Pooluntsiaal on varakeskaegne tekstikiri, mida kasutati eelkõige patristiliste ja juriidiliste tekstide kirjapanemiseks. See ei sarnane kirjapildilt untsiaaliga peaaegu üldse. Tunnuslikud on minuskelkirja m ja d, suurtähe vormiga n, pikk s (ſ) ja erilise kujuga g (ᵹ).
Kirjeldus
Pooluntsiaal arenes välja nooremast rooma kursiivist (minuskelkursiivist). Erinevalt untsiaalist on see minuskelkiri, d on ülapikendiga ja p alapikendiga; tähtede ühtne kõrgus, mis oli iseloomulik untsiaalkirjale, on kadunud.
Väljakujunenud pooluntsiaalis, mida kasutati varakeskajal, on juba märgatavad selle karaktertähekujud. Võrreldes untsiaaliga erinevad enim tähed A, B, D, E, F, G, M, P, Q, R, S, and T.
Pooluntsiaal polnud nii levinud kui untsiaal, kuid seda siiski kasutati Itaalias, Prantsusmaal ja Hispaanias.[1] Pooluntsiaalist on tugevasti mõjutatud insulaarkiri.
Pildid
-
Liviuse epitoomi fragment, 4. sajand -
Lehekülg Poitiers' Hilariuse kirjadest, 6. sajand -
Lehekülg Kellsi evangeliaarist, u 800
