Tiigikonn (Rana lessonae) on konlaste sugukonda konna perekonda kuuluv kahepaikne.
Tiigikonn on Lõuna-Eestis tavaline liik, Põhja-Eestis on ta haruldane ja saartel puudub.[1]
Mägedes elab ta Karpaatides kuni 600, Lääne-Euroopas kuni 1550 m kõrgusel.
Veel 20. sajandi keskel ei peetud tiigikonna iseseisvaks liigiks, vaid veekonna vormiks. Veekonn on pisut suurem kui tiigikonn. Poola herpetoloog Leszek Berger tegi kindlaks, et tiigikonn on siiski selgelt piiritletav eraldi liik, seevastu veekonn ise osutus hübriidseks liigiks, sest omavahel paljunedes ei anna veekonnad üldjuhul elujõulisi järglasi, üksnes erandjuhul osutuvad need järglased emasteks järvekonnadeks. Omakorda tiigikonna ja järvekonna ristamisel saadud järglased osutuvad veekonnadeks. Mõne ristamiskombinatsiooni korral saadakse emaseid rohkem kui isaseid. Karüoloogilised, seroloogilised ja biomeetrilised uurimised muudavad selle pildi veel segasemaks.[1]
Tõestatuks loetakse hüpoteesi, et Euroopa rohelised konnad jaotuvad kahte mõlemasoolisse liiki (tiigikonn ja järvekonn) ning kahte hübriidsesse günogeneesi abil paljunevasse liiki (veekonn ja Rana species). Neist järvekonn eristub teistest selgesti ja tema kohta kogutud andmed on usaldusväärsed, aga teiste liikide vaheline seos vajab veel uurimist.[1]
Välimus
Tiigikonn on üsna väike, kasvades kuni 7,5 cm pikkuseks. Isased on pisut väiksemad kui emased. Tiigikonnad võivad olla erkrohelised või ka kollased, mustade laikudega seljal. Neil on valge kõht ning kollased või oranžid laigud reiel.
Eluviis
Tiigikonnad elavad järvedes, tiikides, soodes ja rabades, kus on veetaimestikku. Lehtmetsades võib ta elada ka veekogudest kaugel. Ta eelistab veekogusid, mille pH on 5,8–7,4.
Ukrainas on mõõdetud tiigikonnade arvukust. 1980. aastatel loendati Taga-Karpaatias niisutuskanalite ja kalatiikide kallastel iga 100 meetri kohta 25–98 isendit. Üks isend tuli sobiva biotoobi iga 5,6–100 m² kohta. Ida-Ukrainas oli konni veelgi rohkem: üks konn 3–8 m² kohta. Esimestel päevadel pärast moonet on äsjamoondunud konnade arvukus märksa suurem, kuni 5–10 isendit ruutmeetri kohta.
Tiigikonn tuleb talveuneks maismaale. Selleks kaevavad nad kaldapinnasesse uru.
Venemaal Luugas on uuritud tiigikonnade vanust. Selgus, et alla ühe aasta vanad olid konnadest 37,8%, üheaastased 13,4%, kaheaastased 23,9%, kolmeaastased 18,2%, nelja-aastased 5,7% ning vanemad 1%. Seetõttu võib tiigikonna keskmiseks elueaks pidada neli aastat, kuigi Volga-Kaama looduskaitsealal on mõõdetud konna elueaks ka 12 aastat.
-
Tiigikonn -
Tiigikonna kudu
Paljunemine
Tiigikonnad alustavad kevadel sigimist, kui vee temperatuur on umbes 16 °C. Sigimisperiood, millega kaasneb ka konnakontsert, võib kesta pool suve.
Isastele tiigikonnadele kasvavad sigimisperioodil eesjalgade esimesele varbale tumedad paksendid – pulmatüükad. Valjema krooksumise tarvis tulevad konna suunurkadest välja häälepõied, mis tiigikonnal on valge värvusega.
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 "Loomade elu", 5. kd., lk. 84
