Kui ma sulle pakkusin välja, et teeks intervjuu, siis ma olin üsna kindel, et ega meil ei õnnestu seda ühist aega väga kergesti leida, sest ma arvasin, et oled kogu aeg välismaal. Kas nüüd on vähem reisimist?
Hakkab vähemaks jääma küll. Veebruar ja märts olid veel tihedad. Veebruaris käisin “Savvusanna sõsarate” kinolevi algusega seoses Budapestis, Berliini filmiturul ja Cinema For Peace auhinnagalal, eelmise aasta jaanuarist arvestades seitsmendat korda USA-s, Los Angeleses Ameerika Produtsentide Gildi auhinnagalal ja sealt Bostoni Balti filmifestivalil, kus kohtusin paljude toredate väliseestlastega.
Kevadisel pööripäeval algas filmi kinolevi Prantsusmaal, mis on kasvanud palju suuremaks kui alguses arvasime. Prantsusmaal tundub kõik kuidagi aeglane ja keeruline aga meie Prantsuse kaasprodutsent leidis lõpuks väga motiveeritud ja toreda levitaja “Savvusanna sõsaratele”.
Anna Hints tegi Pariisis ja Prantsusmaa läänerannikul kaheksa päevase tuuri – pikim kõigist tema senistest kinolevialguse-tuuridest. Mina läksin ka kaheks päevaks kohale. Olen elus vaid mõned tunnid Pariisis viibinud ega olnud seal ühtki ööd veetnud. Olin hoidnud seda linna mingiks eriliseks puhuks ja ühel hetkel sain aru, et see eriline olukord saabki ilmselt olema meie filmi Prantsusmaal kinno jõudmine. Eesti saatkond Pariisis oli korraldanud avaõhtuks imelise vastuvõtu ja meie kaasprodutsent Juliette vahetas mu roosa kaabu musta pariisitari bareti vastu välja.
Nüüd olen paar nädalat kodus arvutitagust tööd teinud aga järgmisel nädalal ootab veel üks reis ees. Sõidame kaheksaliikmelise delegatsiooniga Reykjaviki Islandi filmiauhindadele, kus on kokku kümme eestlast kahe eri filmiga – “Savvusanna sõsarad” ja “Teekond emaga” – nomineeritud. Sealt lendame Annaga otse edasi Brüsselisse LUX publikuauhinna tseremooniale. Näis, mis selle tulemus saab olema.
Ahjaa, veebruaris käisin ka Bukarestis, kus algas Rumeenia kinolevi ja seal on filmile ka juba 7000 vaatajat kogunenud. Seega käimist on olnud aga minul hakkab nüüd vaikselt rahunema. Annal veel mitte, tema sõidab aprillis veel Šotimaale festivalile ja kutseid festivalidele – nüüd juba ka žüriisse – ja kõiksugu muudele üritustele laekub endiselt väga palju.
“Savvusanna sõsarate” teekond on kestnud nüüd veidi enam kui aasta. Kas oled selle aja jooksul olnud rohkem kodus või välismaal?
Ma olin eelmisel aastal neli kuud järjest Eestis, jaanipäevast oktoobri keskpaigani. Kogu ülejäänud aasta reisisin nii, et kahe sõidu vahele jäi ööpäev-kaks või maksimaalselt nädalake. Külastatud riike ja linnu ei ole ma veel kokku löönud, aga peaks tegema seda. Anna külastas sügisese tuuri ajal 18 erinevat riiki.
Ma olen ka õudselt kehv reisi ajal arvutitaguse töö tegija. Me paneme nii palju ennast ja oma energiat filmi esindamisse, reiside ajal on ka palju kohapealset koordineerimist, samuti oleme püüdnud Annaga kohapealt sotsiaalmeedia postitusi teha ja väga raske on samal ajal n-ö paberitöösse süveneda. See nõuab samuti täie mõttega juures olemist ja suurt enesedistsipliini. Ent kui see kõrvale jätta, siis ma naudin endiselt seda reisimist väga. Selline suur maailmatuur on mingis mõttes mu unistus olnud, aga ma ei osanud iial arvata, et see millegagi seoses võiks teoks saada.
Selle kõige kõrvalt olen tegelikult vahepeal kolm uut filmi valmis saanud ja hetkel ootan vastuseid, et millistele festivalidele need võiksid maanduda.
Kui palju oled selle aja jooksul pidanud isikliku elu arvelt ohverdusi tegema?
Ma olen vallaline ja mul ei ole lapsi, ilmselt tänu sellele on selline käimine üldse võimalik olnud. Küll aga on mul armas koerake – šoti terjer Batman –, kes on märkamatult 11 aastaseks saanud. Teda korraks näha ja siis jälle mitmeks nädalaks isa hoolde jätta oli küll raske. Kõige rohkem kartsingi, et koeral tekib mingi pöördumatu terviserike sel ajal, kui ma ära olen. Mu isiklik elu ja produtsendi elu on lootusetult läbi põimunud ja ma ka eriti ei põe selle pärast.
Olen küll vaevanud oma pead sellega, et kus lõppeb produtsent Marianne ja algab inimene Marianne, aga see viib mu eksistentsiaalsesse kriisi.
Sa ei ole seda piiri osanud paika panna või seda piiri ei olegi?
