopis teised reeglid. Seal mängiti kaartidega raha peale. Ja kellel raha otsa sai ning kaotas, see pidi tegema midagi, mis seltskond otsustas. Kõiged hullem asi oli, et tapad kellegi ära. Kas mõne konkreetse inimese või ka lihtsalt juhusliku, näiteks poe järjekorras viienda inimese. Kellegi vigaseks löömised olid toona täitsa tavalised. Need kõik olid vangimajast kaasa toodud kombed. Aga vaatamata sellele said umbes kolmandikust vangist tulnutest head töölised. Teised natukene proovisid füüsilist tööd teha, aga siis liikusid jälle tagasi vanglasse.

Milliseid muutusi tõi kavandusasulasse uue Eesti aja algus?

Nõukaajal toodi Sompasse aina töölisi juurde, nii hakati kahekordsete kõrvale ka neljakordseid maju ehitama. Aga nüüd on see koht üsna maha jäetud. Soe vesi, mis kaugelt toru mööda tuli, muutus järjest kallimaks, keegi ei jõudnud enam selle eest maksta ja inimesed läksid ära mujale. Siis hakkasid leidlikud mehed neid tühje maju lammutama. Võtsid telliskive seinast, ega veneaegsetel ehitustel ju tsementi ei raisatud. Need tulid üpris kergesti lahti. Isegi maja seinas olnud telliskivide müümisest sai äri. Nii oli see üheksakümnendate alguses.

Põlevkivi polnud ka enam nii palju vaja kui enne. See pandi hunnikutes seisma. Seal kippus see põlema minema. Siis kutsuti buldooserid põlevaid mägesid laiali lükkama…

Ja kuidas teist äkki kunstnik sai?

Kui mul kümme aastat maa-alust staaži täis sai, oli isu otsas. Ega see kaevanduse värk mulle väga ei istunud. Õnneks sain minna õppima kunstiinstituuti. Õde oli mul selle kooli lõpetanud. Tema ajaski peale, et mis sa seal kaevanduses jamad, mine ka kunstikooli. Ma poleks kohe sisse saanud, aga Tartus korraldati enne seda kujutava kunsti kaugõppe tasuline kursus. Minu juhendajaks sai seal Ilmar Malin, kes oli haruldane pedagoog. Ta üldse ei kritiseerinud, ainult kiitis mind. Algajale oli see hea stiimul. See kõik andis julgust, et võiks rohkem kunstiga kätt proovida. Lõpetasin selle kursuse. Kunstiinstituudis valisin niisuguse eriala, kus oli kõige rohkem akvarellitunde – ruumikujunduse. Semestri lõpus, kui oli hindamine, tuli alati tööd välja panna. Instituudis meeldis mulle. Ma lõpetasin kunstnik-ruumikujundaja eriala. No võib öelda ka sisearhitekt selle kohta.

Toona olid kõigil peale lõpetamist suunamiskirjad, et kes kuhu tööle saadetakse. Mina otsisin ise endale suunamise ja läksin Harju kombinaati tööle. Seal oli inimest vaja. Ma projekteerisin neile mööblit.

Disaineri töö siis?

Jah, täpselt nii. Tööd ja leiba ikka jagus. Hea koht oli. Eks ma jälgisin ka välismaa disainiajakirju, nii palju kui oli võimalik neid kätte saada. Tegin sealt tarvilikke märkmeid.

Ja vahepeal läksin ka Klementisse, kus olin oma diplomitöö teinud. Seal oli igasugust asja, kudumist ja nii edasi. Tegin ühe ruumi ära ja see kujundus kõigile meeldis. Seejärel üks minister palus mul ka oma korteri sisustuse teha. Ja ennäe imet – sain selle eest lõpuks telefoniga kolmetoalise korteri ja eluruumi mured olid lahendatud.

Klementis sain natuke aega tööd teha, kui algaski see erastamise-ärastamise aeg. Siis läksin pensile ja hakkasin vabakutseliseks kunstnikuks. Rubla kukkus, poed olid tühjad. Valitses põhimõte, et kui sa täna ei osta, siis homme ei saa. Toona hakati ka kunsti kokku ostma. Üks Rakvere mees käis auto ja järelkäruga Tallinnas ja minusuguste kunstike töid oli tal seal hulgem. Ost käis niiviisi, et ma olin pannud valmis paki maale, mille taha olin hinnad kirjutanud. Ta tuli ja andis mulle raha eelmise paki tööde eest ja mina andsin talle uue paki vastu. Jõgeval tegid ühed naise kunstipoe, nendega käis äri sama moodi. Ikka järgmise paki saamisel andsid mulle eelmise paki raha. Siis oli kunstil kõva minek, aga pärast see vaibus ära.

