Ajaloolane: naised olid Eestis võimul juba muinasajal

(Foto: Pixabay / Gordon Johnson)

Kersti Kaljulaidi poolt ametisse nimetatud Kaja Kallase valitsus teeb ajalugu – aga ainult lühemas plaanis.

Naiste võim s on pikemas vaates naasmine juurte juurde. Tuhat aastat tagasi olid s valitsejateks nii naised kui ka mehed ning just naised võisid olla need, kes andsid sõjapealikele ja teistele meestele käske, kirjutab a ülikooli ajaloodoktorant Kristjan Oad.

Sageli arvatakse, et enne 20. sajandit naised riigivalitsemises ei osalenud. Valdavas enamikus st see enamasti nii oligi. Küll aga olid asjad teisiti 11.-13. sajandi s.

Nagu arheoloog Marika Mägi on välja toonud, on tollasest arheoloogilisest materjalist näha hämmastav sugupoolte võrdsus. Nt sama aja Rootsis või Lätis oli pilt hoopis teine.

Enamik arheoloogilist infot pärineb tollastest matustest – need on ju maa sees säilinud. Siit on näha, et Rootsi või Läti naiste ehted erinesid oluliselt meeste omadest, naiste matused olid vaesemad ja neis ei leidunud võimule viitavaid esemeid.

Muinaslätlased asetasid naisi ja mehi haudadesse lausa eri suundades, samas kui Muinas- matustes on teinekord esmapilgul üldse aru saada, kas maetu oli naine või mees.

s kandsid nii naised kui ka mehed mitmeid täpselt samasuguseid ehteid, näiteks käevõrusid ja sõlgi. Naiste ja meeste matused olid sama rikkalikud. Mõnele küllap siis iseäranis tähtsal ühiskondlikul positsioonil emandale pandi teispoolsusse kaasa mõõk.

Mõõk oli tollal mitte ainult relv, vaid ka staatusesümbol. Kokku on näha, et tollase poliitikas tegutsesid küllap mõneti erilaadi rollides, aga samavõrd tipus nii naised kui ka mehed.

Sama kinnitavad ka kirjalikud allikad. 13. sajandi lõpus pandi kirja Liivimaa Vanem riimkroonika. Läänemere idakalda valitsejatest aasta 1200 paiku nimetati seal vaid nelja nime. Lätis figureerisid eranditult mehed: Põhja-Lätis liivlane Kaupo, Lõuna-Lätis semgal Viesturs. st mäletati aga abielupaari, emandat Emme ning isandat Viliemes.

Kroonikast ei paista, täpselt millise ala üle abikaasad Emme ja Viliemes valitsesid, ent kirjeldus näitab, et igal juhul oli neil olulisi sotsiaalseid ja majanduslikke ressue.

Nad asusid s. 1211. aastal astusid ülikud ristiusku, ent 1223. aastal haarasid seal võimu mingisugused paganlikud sõjapealikud. Paganad võtsid muuhulgas kinni ka mõned kristlikud sõdurmungad, tipptasemel sõjamehed, keda hoiti seejärel vangis ja näljas.

Kirjelduse järgi jättis Emme esmalt mulje, et on samuti kristlaste vaenlane, ent korraldas siis vangis hoitud sõjameeste toitmise, et nende võitlusvõimet säilitada. Nähtavasti oli tema (äsjane) poliitiline positsioon selline, et tal oli võimalik võimuhaaranute autoriteeti sel moel õõnestada.

Kontekst viitab, et Emme ja Viliemes olid oma aja -Läti poliitika tipus: näiteks mitmeid läti sõjapealikke, kes olid sel ajal väga aktiivsed, samamoodi ei mäletatud. Igal juhul klapib see riimkroonika info, et samal ajal, kui Lätis andsid tooni mehed-sõjapealikud üksi, tegid s poliitikat abikaasad üheskoos, arheoloogiliste jälgedega märkimisväärselt hästi kokku.

Uurijad on ammu märganud, et ajastu kuulsaim siinne kirjamees, Liivimaa Henrik, jättis mõnel puhul kirja panemata olulisi otsuseid teinud ülikute nimed. Samal ajal talletas Henrik ohtralt eesti, liivi, semgali jt ülikute nimesid.

Leidis märkimist, kui ristiusku astus Henriku jutustuses kõrvaline tegelane, liivi ülik Asso, või ka möödaminnes mainitud semgali ülikud Made ja Gayle.

Küsimus ei olnud ka ülikute etnilises kuuluvuses või hoiakutes: Henrik talletas nii ristiusku soojalt suhtuvate eesti ülikute Tabelini ja Kyriawane kui ka vihaselt paganlike Lembitu ja Meeme ning esmalt ristiusuvastase, siis kristliku Unnepewe nimed.

Ometi, kui ristiusku astusid sellesama , aga ka Otepää või Valjala ülikud, siis rääkis Henrik otsustajatest ainult üldsõnaliselt. Samas pälvisid need sündmused Henriku suurt , need oli tema loos olulised ja tal oli nende kohta detailset infot. Miks siis Henrik kord eesti ülikute nimesid ära tõi, kord mitte?

Tollased katoliku vaimulikud ja mungad kippusid erinevatel põhjustel olema isegi vaenulikult misogüünsed. On väga kõnekas, et Henriku kroonikas on üksainus nimeline naistegelane – neitsi Maarja. Kui üks liivi meesülik tahtis astuda katoliku usku, siis Henriku hinnangu järgi “naiste häbematu kangekaelsus takistab teda püha kavatsust täide viimast”.

Kui teisal, kasvõi Lembitu puhul, Henrik ikka ristiusu oponentide nimesid talletas, siis nende emandate nimesid mitte. Kuigi Henrik mainis nende tegevust, ei toonud ta ära ka ei Taani, Saksamaa ega Jersika kuningannade nimesid, kuigi pidi neid teadma. Näib, et Henrik nimme ei pannud kirja ühegi poliitikas kaasa teinud naise nime.

Torkab silma, et Henrik ei talletanud eesti ülikute nimesid, kui ülikud otsustasid midagi gruppides, ilmselt siis ülikusuguvõsa kui sellise nimel tegutsedes.

Arheoloogiline materjal ja riimkroonika viitavad, et sellistes kitsastes otsustajate ringides olid s – erinevalt naabermaadest – koos nii emandad kui isandad. Emme ja Viliemesi näitel võis väikese ülikute grupi faktiline juht olla mõni emandatest.

Henriku jaoks oli aga nähtavasti ebaloomulik, et naised osalesid poliitilises elus. Kui nad seda tegid, siis võiski Henrik jätta kogu vastava segasoolise ülikute grupi liikmed nimetamata. Talle võis tunduda iseäranis sobimatu, kui emand oli valitseva grupi liider, sõjapealike käskija.

See annab selgituse, miks Henrik jättis mõnikord ja mitte mingisuguse muu poliitilise, religioosse, etnilise või sotsiaalse loogika järgi kirja panemata eesti ülikute nimed, kuigi nende teod olid Henrikule tähtsad ja nimed teada.

Mõnel puhul pidi Henrik lausa ise nägema, kes olid need ühest või teisest soost ülikud, kes langetasid oma maa tulevikku määravaid otsuseid. Arvestades tema nähtavasti misogüünseid hoiakuid, võis otsustajate vahetu nägemine nimede kirjapanekut just päida.

Surmapõlgavalt katoliku usu asja ajavale mehele võis tunduda naiste valitsus midagi hirmsat. s oli see 800 aastat tagasi aga juba ammune ja juurdunud normaalsus.

Allikas

%d bloggers like this: