Valdur-Olev Ohakas (26. detsember 1925 Tallinn – 16. veebruar 1998 Tallinn) oli eesti maalikunstnik.
Elukäik
Ta õppis Tallinna 21. Algkoolis, Tallinna II Progümnaasiumis, Tallinna Kaubanduskoolis ja Tallinna Õhtutehnikumis.[1] Aastatel 1942–1943 õppis ta Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Koolis Eerik Haameri ja Johannes Greenbergi käe all.[2]
Aastatel 1943–1944 oli ta mobiliseerituna Saksa sõjaväes.[2] 1944–1948 õppis Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis Johannes Võerahansu ja Elmar Kitse juhatusel, kuid kool jäi lõpetamata, kuna 1949. aastal ta arreteeriti koos rühma kunstiüliõpilastega ja saadeti Kasahhi NSV-sse Karagandõ oblastisse Vorkuta vangilaagrisse.[2] Ta vabanes sealt 1956. aastal.[2]
Näitustel esines ta alates 1946. aastast, 1959. aastal sai temast Eesti NSV Kunstnike Liidu liige.[3]
Valdur Ohakas osales 1960. aastate eesti kunsti uuenemisprotsessis ning suhtles tihedalt Ülo Soosteri ja paljude Tartu ning Tallinna kunstnikega.[3] Kunstniku loomingu kõrgeg oli 1960.–1970. aastad, mil tema mitmekülgses loomingus olid kesksel kohal romantilised maastikuvisioonid.[3]
Looming
- 1950. aastate lõpu loomingut iseloomustab nn "karm stiil" ("Pirita", 1959).
- 1960. aastate alguses viljeles peamiselt natüürmorti, kus muutub üha olulisemaks koloriit ja heleda-tumeda kontrast ("Natüürmort kaladega", 1965; "Vanad asjad", 1968).
- 1960. aastate lõpust küündis geometriseeriv laad sageli abstraktse või sürrealistlikuni ("Natüürmort kannuga", 1970; "Linn", 1973; "Antiik", 1974).
- 1960. ja 1970. aastail olid kesksel kohal romantilised maastikuvisioonid ("Mütoloogiline maastik" 1971; "Järvede org sügisel", 1978; "Tee", 1982).
Isiklikku
Kunstnik Raoul Kernumees oli Valdur Ohaka ema vend.
Viited
Kirjandus
- Eesti entsüklopeedia. 14. köide: Eesti elulood. Lk. 335.
Välislingid
- Raimu Hanson. "Kunstnik hoiab sõbra teoseid kunstihuviliste tähelepanu all" Tartu Postimees, 15. jaanuar 2018