Vaktsiini kasutamine

See haiglabosside jutt sellest, et me ei leidnud maja pealt kedagi, kellele vaktsiinisüsti teha ja siis pidime selle süstima vene diplomaadile, Valga salajasele Rootori vennaskonna liikmetele või sotsiaalministeeriumi kõrgele ametnikule on küll kergelt ebausutav.

Mina ei usu iial seda juttu, et pandeemia ajal, kus inimesi sureb vasakule ja paremale ei leita suurest haiglast ühtegi päris reaalset inimest, kes sooviks vaktsiini! See on umbes sama loll väide nagu see, et seltskond kodanikke kes on sajandi kõige palavamal suvel sattunud Mojave kõrbe ja kel on kamba peale 0,5´ne pudel vett ja kui siis küsitakse neilt, et kas keegi vett sooviks? Siis vaatab kogu kamp küsijale otsa – kes pühib higi, kes niisutab keelega oma pragunenud huuli… ja siis hakkab järjest vastuseid tulema:

“Ei taha!”
“Mine pee!”
“Joo ise raisk!”

Üks tüüp aga, kes on juba pooleldi juba liiva alla mattunud, riided luudeni ära pleekinud ja kellele varjulistesse silmakoobastesse on lõõskava päikese eest pesa teinud Mojave kõrbe tarantlid, võtab viimase jõu kokku ja karjub teisest üle, “Hull peast. Milleks vett kõrbes? Kalla maha see sodi, kalla maha!”

Ja siis veel see küsimus, et kui Marika Priske füüsiline töökoht ei asu seal haiglahooneski, siis kuidas talle seda jääkdoosi üldse pakkuda sai? Ütleme nii, et pidi ikka kõva otsimine olema, et ta juhuslikult maja pealt üles leida.
A´la, et läheme vaatame keldrisse ja soojasõlme ka igaks juhuks, et äkki on seal keegi, kes tahaks vaktsiini. A´la näiteks katlakütja või laomees. Ja siis ühes keldriboksist kostuski kolistamist. Haiglabossid astuvad sisse “Ohhoo, Priske, sina siin!? See on küll üllatus!”

Priske astub kastihunniku tagant välja ja kohendab seelikut, “Mina jah, täitsa juhuslikult sattusin siia keldrisse. Ajan siin noh neid Sotsiaalministeeriumi asju. Kastid-värgid, radiaatorid”.

Haiglaboss rehmab käega, “Aga mis seal ikka, kui sa juba siin majas oled, siis teeme sulle selle vaktsiini ka ära, meil jäi üle, keegi ei taha!”.

Yeah, right. Pigem oli see ikka nii, et istuvad siis härrad mugavas soojas kabinetis, konjakiklaasid ees. Laual on karbitäis vaktsiini ja arutavad omavahel:

“Kle, sul naine ei taha või?”
“Juba ammu tehtud… aga sul naine?”
“Kle meil kõigil juba ammu laksud käes, alates naisest kuni ta koera küünetehnikuni, kõik on saanud”.
“Aga su massöör on saanud?”
“Kle kelleks sa mind pead… muidugi on saanud, esimesena sai”
“Kellele siis veel annaks?”
“Ma ka ei tea, kurat kõik on saanud, kes vähegi olulised on”.
“Kuule… aga äkki pakuks Priskele?”

Selle peale elavneb teie härra ja võtab klaasi põhjani, “Kuule see on hea mõte, siis ta saadab meile jõuludeajal kinkekorvi mandariinide ja kohvipakiga, annab preemiat või saame nõukogus mingi sooja koha. Davai, teeme ära!”

Siis kutsutakse õde. “Nii, õde siin on doos vaktsiini, manustage see Marikale”.

