Mündrik (saksa k. Mündrich) oli ametimees keskajal, kes pidas paadiühendust mandri ja kaubalaevade vahel.
Mündriku amet oli vajalik mereäärsetes linnades, kus puudus sadam või oli sadamas olev veetase kaubalaevade jaoks liialt madal, nagu näiteks keskaegne Pärnu sadam Pärnu jõe suudmes, kus jõkke pääsesid vaid kerged ja väikesed purjepaadid ja Tallinna sadamas. Kaubalaevad seisid reidil ja last veeti laevadele aerupaatidega.
Säilinud ürikmaterjalis leidub mündriku nimetus Tallinnast esmakordselt umbes 1360. aastast pärinevas Tallinna "Bursprake" tekstis, mis reguleeris Tallinna mündrike tööd ja töötasu. Mündrik töötas peamiselt suurte paatidega ja nendega veeti kaupa sadamast reidile laevade juurde ja ka vastupidises suunas. Vanim säilinud mündrike tsunfti skraa pärineb 1506. aastast ning Friedrich Georg von Bungele toetudes võib väita, et nad tõotasid Tallinnas veel 19. sajandi keskpaigaski[1].
August Wilhelm Hupeli andmetel oli Mündrichs-Boot kohalik balti saksa sõna ja nii nimetati Tallinnas paate, millega veeti küttepuid suurematelt laevadelt sadamasse. Nende paatide omanikke kui ka paadimehi nimetatakse Mündrichsleute. Woldemar von Gutzeiti (1816–1900) saksa-eesti sõnaraamatu andmetel mündrik tähendab nii paadimeest kui ka erilist paati. Leo Tiigi oletas, et mündriku nimetus ja termin kujunes välja keskajal Ojamaal, algul tähistati sellega nimelt paadimeest, kelle tegevusväli asus sadamasuu või -lahe piirkonnas. Paadimehelt võis nimetus kanduda edasi paatidele[1].
Viited
Kirjandus
Välislingid
- Mündrik (Jüri Kuuskemaa järgi) Piret Lilleväli, Alavere Põhikool