Ma arvan, et see piir on täiesti olemas ja see väljendub konkreetsetes eluolukordades. Aga ma ei ürita seda jämedalt kuhugi maha vedada, et ärge siit üle astuge. Paindlikkus on oluline. Mul on mingid põhimõtted – ma üldiselt ei tööta nädalavahetustel, magan peaaegu iga öö kaheksa tundi ja enne tööle hakkamist söön rahulikult hommikusööki, sest muidu ma ei jaksa head tööd teha. Ja siis on olukorrad, kus ei ole võimalik neid tingimusi täita, kus ma pean tegema möönduse ja see ei ole ka probleem. Ma olen üldiselt eluga rahul.
Ma tegelen võimaluse korral vabal ajal lainelauasõiduga. See on praegu muidugi ka unarusse jäänud. Surfamine on aidanud mul oma elu mõtestada. Sa pead heaks laineks valmis olema ja kui ta tuleb, siis seda täie naudinguga sõitma.
Kogu see “Savvusanna sõsarate” lugu on olnud erialaselt rahuldust pakkuv ja tohutult äge eneseteostus ning ka mõnus vaheldus filmivõtetele. Selline erakordne promoaasta ja täiesti teistsugune asi. Selle aja jooksul on olnud ka momente, kus ma igatsen avalikkuse eest varjatud filmitegemist ja oma tiimiga nokitsemist, kuid ka seda on olnud, sest uued filmid on paralleelselt töös olnud.
See on tegelikult oluline mõte, mille sa välja tõid, sest tõepoolest produtsendid ei ole üldiselt nii suure avaliku tähelepanuga harjunud. Kui keeruline see sinu jaoks oli, et nüüd pea poolteist aastat oled igapäevaselt Anna Hintsi kõrval ka avalikkuse ees figureerinud?
Minu jaoks ei ole avalik tähelepanu probleem, sest ma olen parasjagu edev. Ma ei tea, kas edevus on õige sõna?
Vist on, kuigi eesti keeles on edevusel veidi halb maik juures.
Edevusel ja ambitsioonikusel on mõlemal halb maik, aga minu arust need on vajalikud omadused selleks, et esitleda mingit asja, mida sa oled teinud.
Sa küsisid ka isikliku elu kohta – kõik need filmid, mida ma produtseerin, puudutavad mind ka isiklikult ja vägagi sügaval tasandil. Kui ma oma eelmist mängufilmi “Öölapsed” tootsin – film räägib kolmest õest, kes on üksteisest lahku kasvanud –, siis selgus filmi järeltootmise ajal, et minu isal on mu emaga kohtumise eelsest ajast veel kolmaski tütar, kelle olemasolust ka ta ise teadlik ei olnud, sest õe ema, kes oli selleks hetkeks juba siit ilmast lahkunud, ei öelnud talle. Mulle tekkis uus õde, kellega oleme praeguseks kasvanud üheks pereks ja minust sai kolmekordne tädi.
“Savvusanna sõsarate” tegemise käigus jagasin samuti oma lugusid, filmis on sellest sees üks väike jupike. Naisena on nii selle projekti juurde jõudmine kui kogu selle tootmine olnud väga isiklik protsess ja tervenemise teekond. Läbi oma projektide kasvan ma inimesena.
Ütleme siis, et see pole mitte niivõrd edevus, vaid uudishimu ümbritseva maailma suhtes. Avatus ja soov edastada sõnumit ja kogeda publiku tagasisidet teosele, millesse ma loovprodutsendina olen samuti pannud oma hinge, väga palju energiat ja aega.
Kui “Savvusanna sõsarate” teekond vaadata, siis teil on olnud väga palju võite ja õnnestumisi. Aga kas sulle endale on tundunud, et oli ka hetki, kus teie panete end sajaprotsendiliselt sisse, aga vastu ei tule nii palju kui sooviksite?
Ei. Meil on õnnestunud asjad, millest me ei osanud isegi unistada. Näiteks see, et “Savvusanna sõsarad” oli New York Timesi kriitiku Alissa Wilkonsoni aastalõputabelis ja ka Dublini filmikriitikute aastalõpu TOP10 hulgas olime sees. Need aastalõputabelid oli asi, mille peale ma ei osanud isegi mõelda.
Tegin hiljuti ühe ürituse tarbeks slaidid, kuhu ühele panin kirja kõik meie nominatsioonid ja võidud USA ja Euroopa erinevatel filmiauhindadel ja teisele need katsed, kus me esitasime filmi kandideerima, aga edasi ei saanud. Kui neid kõrvuti vaadata, siis neid, kus meil õnnestus jõuda shortlist’i, nominatsiooni või auhinnani, on rohkem. Jah, kõige prestiižematelt ehk Oscaritelt ja BAFTA-delt jäi “Savvusanna sõsarad” välja… Ilmselt pean need Oscarid ka korra veel ära mainima…
Ma olen lõpptulemusega igati rahul, sest hetkel on olulisem see, et Ukraina võidaks sõja kui see, et meie oleksime võitnud Oscari. Ja selles vaates on mul hea meel, et Oscari pälvis “20 päeva Mariupolis”. Selle filmi tegijad on andekad ja kangelaslikud inimesed, keda ma südamest imetlen ja kui see kuidagi aitab kaasa selle hirmsa sõja lõpule, siis jumal tänatud, et nii läks. “Savvusanna sõsarad” võitis Euroopa filmiauhinna ja pälvis nominatsioone ning vähemtuntud, aga filmitegijate hulgas kõrgelt väärtustatud auhindu sellise järjepidevusega, mida ma poleks osanud uneski näha.
