See artikkel on tunneli kohta; tunneli omaniku ja operaatorfirma kohta vaata artiklit Groupe Eurotunnel

Kaart

Eurotunnel (ka Calais' väina tunnel, La Manche'i tunnel, inglise keeles Channel Tunnel, lühendatult ka Chunnel; prantsuse keeles Le tunnel sous la Manche) on La Manche'i väina kitsama osa ehk Calais' väina alla kaevatud tunnel, mis ühendab Suurbritanniat ja Prantsusmaad. Tunneli üks ots asub Kenti krahvkonnas Folkestone'is, teine Pas-de-Calais' departemangus Coquelles'is.

Reisijate liikluseks avati tunnel 14. novembril 1994. Tunneli omanik ja operaatorfirma on Groupe Eurotunnel. Tunneli pikkus on 50,45 km, suurim sügavus 75 meetrit. Eurotunnel on pikima merealuse osaga tunnel maailmas (37,9 km), kuigi Jaapanis asuv Seikani tunnel on tervikuna pikem (53,85 km) ja sügavam (240 m). Sügavaim merepõhja sukeldatud tunnel on Marmaray Istanbulis (60,5 m).

Inglise-Prantsuse tunneli ajaloo loomise idee pärineb XIX sajandi algusest, mil Prantsuse kaevandusinsener Albert Mathieu-Favier tuli 1802. aastal välja ideega tunnelist La Manche'i väina (kanalisse), mida valgustaksid õlilambid, ning mida läbiksid hobusekaarikud.

1839. aastal tegi prantslane Aimé Thomé de Gamond väina esimesed geoloogia- ja hüdrograafiauuringud Calais' ja Doveri vahel. Ta uuris mitut skeemi, ning 1856. aastal esitas ettepaneku Napoleon III-le kaevandatava rongitunneli tarvis Cap Gris-Nezist East Wear Pointini ühes õhutoruga Varne'i liivapangal, maksumusega 170 miljonit Prantsuse franki ehk vähem kui 7 miljonit Inglise naela.

1865. aasta lähetus, mida juhtis George Ward Hunt, esitas idee tunnelist tollasele varakantslerile (rahandusministrile) William Ewart Gladstone'ile.

1866. aastal tegi Henry Marc Brunel Doveri väina pinnasest. Nende tulemustega ta tõestas, et pinnas koosnest kriidist, nagu ka juurdeulatuvad kaljud, millest selgus, et tunnel oli teostatav. Selle uuringu teostamiseks leiutas ta gravitatsioonilise südamikueemaldaja, mida kasutatakse geoloogias praeguse ajani.

1866. aasta paiku edendasid William Low ja Sir John Hawkshaw tunneli-ideid, kuid hoolimata esialgsetest geoloogilistest uurimustest polnud neist mõtetest ühtegi ellu viidud.

Ametlik Inglise-Prantsuse protokoll loodi 1876. aastal väinaülese rongitunneli jaoks.

1881. aastal töötasid Briti raudtee-ettevõtja Sir Edward Watkin ja prantslasest Suessi kanali allhankija Alexandre Lavalley Anglo-French Submarine Companys, mis tegi uuringuid väina mõlemas otsas. Juunist 1882 kuni märtsini 1883 puuris Briti tunnelipuurimismasin läbi kriidi kokku 1840 meetrit tunnelit, samal ajal kui Lavalley kasutas sarnast masinat, et puurida 1669 meetrit Sangatte'ist Prantsusmaa poole peal. Sellest edust hoolimata hüljati väinaülene projekt 1883. aastal pärast seda, kui Briti relvajõud tõstsid kartusi, et veealust tunnelit oleks võimalik kasutada vallutusteena. Siiski kasutati tunnelipuurimismasinat 1883. aastal puurimaks läbi Mersey jõe liivakivi raudteeventilatsioonitunnelit Birkenheadi ja Liverpooli vahel Inglismaaal, mis tunneli diameeter oli 2,1 m ja kaugus 2060 meetrit. Need varased tööd avastati rohkem kui sajandi võrra hiljem TransManche Link (TML) projekti raames.

Eurotunneli rajamise alguseks võiks lugeda mitut tõsisemat projekti XX sajandi teisel poolel, alates uuringute jaoks vajalike tööde teostamisest 1958. aastal; sellele järgnesid geoloogilised uuringud 1964. ja 1965. aastal. Inglismaa ja Prantsusmaa leppisid kokku tunneli ehitamises 1964. aastal ja ehitamine algas 1974. aastal. 1975. aastal jäi see projekt soiku, sest Briti valitsus loobus projekti rahastamisest.

Pärast seda, kui Ühendkuningriigi peaministriks valiti Margaret Thatcher, leppisid Thatcher ja Prantsusmaa president François Mitterrand 1981. aastal kokku, et luuakse töörühm erarahastusega projekti jaoks. Eesmärk oli finantseerida Ühendkuningriigi osa, sõltumata sellest, et Briti valitsus ei soovinud oma osa projektist ise rahastada, samas kui Pranstusmaa riik rahastas enda osa projektist täielikult. Sellegipoolest kontrollisid ehitamist mõlema riigi valitsusasutused. 1985. aasta aprillis kutsuti promootoritele skeemipakkumised, millest esitati neli, ning 1986. aasta jaanuaris võitis projekt Channel Tunnel Group/France–Manche (CTG/F–M).

Tunneli ehitus algas 1988. aastal. Kümme töötajat, kellest kaheksa olid britid, said 1987.–1993. aastal toimunud ehituse ajal surma, enamik esimeste puurimiskuude ajal.

Tunnel avati 6. mail 1994, kui kuninganna Elizabeth II sõitis spetsiaalselt Eurotunneli jaoks ehitatud Eurostari kiirrongiga Londonist läbi tunneli Prantsusmaale Calais'sse, kus rong kohtus Pariisist tulnud Eurostari rongiga, millega saabus tunneli avamisele Prantsusmaa president François Mitterrand. Pärast tunneli pidulikku avamist sõitsid kuninganna Elizabeth II ja president Mitterrand kuninganna Rolls-Royce'iga autode veoks mõeldud Le Shuttle'i rongiga Inglismaale tunneli teisele avamistseremooniale Folkestone'i.

• Fehmarni väina tunnel