Põõsalindlased (Sylviidae) värvuliste seltsi kuuluv suur sugukond putuktoidulisi linde. Koos rästaslastega on nad seltsi suurim sugukond. Põõsalindlased sarnanevad välistelt tunnustelt väga vilbaslastega, mistõttu on mitme liigi sugukonna määratlemine sageli raske.

Põõsalindlaste sugukond kuuluvad ritsiklinnud, põõsa- ja lehelinnud.

Põõsalindlased on põhiliselt väikesed, kuni tihasesuurused linnud. Enamikul on peenike sirge ja lühike nokk, mida kasutatakse putukate noppimiseks. Nad on ülimalt aktiivsed toitujad, liikudes suurel kiirusel ja vilunult läbi lehestiku. Lindude küllaltki peened jalad on tugevad ja võimaldavad lindudel teha toidu püüdmiseks vajalikke "võimlemisharjutusi". Enamik liike on võimelised püüdma lendavaid putukaid, kuid eelistavad teha seda oksalt oksale lenneldes, mitte kärbsenäppidele ja mitut liiki rästastele omasel viisil väljasööste tehes.

Väikestest putukatest toitujatena on peaaegu kõik liigid põõsalindlasi hooaegsed rändlinnud, kes lahkuvad Euroopast sügisel ja veedavad talve Aafrikas. Mõned liigid läbivad sinna jõudmiseks tuhandeid kilomeetreid. Vahetult enne lahkumist söövad paljud liigid marju, saamaks teekonnaks vajalikku energiat. Enamik rändab öösel. Leidub ka paikseid liike nagu kalda-rädilind, vahemere ja sametpea-põõsalind ning paiguti ka pöialpoiss.

Enamik liike eelistab tiheda taimestikuga elupaiku, eriti aga soid, metsi ja võsastikke.

Putukad ja teised selgrootud, sealhulgas väikesed teod. Paljud söövad sügisel marju, eriti rändele asudes.

Põõsalinnud jäävad kõrva oma mitmekesise laulu järgi, mille järgi on mitmeid liike hõlbus määrata. Mõned laulud on lühidad (nt kalda-rädilinnul, nõmme-põõsalinnul), teisel pikk ja mitmekesine. Emaslinnud eelistavad isaseid valida nende lauluoskuse alusel.

Reeglina on põõsalindlased monogaamsed, kuid mõned liigid, sealhulgas kalda-rädilind ja rohulind harrastavad polügüüniat. Pesitsetakse eraldi paaridena. Paarid on territoriaalsed, kuid mõned liigid moodustavad paaride kogumeid.

Pesa on reeglina rohukulust ja taimevartest tihedalt punutud tassike, mis on vooderdatud peenema materjaliga. Lehelindudel on võlvpesad. Rohulinnu pesa on tavatu. Pöiapoisi pesa on sulgedega vooderdatud sügav tasku. Mõned põõsalinnuliikide isased rajavad mitu pesa, mille hulgast emaslind valib. Pessa munetakse üks-kaks kurna aastas, juhuti ka kolm (nt kalda-rädilind). Mune on pesas kaks kuni seitse (pöiapoisil ja lääne-pöiapoisil aga 7–11). Haudumine kestab 9–17 päeva, haub reeglina emaslind, kuid mõnikord ka mõlemad vanemad vaheldumisi (eriti põõsalinnud). Enamikul liikidel toidavad ja hooldavad poegi mõlemad vanemad, kuid mõnel polügüünsel liigil osutab isaslind vähe abi (nt kalda-rädilind) või hoopiski mitte. Poegade toit on putukad, keda antakse nokast nokka.

Suurem osa poegadest lennuvõimestub 10–16-päevaselt, mõned väljuvad pesast päev või kaks varem. Pöiapoisiliikidel kestab lennuvõime saavutamine kauem.

• Locustella – ritsiklind
• Phylloscopus – lehelind (Boie, 1826)
• Sylvia – põõsalind (Scopoli, 1769)

• Achaetops (Roberts, 1922)
• Amaurocichla Sharpe, 1892
• Amphilais Parker, 1984
• Arcanator Irwin & Clancey, 1986
• Bathmocercus Reichenow, 1895
• Bebrornis Sharpe, 1883
• Buettikoferella Stresemann, 1928
• Chaetornis Gray, 1848
• Chamaea Gambel, 1847
• Chloropeta Smith, 1847
• Conostoma Hodgson, 1842
• Crocias Temminck, 1836
• Crossleyia Hartlaub, 1877
• Cryptosylvicola Goodman, Langrand & Whitney, 1996
• Cutia Hodgson, 1837
• Dromaeocercus Sharpe, 1877
• Dumetia Blyth, 1852
• Eremiornis North, 1900
• Eremomela Sundevall, 1850
• Graminicola Jerdon, 1863
• Hemitesia Chapin, 1948
• Hyliota Swainson, 1837
• Illadopsis Heine, 1860
• Kenopia Gray, 1869
• Kupeornis Serle, 1949
• Macrosphenus Cassin, 1859
• Megalurulus Verreaux, 1869
• Melocichla Hartlaub, 1857
• Minla Hodgson, 1838
• Mystacornis Sharpe, 1870
• Neomixis Sharpe, 1881
• Newtonia Schlegel & Pollen, 1868
• Oxylabes Sharpe, 1870
• Panurus Koch, 1816
• Paradoxornis Gould, 1836
• Parophasma Reichenow, 1905
• Phyllolais Hartlaub, 1881
• Poliolais Alexander, 1903
• Randia Delacour & Berlioz, 1931
• Rhabdornis Reichenbach, 1853
• Scepomycter Grant & Mackworth-Praed, 1941
• Seicercus Swainson, 1837
• Sphenoeacus Strickland, 1841
• Stachyris Hodgson, 1844
• Stenostira Cabanis & Bonaparte, 1850
• Sylvietta Lafresnaye, 1839
• Thamnornis Milne-Edwards & Grandidier, 1882
• Tickellia Blyth, 1861
• Trichocichla Reichenow, 1890
• Urosphena Swinhoe, 1877

• Dominic Couzens "Linnud. Euroopa linnuliikide täielik käsiraamat"
• Lars Svensson "Linnumääraja (Euroopa ja Vahemere maade lindude välimääraja"
• Lars Jonsson "Euroopa linnud (Euroopa, Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida lindude välimääraja)"