Teete üsna realistlikku kunsti. Kuidas te ise oma akvarelliloomingut iseloomustate?

Proovisin peale instituudi lõpetamist ka seda, mida ma tookord vigurdamiseks pidasin. Nüüd ma seda ei ütleks. Need, kes abstraktsemat kunsti teevad, ei ole kõik vigurdajad, seda tehakse ka tõsise kunstina. Ma muidugi ei saa täpselt aru, mida nad mõtlevad, aga kui nende kompositsioon on korras, on mõnusad värvide vaheldused, siis neid pilte on hea vaadata. Aga need, kes abstraktse stiili valivad lihtsama vastupanu tõttu, ei viitsi nii palju tööd teha, siis ega see midagi ka ei paku vaatajale.

Ma olen akvarellistide ühingu liige, olen näinud igasuguseid töid. Aga ma ise püüan teha teistmoodi. Ma ei taha küll mingit foto jäljendada, aga akvarelli tegemisel on mul ka foto ees. Muidugi ma muudan neid värve, nii nagu minu süda ütleb. Aga sellest hoolimata võib minu tehtud kunsti jah nimetada üldiselt realistlikuks.

Ma hindan ilu, pilt peab olema ilus. See peab naudingut pakkuma, kui ta juba seina peal on.

Kas kunstis on üldse midagi uut võimalik välja mõelda ajal, kui kõik on juba läbi proovitud?

Teate, viimasel ajal tervis ei luba enam nii palju näitustel käia kui ehk tahaks. Vanasti ma muidugi käisin kogu aeg. Aga need näitused… on ju nii, et midagi eriti uut sealt enam juurde ei saa. Enamasti on seal see moodne kunst ja see ei paku mulle eriti midagi.

Kas harmooniline kunst kaob varsti üldse?

Ma arvan, et ei kao. Üle maailma korraldatakse igasuguseid akvarellivõistlusi, ka meie ühingule tulevad kutsed igasugustele festivalidele ja biennaalidele. Olen saatnud ka oma pilte mitmele poole. Ja mul on tunne, et sedalaadi ilusaid pilte ikka hinnatakse, eriti Aasias. Seal on seda uut kunsti palju vähem. Euroopa on kogu maailmaga võrreldes üsna väike ja eriti selle abstraktse kunsti tegijate piirkond, enamasti ka siin Skandinaavia. Väike tilk suures meres tegelikult. Seda realistlikku kunsti on maailmas ka praegu ikka väga palju.

Kas kunst peab maailma parandama ja tooma esile mingeid probleeme?

See oleneb täielikult kunstnikust. Kunstnik väljendab ennast kunsti kaudu, kunst ise ei pea midagi olema ega tegema. Minul näiteks ei ole niisugust taotlust, et peaks mingit üldist ängi väljendama. Aga kui see Venemaa nüüd Ukrainale kallale läks, siis mu hing sai küll täis, et üks suur ja tugev läheb nõrgemale kallale. Siis ma tegin spetsiaalselt ühe pildi protestiks. Seal on üks tume viirus ja selle sees paistavad Kremli tankid ja üleval Vene lennukid. Keskel aga Ukraina värvid ja varemed ja naised ning lapsed. Pealkiri on “Kurjuse viirus tapab”. Oleks vist pidanud panema hoopis, et Kremli viirus tapab.

Kuidas te töötate? Teete pildi korraga valmis?

Ei, mitte kunagi. Need valmivad järk-järgult. Mapp on mul poolikuid töid täis ja kui on hea meelelolu, siis sirvin neid poolikuid töid ja vaatan, millise neist parajasti peaks ette võtma. Ja ega ei jõuagi korraga ühte head pilti valmis teha.

Kuidas te tänapäeva tehnikavidinatega hakkama saate? Arvutit ikka kasutate iga päev?

Muidugi! Aga kui ta läheb nässu, siis pean ikka mingi mehe kutsuma, kes selle korda teeks. Arvete maksmisega internetis olen ikka hakkama saanud. Rääkimata kirjade saatmisest. No ja Facebooki ikka vaatan ka.

Millised on peale sõjaohu veel põletavamad probleemid tänapäeva Eestis?
Rohkem vaatan ma praegust elu telekast. Praegu on ainuke probleem raha. Ja ma ei tea, kas see üksteise kirumine ja pidev ärapanemine poliitikas on normaalne.