Kogemus on olnud suurepärane ja rohkem kui need auhinnad on andnud meile tagasi “Savvusanna sõsarate” publik, väliseestlased, kellega oleme kohtunud paljudes paikades ja filmi tulihingelised fännid, nn globaalne sisterhood. Mul ei kripelda küll midagi.
Ega ma ei tahaks ka väga pikalt Oscaritel peatuda, aga kas oleks teoreetiliselt olnud veel mingi võluvits, mis oleks võinud teile tagada nominatsiooni? Pumbata kümme korda rohkem raha sisse ja siis oleks saanud imesid teha?
Mulle tundub, et pigem mitte. Dokid, mis olid lõpuks nomineeritud, neil ei olnud üldse nii tugevat raha ja Ameerika lõhna juures kui algul arvata oli. India dokumentaal “To Kill a Tiger” ei olnud üldse ennustustes esil, aga samas mitmed teised, millele seda ennustati, ei saanudki nominatsiooni, näiteks “Still: A Michael J. Fox Movie” ja “American Symphony”. Lõpp-pilt oli väga positiivne tegelikult selles vaates.
Oscar on Ameerika filmiauhind ja on ju igati äge, et filmid, millel ei ole USA-ga mitte mingit seost peale selle, et neil on seal levitaja, saavad seda rallit kaasa teha ja USA-s ning maailmas tuntust ja toetajaid koguda. Võrdluseks meie oma filmiauhinnale EFTA ei saa praegu kandideerida isegi Eesti vähemuskaastootmises valminud filmid.
Üha rohkem oleme hakanud mõistma ka seda, et tegelikult tuli seal ikkagi ka seksism mängu. Ma ei tahtnud viimase hetkeni hakata sellega põhjendama, miks me nominatsiooni ei saanud, aga vist ikkagi on oma seos olemas. Ka “Barbiel” läks kehvemini kui arvati.
Ma arvan, et see võluvits oleks olnud Ameerika Filmiakadeemia ja selle meesliikmete suurem valmisolek ja avatus teatud teemade esiletõstmise suhtes. Aga ju siis ei ole aeg veel sealmaal…
Küll aga võitsite te Euroopa filmiauhinna. Oscarite puhul räägitakse alati kampaaniast, aga kui oluline on Euroopa filmiauhindade puhul kampaania? Te tegite kampaaniat sellega seoses?
Me tegime kampaania ja olen raiunud algusest peale, et meie kampaania ei olnud ainult Oscaritele mõeldud, vaid kogu auhinnahooaja kampaania.
Euroopa parim kampaaniameister Claudia Tomassini, kes Oscaritega seoses meie filmiga Euroopas tegeles – ja lõppfaasis oli ta ka “20 päeva Mariupolis” kampaaniatiimis – tegi meie filmile üksiti ka Euroopa filmiauhindade kampaania. Lisaks tegi Berliinis ja Varssavis baseeruv filmidele spetsialiseerunud sotsiaalmeediaagentuur Alphapanda meile väga korraliku sotsiaalmeediakampaania, mis oli suunatud Euroopa Filmiakadeemia liikmetele.
Oscaritel ei tohi üleskutseid hääletamiseks niimoodi otse sihtida, aga Euroopa filmiakadeemia reeglid pole nii karmid. Väga palju aitas kaasa ka see, et meil jõudis sügisel film järjest Euroopa riikides kinodesse, mistõttu räägiti ja kirjutati “Savvusanna sõsaratest” sel ajal palju. Igal nädalal said akadeemia liikmed kutsed endale lähimale kinolinastusele ning filmi hoiti nende teadvuses.
Seega jah, tegime ikka kampaaniat, sest üks variant on jääda lootma, et film saab ise hakkama ja teine variant on teha midagi ka omalt poolt selleks, et hästi läheks. Filmiakadeemiate hääleõiguslikud liikmed ei ole kohustatud hääletama ja kampaania mõte seisneb väga palju ka selles, et neile hääletust meelde tuletada ja üleüldse osalema utsitada. Nüüd on ka EFTA hääletussüsteem laiapõhjaliseks muudetud ja kui mõni film soovib oma võiduvõimalusi suurendada siis peaks ka justkui kampaaniat tegema. Aga sel puhul me seda siiski ei teinud.
Minu küsimuste nn auhinnaploki lõpetuseks mõne sõnaga ka LUX publikuauhinnast. Selle puhul te olete küll kampaaniat teinud, kutsute ka Eesti inimesi hääletama?
Siin on initsiatiivi näidanud ka Loov Euroopa ja Euroopa Parlamendi esindus Eestis, Eesti Filmi Instituut ja europarlamendi saadik Marina Kaljurand. Jah, see on üks koht, kus me saame ise midagi teha. Eesti publik, kes nii väga ootas Oscarit, saab nüüd ise hääletada. LUX on praegu ka viimane teadaolev rahvusvaheline filmiauhind millele “Savvusanna sõsarad” nomineeritud on.
Aga võidate ära selle?
Ei, selle kohta ma ei ütle midagi. Kui ma Oscari kohta ütlesin, et me läheme võitma, siis see ei tähendanud seda, et ma tean, et me võidame ja lähme seda lihtsalt sealt kätte saama, vaid püüdsin väljendada seda, et lähme sinna täispanga peale ja teeme kõik omalt poolt ja sihime võitu, mitte ei lähe lihtsalt osalema.
Aga LUX publikuauhinna puhul on kõige magusam osa need teised nominendid ja see punt, kellega koos me nomineeritud oleme. See oli ka esimene rahvusvahelise auhinna nominatsioon, millest me teada saime juba eelmisel suvel. See selgus juba enne seda, kui Eesti meid Oscari kandidaadiks nimetas. See oli täielik šokk ja üllatus, et meid sellisesse seltskonda on valitud.
LUXi nominentide hulgast on tulnud vastavalt aastale vähemalt üks või isegi kaks Oscari nominenti. Ma lootsin, et sel aastal tuleb kolm ja üks neist on “Savvusanna sõsarad”, aga ainult “Õpetajate tuba” jõudis Oscaritel viie hulka. See fakt, et oleme LUXil nomineeritud, oli üks mu Oscari-püüdluste tugisambaid.
Oma esimesed tööd produtsendina tegid sa kuskil 2009. või 2010. aastal?
Mul saab sel aastal produktsioonivaldkonnas tegutsemisest 20 aastat, aga iseseisva sõltumatu produtsendina loen oma esimeseks filmiks enda ja Norra režissöör Sutharsan “Sui” Bala ühise BFMi magistritöö “Krantsid”, mis esilinastus 2009. aastal.
Kuni “Savvusannani” olid sa tegelenud ehk veidi väiksema rahvusvahelise ambitsiooniga projektidega. Oskasid sa üldse aimata, et see projekt võib nii suureks kasvada?
Tagantjärele on väga huvitav üritada aru saada, mida ma siis sel hetkel mõtlesin. Ega need teised filmid, mida ma olen teinud, ei ole ambitsiooni poolest väiksemad olnud. Nad on lihtsalt eelarvelt väikesed ja ka “Savvusanna sõsarad” on üsna väikese-eelarveline film.
Ma olen kõiki oma filme pakkunud rahvusvahelistele müügiagentidele – ja Tanno Mee lühimängufilmidele selle ka leidnud – ning sihtinud esmalt kõige tugevamate festivalide programme. Rootsi-Eesti koostööna valminud lühianimafilm “Amalimbo” esilinastus 2016. aastal Veneetsia filmifestivalil ja oli Euroopa filmiauhinnale nomineeritud. Minu eelmise filmi “Öölapsed” rahvusvaheline festivalikaar ja Eesti kinolevi said kahjuks koroonaga tugevalt pihta.
Ehk ambitsioon ja püüdlus on olnud kõigi filmide juures. “Savvusanna sõsaratega” lihtsalt õnnestus, sest kõik klappis ja sellel filmil on välismaine publik olemas. Mulle tundub, et dokiga on mingis mõttes ka lihtsam, sest hästi palju räägitakse filmi rahvusvahelise levi puhul keelest ja doki puhul ei ole see ehk nii määrav. Üks oluline erinevus on ka see, et doki puhul ei mängi promojõuga osatäitjad rolli. Mulle tundub, et see ongi Eesti filmide rahvusvahelise levi puhul üks nõrku kohti, et meil ei ole kahjuks staarnäitlejaid, kelle najal filmi promoda.
Meil vist pole tõesti selliseid näitlejaid. Või on mõni selline Eesti näitleja, kelle puhul saame öelda, et tal on rahvusvaheline tuntus?
Pääru Oja, Tambet Tuisk on teinud välismaal projekte…. aga ma ütleksin, et pigem ei ole. Mis ei tähenda, et meil on halvad näitlejad. Aga meil ei ole oma Mads Mikkelseni.
Kindlasti mitte.
Sinna on lihtsalt väga keeruline jõuda. Ma ei kujuta isegi ette, kuidas see peaks käima või juhtuma sellise väikeriigi puhul nagu Eesti. Ma olen hetkel kaasprodutsendina osaline ühes mängufilmiprojektis, mille peaosa hakkab mängima Eesti näitleja, kui me selle rahastatud saame. Film oleks inglise ja rootsi keeles. Ootan suure põnevusega, et mida sellega levi mõttes teha annab.
Kas sa seda hetke mäletad “Savvusanna sõsarate” protsessi puhul, kui sa said aru, et nüüd asi tõuseb lendu ja mitte vaikselt, vaid raketid on küljes ja lendab otsejoones taevasse?
Kui Sundance’i auhind tuli, siis ma sain aru, et mingid uksed on valla või vähemalt lahti löödavad, nüüd tuleb täiega edasi tegutseda ja siin asi mitte ei lõpe, vaid alles algab.
Mingit plaani, mida konkreetselt edasi teha, ma teinud ei olnud. Aga kuna ma olen 20 aastat Euroopa filminduses silmad lahti ringi käinud ja seda maailma endasse ammutanud ning ühe oma kaastoodetud dokumentaalfilmiga “Alberti leiutamine” USAs SXSW festivalil osalenud, siis see ilmselt tagas teatava kohanemis- ja reageerimisvõime.
Kuivõrd sa selle perioodi jooksul tundsid, et ajad korraga kaht asja: ühelt poolt esindad “Savvusanna sõsaraid”, aga teisalt ka kogu Eesti filmi tervikuna?
