Origami (jaapani 折り紙) on paberi voltimise kunst.
Sõna origami pärineb jaapani keelest, kus ori tähendab voltimist, murdmist ja kami paberit. Origamis kasutatakse väheseid voltimise viise, kuid neid kombineerides on võimalik valmistada mitmesuguseid kujundeid. Voltimist alustatakse tavaliselt ruudukujulisest paberist, mille pooled võivad olla eri värvi või mustriga.
Ajalugu
Euroopas, Hiinas ja Jaapanis tekkisid erinevad paberivoltimise traditsioonid, mida ajaloolased on põhjalikult dokumenteerinud. Tundub, et need olid enamasti eraldi traditsioonid, kuni 20. sajandini.
Hiinas hõlmavad traditsioonilised matused sageli volditud paberi põletamist, nende hulgas kõige sagedamini kullakamakate (yuanbao) kujutisi. Täismõõtmetes puidu- või savikoopiate asemel paberkujutiste põletamise tava pärineb Songi dünastia ajast (905–1125 pKr) ehkki pole selge, kui palju voltimist see hõlmas.[1]
Jaapanis on kõige varasem üheselt mõistetav viide pabermudelile Ihara Saikaku 1680. aasta lühiluuletuses, kus mainitakse šinto pulmade ajal kasutatavat traditsioonilist liblikadisaini.[2] Voltimine täitis Edo perioodil Jaapani kultuuri mõningaid tseremoniaalseid funktsioone, nt noshit lisati kinkidele sarnaselt õnnitluskaartide kasutusele tänapäeval. See kujunes meelelahutuse vormiks, sest kaks esimest Jaapanis avaldatud käsiraamatut on selgelt meelelahutuslikud.
Euroopas oli hästi arenenud salvrätiku voltimise žanr, mis õitses 17. ja 18. sajandil. Pärast seda perioodi vähenes žanri kasutus. Ajaloolane Joan Sallas omistab selle portselani kasutuselevõtule, mis asendas keerulised volditud salvrätikud õhtusöögilaua staatuse sümbolina aadlike seas.[3] Siiski mõned töövõtted ja alused, mis on seotud selle traditsiooniga olid jätkuvalt osa Euroopa kultuurist. Voltimine oli oluline osa Friedrich Fröbeli "lasteaia" meetodist ja tema õppekavaga seotud avaldatud disainid on stilistiliselt sarnased salvrätiku voltimise repertuaariga. Veel üks näide varajase origami kohta Euroopas on parajita, stiliseeritud lind, mis pärineb vähemalt 19. sajandist.[4]
Kui Jaapan avas oma piirid 1860. aastatel seoses moderniseerumisstrateegiaga, siis nad importisid Fröbeli lasteaedade süsteemi ja saksa põhimõtted paberivoltimisest. See hõlmas lõigete tegemise ja kahevärvilise ruudu algkuju kasutamise keeldu. Need põhimõtted ja osa euroopa voltimise repertuaarist integreeriti jaapani traditsiooni. Enne seda kasutasid traditsioonilised jaapani allikad mitmesuguseid algkujusid ja kui neil oli värve või märgised, siis lisati need pärast mudeli voltimist.[5]
1900. aastate alguses hakkasid Akira Yoshizawa, Kosho Uchiyama ja teised originaalsete origamiteoste loomist kirjapanema. Eelkõige vastutas Akira Yoshizawa mitmete uuenduste eest nagu märg-voltimine ja Yoshizawa-Randletti skeemisüsteem, ning tema töö inspireeris kunstivormi renessanssi.[6] 1980. aastatel hakkasid mitmed voltijad süstemaatiliselt uurima volditud kujude matemaatilisi omadusi, mis tõi kaasa origamimudelite keerukuse kiire kasvu.[7] Tänapäeval kasutatakse origamit erinevates valdkondades, kaasaarvatud inseneriteaduses. Nt kasutati James Webbi teleskoobi valmimisel origami tehnikaid.[8]
Vaata ka
Viited
- ↑ Ellen Johnston Laing, Helen Hui-ling Liu (2004). Up In Flames. Stanford University Press.
- ↑ Koshiro Hatori. "History of Origami". K's Origami. Vaadatud 01.01.2010.
- ↑ Joan Sallas (2010). Gefaltete Schönheit.
- ↑ David Lister. "David Lister on The Pajarita". The Lister List. Originaali arhiivikoopia seisuga 6.08.2018. Vaadatud 07.12.2019.
- ↑ Koshiro Hatori (2011). History of Origami in the East and West before Interfusion.
- ↑ Margalit Fox (2. aprill 2005). "Akira Yoshizawa, 94, Modern Origami Master, Dies". New York Times.
- ↑ Robert J. Lang (2003). Origami Design Secrets. Dover Publications.
- ↑ "Webb and Origami - NASA Science" (Ameerika inglise). 4. jaanuar 2024. Vaadatud 14. märtsil 2025.
Kirjandus
- Maie Steinberg. Paberist voltimine. Tallinn : Valgus, 1984.