Kalamaja muuseumi tapeedinäitus „Kalamaja tapeedid ja mida kõike nende alt leida võib“ tutvustab ajaloo- ja interjöörihuvilistele puitasumite rikkalikku, kuid siiani väheuuritud pärandiosa ehk 19. saj-20. ajajärgu tavaliste inimeste eluruumide seinakatteid. Tapeedid kõnelevad Tallinna eeslinna elanike kunagistest maitse- ja värvieelistustest, aga ka majanduslikest võimalustest.

Kui näiteks mööblit on juba ajaloolises vaates hindama õpitud, siis vaid vähesed oskavad vaadata vana tapeeti kui interjööri osa ja püüavad seda säilitada. Sajandivanuses majas nõuab vanade tapeedikihtide üksteisest eraldamine küll oskusi ja kannatlikkust, kuid vana tapeet seinas, mis oskuslikult restaureeritud, on uuest märksa väärtuslikum.

Laupäeval, 13. aprillil toimunud tapeediajaloo teemapäeval sai Kalamaja muuseumis kuulda tapeetide ajaloost, nende kultuuripärandist ja sellest, mida kõike nende alt leida võib. Ajalooliste tapeetide uurimismeetoditest ja säilitamisest andis ülevaate tapeedinäituse ajalookonsultant Kadri Kallaste. Tema sõnul annab tapeetide uurimine meile eelkõige ülevaate ajalooliste interjööride kujunemisest.

„See info aitab kaardistada meie pärandit – kuidas on aja jooksul interjööre kujundatud ja milliseid materjale on selleks kasutatud. Paber on materjal, mille sisaldus ja pigmendid ja ka trükitehnika on aja jooksul palju muutunud ehk see on ühtlasi ka tehnoloogia arengu uurimine,“ kirjeldas tapeedinäituse ajalookonsultant Kadri Kallaste.

Lisaks loovad sellised uuringud meile võimaluse oma interjööre ka tulevikus taastada, et tulemus oleks võimalikult tõepärane ja autentne.

„Kui on soov taastada näiteks oma vanaisa-aegset interjööri, mis on sulle emotsionaalselt oluline, annavad need uuringu selleks aluse,“ märkis Kallaste.

Kallaste toob esile, et 19. saj lõpu puhul saame rääkida kahest erinevast stiilist, mis tapeetidel peegeldus – historitsism ja juugendstiil. Historitsismi puhul on raske tõmmata ühtset joont, sest kujundus lähtus eelkõige ikkagi ruumi otstarbest.

„Historitsismi puhul saame rääkida vanematest stiilidest – rokokoo, gootika ja renessanss, millele lisatakse ette „neo“.  Rokokoo puhul saame rääkida heledatest ning õhulistest tapeetidest, õiemotiividest ja pitsiornamentidest. Renesanssile on iseloomulikud vapiloomad, lõvid ja rasked tekstiilimotiivid,“ selgitas Kallaste.

Juugendstiilile on aga omased ekspressiivne suund ning pastelsed ja helged toonid – heleroheline, kollane, lilla. Samuti ka pika varrega voogavad ja suurte õitega taimed – tulbid, nelgid, vesiroosid. Palju kasutati ka triibumustrit.

20. sajandi alguses tõusid tapeetide puhul esile neobiidermeier, art déco ja funktsionalism.

„Neobiidermeier imiteeris õrna heledat tüllikangast. Art déco aga kontrastseid toone ja kummalisi värvikombinatsioone, näiteks sinine rohelisega, must kullaga või punane oranžiga. Värvid, mida üldjuhul omavahel kokku ei käi,“ rääkis Kallaste.

Lisaks võis art déco puhul näha  taimede ja loomade mustreid. Tihtipeale oli kujutatud mõnd looma või lindu aga nii tsiviliseeritult, et see muutus justkui geomeetriliseks vormiks.

Funktsionalismi puhul astuti aga samm tagasi ehk stiil polnud enam nii intensiivne ning lasi ruumil endal rohkem esile tulla. Iseloomulikud olid pealtnäha ühetoonilised tapeedid, mida lähemalt uurides ilmnes justkui erinevate toonide säbru.

Kallaste sõnul on Kalamaja muuseumi näitusel peamiselt esindatud tapeedid, mis olid n-ö laiatarbekaubad ehk madalama kvaliteediga paberist ning väiksemate mustritega. Seda, kust tulid tööliselamutesse ka rikkalikud ja kallimad tapeedid, on aga veel suure küsimärgi ja uurimise all.

Nõukogude liidu tulekuga hakati aga aina vähem tapetiseerima ning ära lõigati läbipääs läänelikele tapeetidele.

Nõukogude Eesti tapeetide saladused

Tapeedipäeval tutvustas nõukogude Eestis toodetud tapeetide telgitaguseid sisearhitekt Triinu Väikmeri. Miks hakati tapeeti tootma, millised olid tingimused, milliseid materjale ja tehnoloogiaid kasutati, kuidas valiti ja loodi mustreid.

„Nõukogude ajastust jäänud nüüd juba ajalooline pärand kipub kaduma. Tollest ajast autentsena säilinud interjööre jääb järjest vähemaks,“ sõnas Väikmeri.

Eesti üks suuremaid ja tuntumaid tapeeditööstusi paiknes Triinu Väikmeri sõnul Kohilas. Sealne puumassi ja papitehas Kohila, mis oli ümber ehitatud jahutööstusest, hakkas baltisakslastest omanike käe all tegutsema juba aastal 1899. ENSV ajal tehas muidugi natsionaliseeriti ja jätkas tööd Kohila Paberivabriku nime all.

Tapeeditsehh tegutses vabrikus Nõukogude aja lõpuperioodil 1986-1990. Oskusteavet tapeedi valtside käsitsi tegemiseks oli käidud omandamas Valgevenes Minskis. Varem müüdi enamasti vaid Valgevenes kujundatud tapeeti, kuni ka Kohilas hakati seda tegema oma mustrite ja kujunditega. Teine tuntuim tapeedivalmistaja Nõukogude Eestis oli Viktor Kingissepa nimeline Tallinna tselluloosi- ja paberikombinaat.

Valdavalt toodeti ENSV-s pabertapeeti, mis on muidugi ka keskkonnasõbralikum kui hilisemad üha sünteetilisemad. Väikmere sõnul oli tapeet tol ajal ka defitsiitne ja nii „laotati“ näiteks vastvalminud majades seina nõnda, nagu parasjagu saada ning igasugused disainialased kriteeriumid jäid siinkohal kõrvale.

Praegu teadaolevalt on Eesti vanimad tapeedid leitud Tallinna vanalinnast Nunne 2 hoonest, nn etruski mustriga tapeedi fragmendid, mis on dateeritavad 1790-ndatesse.

Lisaks sai tapeedipäeval kuulda Kristiina Ribeluse loengut Käsmu kiriku tapeetide konserveerimisest ja rekonstrueerimisest. Loengutele järgnes ka praktiline töötuba, kus valmistati nõukogudeaegsetest tapeetidest rinnamärke ja külmkapimagneteid. Loengutele järgnes Kalamaja muuseumi tapeeditrükise esitlus, kus sai trükist ka kaasa osta.

Näitus „Kalamaja tapeedid ja mida kõike nende alt leida võib“  jääb Kalamaja muuseumis avatuks 8. septembrini 2024.