Oli ikka, aga sa saad seda teha ikkagi läbi oma filmi, kuid neid kaht asja pole võimalik eraldada. Kas me ennast sellest lähtuvalt kuidagi limiteerisime? Ei. See asjaolu, et “Savvusanna sõsarad” esindab Eesti filmi ja et see on väga suur võimalus Eesti filmile maailmas esile pääseda ja pildil olla, oli ühine arusaam mitmete Eesti institutsioonide vahel, kellega me oleme koos seda asja viimase aasta jooksul ajanud.
Ma olen mõelnud, et milline võiks järgmine Eesti film olla, mis sellist tähelepanu saaks… “Savvusanna sõsarate” puhul on väga paljud head asjad kokku sattunud. Kas järgmine film peaks olema midagi sellist, mis tegeleb mingi osaga meie rahvuskultuurist? Seda ma olen mõelnud küll. Aga vastust ma sellele ei tea. Ja kindlasti ei tohi teha filmi sellest impulsist lähtuvalt.
Ütlesid, et Sundance’i võidu peale said aru, et mingid uksed on lahti või vähemalt neid saab lahti lüüa. Kas võib öelda, et need uksed ei ole nüüd ka teiste Eesti filmitegijate jaoks täiesti kinni vajunud? Jätsite ka teistele rahvusvaheliselt seda ust veidi praokile?
Ma olen kuulnud, et mõnel projektil on olnud teatud partneritega lihtsam jutule saada. Lisaks seda ma tean kindlalt, et mingid partnerid, kes meie projektiga olid seotud, vaatavad suure rõõmuga teisi uusi Eesti filme, võib-olla natukene suurema rõõmuga kui varem. Publiku osas ma ei oska kommenteerida, aga ma tahaksin arvata, et kui nad vaatasid “Savvusanna sõsaraid”, siis äkki nad vaatavad parema meelega veel mõne Eesti filmi?
Samas ma arvan, et tavaline filmivaataja vaatab seda filmi, mis teda teema poolest huvitab. “Savvusanna sõsarate” puhul on möödapääsmatu see, et Anna on julgelt võtnud ette pakkida lahti mitmeid tabusid seoses eluga naise kehas ja sellega, et kui sa sünnid naise kehasse, siis mis sind siin maailmas ees ootab. Sundance’i auhind andis meile tööstuse-siseselt passi, aga mingis mõttes oli see võib-olla ka vältimatu, et see film niimoodi kulutulena on läinud, sest poolel inimkonnast on mured, millega see film tegeleb ja kellele see film hääle annab.
Tunned sa, et “Savvusanna sõsarad” mõjutas tugevalt ka avalikku diskussiooni? Kas neist teemadest, mida film julgelt esile tõstab, on nüüd rohkem räägitud?
On küll, aga ma tahaksin, et seda oleks veel palju rohkem. Ma toimetan meie Instagramiga koos paari inimesega ja hästi südantsoojendav on näha, kuidas tehakse postitusi teistest riikidest, kus on see film omaks võetud ja on korraldatud üritusi, kus inimesed tulevad kokku ja kindlasti nad ei vaata ainult filmi, vaid ka jagavad seal oma kogemusi. Oleme saanud ka tagasisidet sellest, kui palju inimesi on saanud seda filmi vaadates julgustust tegeleda enda traumadega või väljendada ennast julgemalt.
Anna räägib ilusat lugu, kuidas üks vana naine pärast selle filmi vaatamist läks ja lasi endast aktifotod teha. Ühel linastusel ütles ta Annale, et on terve elu oma keha jälestanud ja nüüd pärast filmi vaatamist otsustas, et aitab küll ja broneeris aja fotograafi juurde. Paljud inimesed on Annale kirjutanud, et see film muutis nende elu. Mitmed inimesed on ka palunud luba ja küsinud filmi linki, et kasutada meie filmi oma akadeemilises uurimustöös.
Ma ei näe “Savvusanna sõsaraid” ainult filmina, vaid liikumisena, radikaalse eneseaktsepteerimise liikumisena.
Mainisid ka seda korra, aga olen isegi kuulnud meesvaatajatelt, et see film on nn naised saunas rääkisid tüüpi asi, mis neile korda ei lähe. Kui palju selle suhtumisega olete kokku puutunud ja kas on tulnud mehi selle filmi väärtuses veenda?
Veenmine ei ole see tee, millega siin maailmas midagi muuta. Me saame selle filmi kättesaadavaks teha, aga see, kas inimene seda vaatab või mitte, on tema enda valik. Kui inimesed tunnevad end ebamugavalt, siis me saame kutsuda ja julgustada neid selle ebamugavusega silmitsi seisma ja endalt küsima, et miks see ebamugavus tekib? Kas see tekib sellepärast, et film näitab menstruatsiooni – kehalist funktsiooni, mida ligi pool inimkonnast igakuiselt kogeb või kogenud on – või kust see ebamugavus tuleb? Ebamugavus on võimalus kasvamiseks ja avardumiseks.
Kas “Savvusanna sõsarate” seanssidelt on palju välja kõnnitud?
Ei kõnnita väga palju välja. Hulka rohkem oleme saanud meesvaatajatelt positiivset tagasisidet. Eks see, kes end halvasti tundis, ei tule seda näkku ütlema.
Seda kindlasti.
Samas mina loen netikommentaare ka, sest mul peab olema 360 kraadine vaade sellest, mis meie filmiga toimub. Internetis ussitatakse rohkem, seda kõike ma olen lugenud ja see on mulle teada. Mis ma sellega teen? Jääb üle kaasa tunda, et need inimesed on omadega seal kohas.
