Sõda

MEEDIAVALVUR: algab „sõjalise erioperatsiooni“ teine etapp nimega „SÕDA“

Valdur-Olev Ohakas (26. detsember 1925 Tallinn16. veebruar 1998 Tallinn) oli eesti maalikunstnik.

Elukäik

Ta õppis Tallinna 21. Algkoolis, Tallinna II Progümnaasiumis, Tallinna Kaubanduskoolis ja Tallinna Õhtutehnikumis.[1] Aastatel 19421943 õppis ta Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Koolis Eerik Haameri ja Johannes Greenbergi käe all.[2]

Aastatel 1943–1944 oli ta mobiliseerituna Saksa sõjaväes.[2] 19441948 õppis Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis Johannes Võerahansu ja Elmar Kitse juhatusel, kuid kool jäi lõpetamata, kuna 1949. aastal ta arreteeriti koos rühma kunstiüliõpilastega ja saadeti Kasahhi NSV-sse Karagandõ oblastisse Vorkuta vangilaagrisse.[2] Ta vabanes sealt 1956. aastal.[2]

Näitustel esines ta alates 1946. aastast, 1959. aastal sai temast Eesti NSV Kunstnike Liidu liige.[3]

Valdur Ohakas osales 1960. aastate eesti kunsti uuenemisprotsessis ning suhtles tihedalt Ülo Soosteri ja paljude Tartu ning Tallinna kunstnikega.[3] Kunstniku loomingu kõrgeg oli 1960.–1970. aastad, mil tema mitmekülgses loomingus olid kesksel kohal romantilised maastikuvisioonid.[3]

Looming

  • 1950. aastate lõpu loomingut iseloomustab nn "karm stiil" ("Pirita", 1959).
  • 1960. aastate alguses viljeles peamiselt natüürmorti, kus muutub üha olulisemaks koloriit ja heleda-tumeda kontrast ("Natüürmort kaladega", 1965; "Vanad asjad", 1968).
  • 1960. aastate lõpust küündis geometriseeriv laad sageli abstraktse või sürrealistlikuni ("Natüürmort kannuga", 1970; "Linn", 1973; "Antiik", 1974).
  • 1960. ja 1970. aastail olid kesksel kohal romantilised maastikuvisioonid ("Mütoloogiline maastik" 1971; "Järvede org sügisel", 1978; "Tee", 1982).

Isiklikku

Kunstnik Raoul Kernumees oli Valdur Ohaka ema vend.

Viited

  1. 1,0 1,1 Maire Toom, Valdur Ohakas, Eesti NSV Riiklik Kunstimuuseum, 1977
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Eesti entsüklopeedia. Kd.14 : Eesti elulood. Lk. 335
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Valdur Ohaka nekroloog, Sirp, 20.02.1998

Kirjandus

  • Eesti entsüklopeedia. 14. köide: Eesti elulood. Lk. 335.

Välislingid

Kommenteeri