Häirib, et … kuidas seda nüüd öelda … (Mõtleb.) Et ei ole enam Pätsi. Meil ei ole enam seda isamaatunnet, mis paneks ka ilma rahata paljud asjad käima ja liikuma. Vahtu aetakse küll palju, aga pole ühist otsust ja pingutamist, et Eesti edasi areneks. Tähtis on ainult see, et just meie erakond on midagi öelnud ja teinud. Siis ütleb teine erakond, et see idee on nende pealt ahvitud. Käib üks tarbetu ajude ja energia raiskamine. Majandus on viimasel ajal omadega läbi, väga paljudel riikidel Euroopas on suured võlad kaelas. Aga meie ei tohi siin laenu võtta, et majandus korda teha. Ja mis on tulemus – ettevõtted hakkavad tasapisi Eestist lahkuma. Nad mõtlevad, et miks nad üldse siin peavad ennast vaevama. Kohe hakatakse kärpima ja siis läheb ju veel hullemaks. Raha jääb turule veel vähem. Niisugused asjad mõjuvad tõesti häirivalt. No ja ega see eestlane nii lihtsalt tänavale protesteerima ei lähe. Püütakse ikka kohaneda.

Paljud lähevad ka välismaale. Kas teie pole mõelnud, et laseks end kusagil soojal maal lõdvaks?

Ei, niimoodi mitte. Me oleme abikaasaga ikka mööda ilma reisinud, olen seda lõunamaa päikest näinud, aga kodunt ära minna ei tahaks mingil juhul. Me ei harjuks võõra mentaliteediga, mis seal valitseb, Eesti on vaatamata kõigele ikka parim koht, kus elada. Meil on neli aastaaega ja pole tähtis, et sa pead väga heal järjel olema.

Millised on tänapäeva noored?

Nad on tõesti teistsugused kui minu põlvkond. Räägivad palju inglise keelt, praegu valitseb ju lausa inglise keele pealetung. Nad ei tea vanadest asjadest suurt midagi ja neil pole nagu meie armsatel teist keelt kõnelevatel kaasmaalastelgi emapiimaga sisse juurdunud eesti vaimu enam. Aga see on vist paratamatu. Kas me saame sinna üldse midagi teha, et see nii on?

Aga kunst ju ometi midagi säilitab, ka meie noorte mälu jaoks?

Eks jälle oleneb kunstnikest, kelle looming seda teeb ja kelle oma mitte. Eks need pildid ikka meenutavad tulevastele põlvedele seda kadunud maailma, kus meie kord elasime. Aga nagu ma ütlesin, mina oma loomingus ei ole seda ülesannet kunagi seadnud. Mulle meeldib lihtsalt luua ilu enda ümber.

Teie loomingu näitus on praegu üleval Salme kultuurikeskuses. Mis on teil veel tulevikus kavas?

Vahepeal mõtlesin küll, et see jääb viimaseks näituseks, sest ega tervis pole enam see, mis varem. Aga kui poeg mind natukene aitab, siis ma tahan välja tuua oma pliiatsivisandid kunagisest Keldrimäe tänavast. Ma elasin kunagi seal ühes majas, mis on ammu lammutatud. Võib-olla kellelegi pakub huvi, kuidas Keldrimäe kunagi välja nägi. Väiksed madalad puumajad praeguste kõrgete paneelehitiste asemel. Kahjuks ma ei kirjutanud nende majade juurde aadresse. Olid lihtsalt huvitavad majad. Võib-olla õnnestub ka selgeks teha, millisel aadressil need asusid. Ehk mu poeg või keegi aitab mul seda teha. Vaatame. Kui see eeltöö õnnestub, siis ma ehk veel teeksin ka nende joonistuste näituse.

Kase pildid on olnud näitustel nii Singapuris kui ka Mehhikos

• Kalamaja päevade raames näeb Salme kultuurikeskuses 19. maini Aleks Kase näitust “Akvarellid Kalamajast” . Piltidel on kujutatud palju kohti Kalamajast, mida pole säilinud, aga ka neid paiku tänapäeva Kalamajast, mis autorile meeldivad.
• Kasel on olnud Eestis 29 ja välismaal kaks personaalnäitust. Ühisnäitustel on ta Eestis osalenud 53, välismaal 47 korda. Tema pildid on olnud väljas Prantsusmaal, Poolas, Itaalias, Hispaanias, Sloveenias, Leedus, Lätis, Soomes, Serbias, Singapuris, Lõuna- Koreas, Saksamaal, Albaanias, Boliivias, Peruus, Indias, Vietnamis, Venemaal, Gruusias, Mehhikos, Nepalis, Costa Ricos, Iirimaal ja Rootsis.