Ma arvan, et väga paljud hädad maailmas on seotud sellega, kuidas naisi koheldakse, on koheldud ja ma loodan, et võib-olla see film natukene midagi muudab.
Aga kas on olnud mingid piirkonnad, kus mõistate, et see film ei tööta ning vastuvõtt on leigem kui oskasite oodata?
Euroopas on meil läinud palju paremini kui meie levitajad eeldasid peaaegu kõikidel territooriumitel. Ameerika kinolevist vast ootasime veidi rohkemat. Hong Kongi filmifestivalil saime publikult väga toetavat tagasisidet. Aafrika pole üldse mingi variant territooriumina. Samas Okeaania õigused on omandatud.
Kas on juba kinodesse jõudnud seal?
Ma isegi ei tea, kas seal üldse kinod on olemas? Aga meil toimus just Pekingis Eesti saatkonnas linastus ja näiteks Pekingis ühel kväärfestivalil on ka film linastunud.
Lähis-Ida ja Aasia riikides ei saakski seda filmi näidata, seda peaks tsenseerima ja seal pole meil ka mingeid ootusi olnud. Samas ma olen kuulnud, et film olla ka torrentis väga populaarne olnud.
Samas võib torrentis levimine avada võimaluse vaadata ka inimestel neis riikides, kus see film kunagi kinno jõuda ei saakski.
Mul ongi palve, et need, kes saavad seda kinos vaadata, ärge varastage meie tagant, me püüame oma palka tagasi teenida takkajärgi. Aga kuulsin ka mingit juttu, et Brasiilias pidi “Savvusanna sõsarad” juba veidi kultuslik film olema. Brasiilias ei jooksnud film kinos, sest seal lihtsalt ei jookse dokfilmid kinodes, küll aga voogedastuses.
Sa oled väga palju välismaal enda filmi esindanud, aga oled sa kõrvalt ka tähele pannud, kuidas suhtutakse Eesti filmi tervikuna?
Ma pean tunnistama, et kui me räägime välismaal, siis me ikkagi räägime sellest filmist või mulle räägitakse sellest filmist. Üldiselt ei tulda väga üldistama Eesti filmi kohta, aga üht-teist on öeldud ja siis ikka pigem head, muuhulgas seda, et Eestist tuleb viimasel ajal ägedaid asju.
Mulle tundub, et see, mis Eesti filmiga rahvusvaheliselt juhtub, on kui pikalt ettevalmistatud õnnelik juhuslik. Seal on nii palju erinevaid nii-öelda väravaid, millest tuleb läbi pääseda. Rezissöör ja tiim saavad anda endast parima ja teha kõik omapoolse, aga seda. miks mõnel filmil õnnestub ja mõnel filmil ei õnnestu, ei saa kuidagi lõpuni ise ette planeerida.
Eestlaste kohta võib ikka öelda, et me märkame oma talente liiga hilja. Kuidas teiega on olnud, kas eestlased on teid ja teie filmi hästi vastu võtnud või sa tunned, et see vastuvõtt on kohati olnud nii ja naa?
See, et filmil on tulihingelised fännid ja keegi teine võib-olla ei ole nii vaimustuses, on täiesti normaalne. Ma arvan, et meid on võetud vastu väga hästi. See teekond on ka väga pikk olnud ja mingil hetkel ma tajusin, et kas tõesti hakatakse natukene ära väsima sellest heade uudiste voost. Film on saanud tootmiseks ja promoks riigilt toetust ja minu kohustus produtsendina on teavitada avalikkust meie kordaminekutest. Promoga on ka see, et kui sul endal on tunne, nüüd on liiga palju, et siis on tegelikult täpselt piisavalt ja info hakkab võib-olla kuhugi kohale jõudma.
Ma arvan, et me eestlastena võiksime ennast jälgida ja mitte lasta peale seda tunnet, et nüüd on liiga palju, sest ega selliseid asju kahjuks liiga tihti juhtuma ei hakka. Ma olen lootusetu optimist ja loodan, et hakkab, aga see tõenäoliselt ei ole veel uus normaalsus (naerdes).
Ka selline mõtteseisund, et kui ühel filmil läheb väga hästi, siis see võtab teiselt filmilt tähelepanu ja võimalusi ära, ei ole parim viis neid asju vaadata. Selline mõtteviis lähtub puudusemeelest, justkui rahvusvaheliste võimaluste hulk on piiratud. On tõsi, et Sundance tõenäoliselt ei võta ühel aastal enda kavasse kahte Eesti filmi, sest nende vaatest on kogu Ida-Euroopa üks regioon, kust jõuab programmi ehk paar filmi. Aga ma tahaks uskuda, et kui ühel filmil läheb hästi, siis see loob võimalusi ja tõmbab tähelepanu ka teistele Eesti filmidele, mitte ei võta seda ära. Mitte ühelegi filmile ei ole midagi garanteeritud, ei olnud ka “Savvusanna sõsaratele” midagi garanteeritud.
Võib-olla üks asi, mida me Eesti filmikogukonnana pärast “Savvusanna sõsarate” lendu võiksime teha teha, on kvanthüpe mõtlemises, et me ei tunneks, et 2023. aastal oli üks hea film ja kõik teised jäid selle varju. Vaid mõtleks hoopis nii, et meil oli mitmeid tugevaid filme, mis üksteisest erinesid ja küsiks endalt, et kuidas saab veel paremaks minna?
