Mida Peter Pellegrini võit presidendivalimistel tähendab Slovakkia jaoks?
Riigi jaoks on see üsna oluline sündmus ja valimiste tulemused on väga olulised. Esiteks valitsus, mille moodustasid kolm rahvuslikku populistlikku parteid, sealhulgas Peter Pellegrini, on nüüd palju mugavamas olukorras. Praegune president Zusana Čaputova on olnud praeguse valitsuse oponent olulistes küsimustes. nagu demokraatia ja välis- ning julgeolekupoliitika orientatsioon.
Peter Pellegrini on parlamendi spiikrina olnud väga aktiivne, isegi proaktiivne mitmete probleemsete seaduste heakskiitmisel. Temast saab presidendina valitsuse teener. Ta ei vetosta seadusi, ta ei pöördu põhiseaduskohtusse ja ta nõustub kõigi ametissenimetamistega, mida valitsus välja pakub. Nii et esimene järeldus on, et võitluses demokraatliku režiimi pärast kaotavad demokraatlikud jõud juuni keskpaigast väga olulise põhiseadusliku samba ehk presidendi positsiooni. Alles jääb ainult üks põhiseaduslikku korda kaitsev sammas ja see on põhiseaduskohus. See on hinnang siseriiklikult.
Rääkides välispoliitikast, siis ma ei kirjeldaks Peter Pellegrinit kui avalikult venemeelset poliitikut. Ta on üsna ettevaatlik, aga mõned tema seisukohad valimiskampaania käigus tõid välja, et tal puudub tugev positsioon. Kui temalt telesaates küsiti, mida ta teeks ja mida Slovakkia peaks tegema, kui mõni meie partneritest jääb agressori Venemaa rünnaku alla, siis ta vältis selget vastamist. Ja arvestades seda, et ta on inimene, kes ei taha sattuda ühtegi konflikti, siis ma arvan, et kui Fico valitsus hakkab tulevikus ajama mingit alternatiivset välispoliitikat – rohkem venemeelset, skeptilist Ukraina suhtes ja ebaselget meie partnerite ja liitlaste suhtes Euroopa Liidus ja NATO-s, siis Peter Pellegrinil on sama positsioon.
Ja see tingimusteta rahu jutt, mis oli tema kampaania sisu, see iseenesest on juba Kremli retoorika.
Jah, ma arvan, et suur osa slovaki rahvast ei saa aru, mida see rahu tähendab. Paljud neist ei ole eriti informeeritud välispoliitikast ja nad käituvad lähtudes oma sisemistest instinktidest väikse riigina ja lähtudes teatud patsifismist, mis ei põhine mingil reaalsel olukorra hinnangul.
Jah, rahu on ju alati hea, me kõik soovime rahu.
Praktikas tähendab see rahu Robert Fico ja valitsuskoalitsiooni jaoks Ukrainale relvade saatmise lõpetamist. Nende jutu järgi lõpetab see sõja, mis lihtsalt ei vasta tõele. Venemaa ei peatu, kui Ukraina jääks de facto relvadeta. Ma arvan, et need valijad, kes hääletasid Pellegrini poolt, ei näe seda sammude järgnevust.
Rääkides tulemustest ja sellest, miks (vastaskandidaat) Ivan Korčok ei võitnud, kuigi ta tegi suurepärase tulemuse: 1 200 000 valijat hääletas tema poolt. Mitte ükski teine väärtuste poolest demokraatlik kandidaat pole kunagi varem seda saavutanud. See on häälte arvu poolest teine tulemus kogu Slovakkia presidendivalimiste ajaloos, aga Korčoki oponendid kujutasid teda kui sõjapresidenti. Nii et nad ei kasutanud üksnes rahu mõistet, mis väärib toetust, vaid ka sõda, mis tekitab hirmu ja ebakindlust ja kahjuks Korčoki vastased saavutasid edu. See oli väga ebaõiglane ja täielik vale ja see võib hakata edaspidi tekitama probleeme, kui meie riik satub silmitsi mõne tõelise riskiga julgeoleku- ja kaitsepoliitikas ja see valitsus, NATO riigi valitsus seisab oma valijate ees. Nad ei väljendanud vastutustundlikku seisukohta, vaid tüüpilist populismi.
Minu lühike kokkuvõte Peter Pellegrini võidu ja Ivan Korčoki kaotuse kohta on selline, et siin on kolm tegurit – kõigepealt piirideta populism, teiseks hirm ja kolmandaks Vene mõju. Aga Vene mõju ei tulene otse Moskvast, vaid Slovaki poliitikutelt. Peaminister rääkis Vladimir Putini ebaõiglasest ja valest demoniseerimisest, ta rääkis Venemaast kui normaalsest partnerriigist, ta ei nimetanud Venemaad agressoriks. Ja sellist juttu ei rääkinud mitte üksnes peaminister Fico, vaid mitmed teised venemeelsed poliitikud samuti. Peter Pellegrini oli ettevaatlikum, aga valijateni jõudis sõnum, et Ukraina toetamine tähendab sõja jätku ja see oleks ebasõbralik suhtumine Venemaasse, keda osa Slovakkia elanikkonnast näeb ajaloolise slaavi rahvaste kaitsjana ja praegu normaalse riigina.
