Veneetsia punane on iseloomuliku värvusega punane ooker ja üks punastest värvitoonidest, heledapoolne soojatooniline veidi pruunikas punane värvus, mis vastab samanimelise värvipigmendi toonile. Veneetsia punaseks nimetatav ookrisort koosneb enamuses raudoksiidist Fe₂O₃, mida kaua aega saadi looduslikust hematiidist; tänapäeval toodetavad Veneetsia punaseks nimetatavad pigmendid valmistatakse tehisliku raudoksiidi baasil, ent raudoksiid peab moodustama üle poole pigmendi koostisest.

Veneetsia punane leidis rohket kasutust Itaalia renessansi maalikunstis 14.–17. sajandil. Sel perioodil oli Veneetsia oluline kauba- ja kunstikeskus ning maalikunstnikud kasutasid silmapaistvate särava tooniga ultramariini ja punaste orgaaniliste lakkpigmentide kõrval ka tagasihoidlikumat punast ookrit.^[1] Veneetsia punane ooker oli 15. sajandi Itaalia maalikunstniku Cennino Cennini käsiraamatu "Il libro dell'arte" järgi värvi nimega cinabrese peamine komponent. Värvi saamiseks soovitati Veneetsia punast segada valge lubjaga suhtes 2:1 ja sellega võis maalida nahatoone kätel, näol ja aktifiguuridel.^[2] Kollase ookriga segatult andis hele punaooker säravoranže toone näiteks draperiidel ja laseerivalt kasutati seda alusmaalikihtideks.^[3]

Nimetus Veneetsia punane ilmub inglise keelde 18. sajandil. Tehnilised analüüsid ei too alati välja, millisest piirkonnast on pigment pärit, ent üht kaevandust Veneetsia lähedal seostatakse just nimelt Tiziani loominguga.^[4]

Eesti keeles on värvipigmendi nimetus kasutusel^[5][6] ja värvinimetust on kasutatud juuksevärvuse kirjeldamiseks ja juuksevärvide nimetustes ühe toonina^[7]. Samuti on tooni nimetust kasutatud kunstitarvete juures.

Veneetsia punane värvus on vähem oranž kui Pozzuoli punane, ent soojem ja erksam kui inglispunane ja India punane.^[9] Värvuse toon on teistest punastest ookritest vähema küllastusega ja valgega segatuna annab see külmroosakaid toone.^[10]

Veebivärv Venetian red on soe pruunikaspunane      ^[11]