Aga “Savvusanna sõsarate” teekond on pikalt kestnud ja mõnest verstapostist, mis veel ees ootab, ka rääkisime, aga kas lõpp hakkab vaikselt paistma?
Mulle tundub, et auhinnahooaja lõpp nüüd paistab ja mulle teadaolevalt viimased üritused, kus me kohal oleme, on Eesti filmi- ja teleauhinnad, kohe järgmisel päeval Islandi filmiauhinnad, siis LUX publikuauhind ning rohkem tseremooniaid minu andmetel ees ootamas ei ole. Kui keegi kuskil meile veel mingi auhinna annab, siis me võtame selle rõõmuga vastu!
Räägitakse, et filmi aktiivne festivalilevi kestab kaks aastat – meil on nüüd teine aasta alanud. Jätkuvalt tuleb kutseid festivalidele. Intervjuusoove on veidike vähemaks jäänud, aga neid veel siiski on – käimas on ju ka Tartu 2024, mitmed ajakirjanikud tahavad suitsusauna minna koos Annaga. Valime hoolikalt ja kõiki asju ei jõua. Loomulikult me püüame kasvõi Zoomi teel ära teenindada nii palju intervjuusoove kui tuleb. Anna on vahepeal kaks uut lühifilmi esilinastanud ja mina tegelen ka juba järgmiste filmidega.
“Savvusanna sõsarad” elab meist sõltumatult maailmas muidugi oma elu.
Mitmes intervjuus see sul endal on?
Ma ei tea. Minul ei ole neid nii üle mõistuse palju olnud, aga eelmise aasta septembris Ateena filmifestivalil oli Annale ühele päevale paari tunni jooksul 10 või 12 intervjuud planeeritud. Ma ehmatasin ära kui seda ajakava nägin. Meediakajastuste osas võin näite tuua, et Poolas tegime meie levitaja monitooringut ja seal oli meie filmil 400 äramärkimist poolakeelses meedias. Aga need ei ole muidugi ainult intervjuud.
Kas on kahju ka, kui see protsess mingi hetk läbi saab?
Ma arvan, et ei saabu mingit ühte konkreetset momenti, et nüüd sai läbi. Kõige tuntavam oli ehk see, kui nüüd viimaselt USA reisilt koju saabusin ilma, et teaks millal jälle sinna asja on. Olen alates oktoobrist iga kuu minimaalselt nädala USA-s veetnud ja kuigi nii sage üle Atlandi lendamine on täiesti sõge, olid jõudnud tekkida oma rütm, mitmed armsad sõbrad ja oma lemmikkohad…
See hakkab nüüd muunduma teisteks asjadeks ja nagu ma ütlesin, siis tegutsen juba järgmiste projektidega. Väga lootsin, et saan ka nendest rääkida (naerdes).
Ma tegelikult tahtsingi küsida, et kui sul on nii suur projekt käsil olnud, siis kui keeruline on järgmise projekti juurde minna? Aga noh, sa ütlesid, et oled juba kolm filmi vahepeal valmis teinud, seega vist mitte väga keeruline.
Selles mõttes on olnud väga keeruline, et ma olen pidevalt tundnud, et mul ei jagu piisavalt tähelepanu neile teistele projektidele, mille tootmist ma olen paralleelselt selle erakordse aastaga lõpetanud. Sel hetkel, kui laekus “Savvusanna sõsarate” kutse Sundance’i festivalile, olime näiteks parajasti Anu-Lauraga Tuttelbergiga Põhja-Norras võtetel. Nende filmide režissöörid on olnud väga tublid ja väga kannatlikud, osa koordineerimistööd enda peale võtnud ja saanud väga hästi aru, et kui see oleks nende film, millel praegu selline lend käsil on, siis oleksin ma samamoodi ihu ja hingega nende päralt.
Nüüd ongi need kolm filmi valmis. Minu peatootmises on valminud Madli Lääne lühimängufilm “Ääremängijad”, mille operaator on ka muideks Ants Tammik ja teine on Anu-Laura Tuttelbergi lühianimafilm “Linnud läinud”. Peaprodutsendina samal ajal teist täispikka filmi toota poleks ma suutnud. Kolmas on Poola-Eesti-Tšehhi koostöös valminud Justyna Mytniku debüütmängufilm “Märg esmaspäev”, millele Erki Pärnoja on loonud originaalmuusika ja millele mina olen kaasprodutsent.
Loodan, et mõni neist filmidest esilinastub suvel mõnel tugevamal festivalil ja tahaks neid ka siis korralikult promoda. Järgmisel hooajal plaanin tuua välja ühe lühifilmikasseti, kuhu oleks ka need kaks filmi kaasatud.
Madli Läänega filmime sel aastal ka üht lühidokumentaalfilmi tööpealkirjaga “Unetute ööde laul”. Muus osas püüan korraks suvel hinge tõmmata ja vaikselt loen ja kaalun ka uusi projekte.
Aga kas “Savvusanna sõsarad” on finantsiliselt piisavalt edukas olnud, et sa saad endale väikest pausi lubada? Tahaks ju küsida, et kas sa oled nüüd rikas, aga ma kahtlen selles (naerdes).
Tegelikult mitte, sest kuna “Öölapsed” sai koroonast kannatada, siis ma kõigepealt lapin auke, mis on jäänud eelmistest projektidest ja loodan, et saan sellisesse punkti, et uue ja paremana edasi minna.