Kuidas nad hakkavad käituma Euroopa Liidus ja NATO-s?
Nagu ma ütlesin, siis Peter Pellegrini on mees, kes ei taha mingeid konflikte. Ma arvan, et Fico ja Pellegrini vahel on algusest peale mingi kokkulepe, laadis, et mina olen peaminister ja sina võid olla president, kui sa tuled minu valitsuskoalitsiooni. Nüüd on kujunenud valitsusele väga mugav olukord koduse agenda ajamiseks, aga ka välispoliitikaks.
Ma ei kujuta ette olukorda, kus Peter Pellegrini seisaks vastu valitsuse seisukohale. Robert Fico on ikkagi siin kõige tähtsam. Kui aastatel 2014-2019 oli võimul president Andrej Kiska ja Robert Fico oli peaminister, siis ta küll ei olnud nii radikaalselt venemeelne, aga ikkagi aeg-ajalt esines ta venemeelsete seisukohtadega ja president Kiska kasutas oma volitusi esindamaks riiki NATO-s. Ta käis NATO tippkohtumistel ja toetas kõiki dokumente. Ma ei usu, et uus president Peter Pellegrini teeb sama. Võib-olla ta läheb ka NATO tippkohtumisele, aga ta väljendab seal koalitsiooni seisukohti, mille kujundamisel on Robert Fico kõige olulisem.
Kuidas te kirjeldaksite uue valitsuse esimesi kuid, milliseid samme nad on astunud?
Nad tahavad sisse seada samasugust valitsemismudelit, mis praegu on Ungaris ja nad on selles üsna edukad. Kõigepealt tegid nad suurpuhastuse õiguskaitseorganites, nad kaotasid väga tõhusa vahendi võitluses korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevusega ehk eriprokuröri büroo, ja tegid veel mitmeid muudatusi. Nad muutsid volituste seadust, mille president Čaputova saatis põhiseaduskohtusse. Kohus ei peatanud seda. Nad hakkavad sellega hiljem tegelema, aga praegu see kehtib. Ja nad tegid muudatusi karistusseadustikku. President Čaputova saatis ka selle seaduse põhiseaduskohtusse. Põhiseaduskohus peatas selle seaduse ja hakkab sellega lähikuudel tegelema, aga huvitav on see, et uus president saab seaduse kohtust tagasi võtta institutsiooni nimel, nii et on võimalik, et Pellegrini võtab selle tagasi.
Nii et see on olnud püüe muuta režiimi iseloomu, see ei ole üksnes eelmise valitsuse poliitika ümbervaatamine, see on kogu süsteemi revisjon.
Välispoliitikas on Slovakkia kaotanud suure osa oma usaldusväärsusest partneri ja liitlasena. Tšehhi Vabariik on peatanud koostööformaadi Slovakkiaga, sest Slovakkia peaminister oma väljaütlemistega Venemaa kohta on kaotanud usalduse ja president Emmanuel Macron nimetas samuti kaks nädalat tagasi Robert Ficot venemeelseks poliitikuks. See on näide prioriteetide muutumisest välispoliitikas. Nii et kahjuks on uue valitsuse esimese kuue kuu jooksul palju asju muutunud. Me oleme endiselt demokraatia, meil on üsna tugev opositsioon parlamendis, meil on tugev kodanikuühiskond ja sõltumatu meedia, aga Peter Pellegrini võimuletulekuga muutub ühiskonna demokraatliku osa võitlus demokraatia eest keerulisemaks.
Milline on meedia olukord? Ma saan aru, et ka meedia on sattunud surve alla.
Robert Ficole ei meeldi kriitiline meedia, iseseisev meedia või isegi rahvusringhääling, mis püüab normaalselt sündmusi kajastada ja kommenteerida. Iga kriitiline kommentaar rahvusringhäälingu ajakirjanikelt on toonud kohe kaasa vaenuliku reaktsiooni Robert Ficolt. Nüüd nad on ette valmistanud uue rahvusringhäälingu seaduse ja nad tahavad luua riigiringhäälingut ehk midagi sellist, mis oli Poolas enne võimuvahetust. See on üks aspekt.
Erameediale avaldatakse survet ilmselt lausa keeluga sinna reklaami osta riigiasutustel ja valitsusega heades suhetes olevatel firmadel. Teiseks eelistab see valitsus niinimetatud alternatiivmeediat ehk valeinfot ja vandenõuteooriaid levitavaid online-platvorme. Nad loovad sellise meedia jaoks soodsamaid tingimusi. Ma jälgin teatud määral seda meediat ja see on tõepoolest väga kole. 100 protsenti neist on venemeelsed, neil ei ole mingit erilist toimetuse poliitikat, mis põhineks faktide kontrollimisel ja täpsusel. Ei. Nad on propagandavahendid Vene propagandale ja praegu kõik nad on väga valitsust toetavad ja toetasid neid ka juba parlamendi valimiskampaania ajal. Ja nüüd on kõik need – radikaalid, süsteemivastased, isegi fašistlikud ja neonatsi platvormid Peter Pellegrinit toetamas. See muidugi ei tähenda, et Pellegrini oleks ekstremist, aga ta kasutas nende mõju ja see tõi talle osa tema edust.
