Heino-Ülo Tooming (22. oktoober 1930 Mustvee, Torma kihelkond, Tartumaa – 18. september 2004 Tallinn) oli eesti füüsik ja bioloog.

Tooming sündis koolidirektori perekonnas. Õpinguid alustas Mustvees, keskkooli lõpetas Haapsalus 1949. aastal. Tartu Ülikooli lõpetas 1954. aastal geofüüsiku diplomiga.

Tööle asus Füüsika ja Astronoomia Instituudi (FAI) Tartu aktinomeetriajaamas insener-meteoroloogina. 1961. aastal valmis väitekiri "Päikesekiirguse peegeldumine ja neeldumine taimkattes". 1972. aastal kaitses Tartu Ülikoolis väitekirja "Taimkatte kiirgusrežiim ja produktiivsus" bioloogiadoktori kraadi taotlemiseks.

1973. aastal siirdus tööle Saku Eesti Agrometeoroloogia Laboratooriumisse (Geofüüsika Peaobservatooriumi – Leningrad, Eksperimentaalmeteoroloogia Instituudi, Üleliidulise Põllumajandusmeteoroloogia Instituudi – Obninsk koosseisus), kus töötas 1991. aastani. Järgnes töö Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudis (1991–2003), Eesti Riigikaitse Akadeemias (1995–1998), Sisekaitseakadeemias (1999–2004) ja Eesti Maaviljeluse Instituudis (2002–2004).

• Uurimusi meteoroloogia, klimatoloogia, agrometeoroloogia, aktinomeetria, ökoloogilise taimefüsioloogia vallas
• Kiirguse peegeldumine ja neeldumine erinevatelt looduslikelt pindadelt, põhiliselt erinevat tüüpi taimestikelt
• Taimede ja nende koosluste produktsiooniprotsessi uurimine ja modelleerimine. Maksimaalse produktiivsuse printsiip
• Põllumajanduskultuuride saagi programmeerimine, etalonsaakide meetod
• Meteoroloogia-alased uuringud: Eesti lumikatte klimatoloogia, tornaadod

• 1954 Tartu Ülikooli diplom geofüüsikas
• 1954–1974 Eesti Teaduste Akadeemia Füüsika ja Astronoomia Instituudi (hiljem Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudi) insener-meteoroloog, nooremteadur, vanemteadur
• 1961 füüsika-matemaatika-kandidaat, Tartu Ülikool
• 1967 vanemteaduri kutse geofüüsikas
• 1972 bioloogiadoktor, Tartu Ülikool
• 1974–1991 Eesti Agrometeoroloogia Laboratooriumi (Sakus) vanemteadur, peateadur
• 1990 professori kutse meteoroloogia, klimatoloogia ja agrometeoroloogia alal
• 1990 Eesti Looduseuurijate Seltsi auliige
• 1991–2003 Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi peateadur, vanemteadur, lepinguline töötaja
• 1995–1998 Eesti Riigikaitse Akadeemia rakendusmeteoroloogia professor
• 1995–2001 Tuulekäitluse Rahvusvahelise Assotsiatsiooni (IAWE) Euroopa ja Aafrika regiooni kontaktisik
• 1996 Venemaa Taimefüsioloogia Seltsi korrespondeeriv auliige
• 1999 Ameerika Biograafia Instituudi Nõukogu ning Rahvusvahelise Cambridge Biograafia Keskuse Nõukogu auliige
• 1999–2004 Eesti Sisekaitse Akadeemia rakendusmeteoroloogia professor
• 2002–2004 Eesti Maaviljeluse Instituudi lepinguline töötaja ning ETF grandi põhitäitja
• Inamori Fondi Kyoto Uue tehnoloogia auhinna (Prize in Advanced Technology) nominaator
• Jaapani Teaduse ja Tehnoloogia Fondi Jaapani auhinna (Japan Prize of the Science and Technology Foundatin of Japan) nominaator

Ta oli umbes 250 teadusliku publikatsiooni autor, kaheksast tema monograafiast on kaks tõlgitud jaapani keelde. Ta oli viljakas teaduse propageerija – umbes 80 artiklit ajakirjades ja ajalehtedes, kaastöö entsüklopeediatele ja ökoloogialeksikonile.

• Päikesekiirgus maapinnal. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1960
• M. Jürgenson, V. Ross, H. Tooming. Äikesevaatluste juhend. Tartu 1962
• Х. Г. Тооминг, Б. И. Гуляев. Методика измерения фотосинтетически активной радиации. Наука. Москва 1967
  • jaapani keeles 1971
• "Inimene ja ilm". Valgus. Tallinn 1970
• Солнечная радиация и формирование урожая. Гидрометеоиздат. Ленинград 1977
  • jaapani keeles 1982
• Экологические принципы максимальной продуктивности посевов. Гидрометеоиздат. Ленинград 1984
• Ю. В. Сепп, Х. Г. Тооминг. Ресурсы продуктивности картофеля. Гидрометеоиздат. Ленинград 1991
• Ilm ja inimesed. Teaduste Akadeemia kirjastus. Tallinn 2001
• Rakendusmeteoroloogia. Sisekaitseakadeemia. Tallinn 2001
• Heino Tooming. Bibliograafia. Meenutused. EGS Publikatsioonid IX. Tallinn-Saku 2007

Heino Toomingu lapsed on Tõnis Tooming ja Reet Tooming.