Mul ei ole valikut, et kas suvel puhata või mitte. Üliintensiivne periood “Savvusanna sõsaratega” algas minu jaoks juba enne Sundance’i –2022. aasta augustis – ja kui ma suvel taastumiseks aega ei võta, siis on läbipõlemine garanteeritud. See, et me saime riiklikud kultuuripreemiad, oli väga tore ja on ka oluliselt aidanud. Aga jah, “Savvusanna sõsaratega” ma rikkaks ei ole saanud ja tõenäoliselt ei saa ka. Sellest on ka varem juttu olnud, kuidas me Annaga oma töötasusid edasi lükkasime, et film tehtud saaks.
Ma õpetan lisaks ka BFM-is, mitte küll täiskohaga. See, kuidas kõik hakkab rahaliselt olema, on alles kujunemas – välislevist laekuvast tulust võtab enne meid oma osa kohalik levitaja, müügiagentuur, siis jagame seda kaastootjatega ja alles siis jõuab midagi meieni. See on väga aeglane raha.
Aga kui augud on lapitud ja puhkus on puhatud, siis mis ambitsioonid sul tulevikuks on? Kindlasti tegutsed edasi Eestis, aga kas selline suur projekt avab sulle võimalused ka välismaal töötamiseks? Või kas sul üldse on soov seda teha?
Tegutsen edasi sõltumatu produtsendina enda produktsioonifirmades Alexandra Film ja Fork Film Animation Studio ja olen juba pikka aega rahvusvaheliselt toimetanud. Anu-Laura film valmib kaastootmises Leeduga, “Savvusanna sõsarad” on Eesti-Prantsusmaa-Islandi vaheline kaastootmine…
Kaks uut projekti on tegelikult arenduses ja rahastuses, mõlema juures olen ma vähemuskaastootja. Üks on Norra režissööri dokumentaalfilm ja teine Soome režissööri mängufilm, mis on plaanitud valmima Soome-Eesti-UK-Rootsi koostööfilmina.
Ma tahaksin kuidagi selle Ameerika-kogemuse järgmistesse projektidesse integreerida ja osaleda mingites USA projektides, aga pigem dokkides. Mulle meeldib see publikule orienteeritus kombinatsioonis kunstilise meisterlikkusega, mida seal näeb. Või siis mida mina seal näen.
Kas see on tehtav?
Ma ei tea praegu. See selgub. Minu ambitsioon on projektipõhine ja tekib siis, kui ma inspireerun, mul on konkreetne asi käsile võetud ja päriselt näen seda võimalust. Siis ma käivitun. Ma ei ole kunagi unistanud sellest, et lähen Hollywoodi ja hakkan seal midagi tegema. See on napakas unistus tundunud mulle alati. Loodan, et ma sellega kedagi ei solva.
Mõtlesin sellele siis, kui ma Produtsentide Gildi auhinnagalal olin ühes ruumis Nolani ja Scorsesega. Ma teen neid projekte, mis minu juurde jõuavad ja mind isiklikult puudutavad ja siis on minu impulss ja ülesanne produtsendina näha selle filmi potentsiaali ja püüda seda realiseerida. Ma teen neid filme koos andekate ja endale kalliste inimestega ja püüan realiseerida nende maksimaalset potentsiaali, mitte ei aja taga kuulsust ja sära. Kõik algab ikkagi nendest filmidest ja läbi nende realiseerin ma ka ennast.
Aga kas Anna Hintsiga teed tema järgmise filmi ka koos? Olete sellest rääkinud?
See selgub siis, kui me oleme käed löönud ja tööle hakanud. See oleks täiesti loogiline ja ma arvan, et meil on väga hea koostöö. Elu näitab, aga ma loodan küll ja mõistlik oleks (naerdes).
Mis oli kõige suurem õppetund, mis sa sellest protsessist kaasa võtad?
Mul on selle teekonna jooksul olnud mitmeid kordi tunne, et teen justkui pahandust, käitun nahhaalselt ja üldse naisterahvale ebasobivalt nõudlikult. See, et ma olen kogu aeg tahtnud “Savvusanna sõsaratele” rohkemat, olen tahtnud teha kogu aeg veel ühe sammu edasi, nähes horisonti avanemas sinna poole liikunud, on olnud ka mu enese sees mingite piiride ületamine. Et üleüldse leida ja lubada endale sellist eneseusku. Ja see on olnud eelduseks, et nendes aspektides, kus “Savvusanna sõsarate” kõrge lend on tingitud minu tööst, sai kogu see asi üldse nii minna. Tahaksin seda öelda julgustuseks kõigile naistele, kes käivad loomingulises või erialases eneseteostuses või äris oma teed.
Kuus aastat tagasi tundus mulle Eesti produtsendina ühe filmiga sellisele tasemele väljamurdmine täiesti ebareaalne ja saavutamatu. Et võib-olla keegi teine suudab, aga mina ilmselt mitte. Aga see osutus ikkagi võimalikuks!
Aitäh sulle! Teeme reklaami ka, sest kõik saavad praegu veel “Savvusanna sõsaraid” LUX auhinna võitjaks hääletada.
Kuni 14. aprillini saab hääletada, väga hea, sel puhul siis ongi see intervjuu (naerdes).
Seega kõik armsad inimesed, keda “Savvusanna sõsarad” puudutanud on, oleks väga tore, kui näitate oma poolehoidu ja panete filmile LUXi hääletusel kõrge hinde!
Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.