Õde mõtleb, et “Miuke Marika, kas see radioloogiast või?”
“Ei ei, no see teine”.
“Aa see pensionieelikust koristajatädi Marika? Tema on jah tõesti riskigrupis, suurt haiglat koristades satub ta palju teiste inimeste ja pindadega kokku”.
“Ei ei, mitte see Marika, no see teine!”
“Aa kas siis see vanainimene, Marika Tšurbuleva, kes on haiglas jalaluumurruga kolmandas blokis”
“Ei, muidugi mitte tema!”
“Miuke Marika siis?”
“Jumala eest, küll te olete ikka mõistmatu… sotsiaalministeeriumi kantsler ja regionaalhaigla nõukogu liige Marika Priske”
“Aga miks talle, ta ei ole ju….?”
“Miks-miks, sellepärast, et kas te rumal inimene saate ometi aru, et kellegile teisele pole anda ju”, vihastab haiglaboss.
“Aga ma just loetlesin kolm Marikat meie majast kellele…”

“Vait!”, katkestab teda haiglaboss, ta võtab sahtlist peenikese hõbeketi otsa riputatud pikliku kristalli ja paneb selle õe silme ette pendeldama… “Saate aru, kellegile teisele pole anda. Vaadake seda pendlit palun, jälgige seda silmadega ja korrake minu järgi – kellegile teisele pole anda, keegi teine ei taha vaktsiini… Priske on surmaohus, Priske on riskigrupis, tema on parim kandidaat sellele vaktsiinile”.

Õe silmad lähevad hüpnoosist tagurpidi ja ta kordab masinliku häälega järele, “Kellegile teisele pole anda, kellegile teisele pole anda, Priske on surmaohus, me peame Priske päästma, Priske must survive”.

Ma ei tea. Niipalju kui mina olen haiglas käinud, siis seal on inimesi küll ja veel. Kasvõi fuajees või garderoobis on alati pinkide peal inimesi, vanainimesi, kes vaatavad ootavalt välisukse poole, et kas poeg või tütar juba tuleb ometi järele. Alati on seal mingi memmeke – pruun suurte nööpidega palitu seljas, kirjud käpikud käes või puhkab seal vanem halli habemega härra – kes istub väsinult tumbal, selg küürus, kaks kätt ja lõug toetatud kepile, silmad suletud.

Tuleks vaid küsida, “Vabandust proua/härra, kas vaktsiini soovite?”

Vanamemm ohkab heldimusega, et ometi keegi tuleb ja küsib vanainimese käest midagi. Pakub talle midagi tasuta ja heast südamest. Ta ei olegi nähtamatu ja ta peale mõeldakse ka siis, kui pole parasjagu testamendi kirjutamise aeg.

Vanaproua aga ei jõua midagi vastata, sest parasjagu murrab haiglauksest raamide ragisedes ja turvameeste saatel sisse üks kogukam neiu, telefon käes. Talle on just helistanud haiglaboss ja öelnud, et tulgu vaktsiini saama. Neiu on heas toitumuses, nägu rõõsa ja tervisest pakatav. Ei pea arst olema, et tõdeda, et sellist atleeti küll ei võta. Enne võtab tema t. Tagant. Või siis kahesuupoolega. Hammustab pooleks. Selline võimas neiu haarab batsilli oma võimsate reite vahele maadlusvõttesse ja kägistab surnuks. Pigem tuleks vaesele batsillile süstida Priske eest kaitseks vaktsiini, et too Priske sisse sattudes Priske üle elaks, mitte vastupidi.

Priske aga ei raiska aega ega võimalust. Ta rabab vanamemme eest vaktsiinisüstla enda kätte, tõmbab seeliku üles, lööb selle endale reide ja möirgab siis veel üle haigla, et andke talle teine pauk veel, väheseks jäi!

Nii, et vaesed ja mõjuvõimuta, kui teil ikka rahakott ja CV prisked pole, siis pühkige suu vaktsiinist puhtaks, teil tuleb taas panused hanerasvale panna.

Allikas

Allikas

%d bloggers like this: