Rein Müllerson hoiatab mõõdutundetu sõjaõhutamise eest.
FOTO: SCANPIX / EPL | DELFI MEEDIAKuula artiklit
Venemaa ja Ukraina sõda on kulgenud paljuski selliselt, nagu rahvusvahelise õiguse emeriitprofessor Rein Müllerson eelmise aasta aprilli intervjuus (LP 29.4.22) ennustas: Venemaa näib olevat pikaks konfliktiks paremini valmis kui lääs.
Nüüd kutsub ta üles relvatäristamise asemel rahule, rõhudes lääne mineviku kahepalgelisusele ning kutsudes mõistma, et Venemaal kui suurriigil on huvid, mis ulatuvad praegustest Kremli valitsejatest kaugemale. Müllerson esindab läänes küll praegu vähemusse jäävat, aga siiski levinud arusaama, mille kohaselt pidanuks üldise rahu nimel otsima Moskvaga aktiivselt kokkuleppeid (olgu arvamuste paljususe näitena see USA sõjalise abi peatamist nõudev kirjatükk Newsweekist).
Järgnev intervjuu aitab mõista tunnetust, miks mitte kõik lääne ühiskonnad ei toeta Eesti kombel üheselt Ukraina aitamist iga hinna eest sõjalisele võidule.
Praegu, täiemõõdulise sõja teise aastapäeva eel on kõne all võimalik Venemaa vara konfiskeerimine Ukraina hüvanguks. Milline mõju sellel rahvusvahelisele õiguskorrale oleks?
Kui ka Euroopa oleks rohkem oma peaga mõelnud ja oma huvidest lähtunud, siis Ukrainas sõjalist konflikti polekski.
Kui seda tehakse, siis Venemaa kindlasti vastab ja konfiskeerib julmalt ka lääne vara. Praegu keegi rahvusvahelisest õigusest kinni ei pea. Kapitali vabadus ja turvalisus on üks kapitalistlike riikide põhiideesid, millele sellisel juhul vastu mindaks.
Arvan siiski, et seda ei tehta. Juba praegu käivad protsessid, kus püütakse dollaritest üha vähem sõltuda. Vene vara konfiskeerimine õhutaks teisigi kasutama oma valuutat, aga mitte dollarit või eurot. Millalgi võime näha ka laienenud BRICS-i riikide enda uut reservvaluutat.
„Kapo templiga“ õigusekspert
Õigusteadlane ja poliitik Rein Müllerson (1944) on õppinud Moskva riiklikus ülikoolis.
Olnud mh Mihhail Gorbatšovi ja Lennart Meri nõunik, Eesti asevälisminister, Londoni King’s College’i ning Londoni majandus- ja poliitikakooli professor. Ta koostas Eesti iseseisvuse taastamise teksti lõppversiooni.
2017. aasta kaitsepolitsei aastaraamatus mainiti teda kui isikut, kes aitab kaasa Venemaa mõjutustegevusele. Põhjenduseks olid avaldused, milles ta väljendas Krimmi annekteerimise mõistmist.
2019. aastal sai Müllerson Venemaa presidendilt Vladimir Putinilt Rahvaste Sõpruse ordeni.
See tähendab aina rohkemat killustumist. Kunagine globaliseerumise laine on randa sumbunud?
1990-ndate lõpu, 2000-ndate alguse hoog on sumbunud. Seda tagasi ei tule. Võime oodata rohkem piirkondlikke koostööprojekte.
Kus me praegu sanktsioonipoliitikaga oleme? Lugeda võib kaht: läbikukkunud, sest Venemaa on leidnud tagaukse, või pikas vaates maksab lääne tehnoloogia puudumine ikka Venemaale kätte.
Venemaa on muidugi kannatanud, aga tundub, et Euroopat on need sanktsioonid veelgi rohkem kahjustanud. Võitnud on, vähemalt siiamaani, ainult USA. Euroopa on täielikult Washingtonile andunud, kuigi Ameerika Ühendriikide poliitika ei vasta paljudes elulistes valdkondades Euroopa riikide huvidele.
Samal ajal arutab sanktsioone hoopis G7 koalitsioon, see ei ole üksnes USA kui hegemooni ettevõtmine.
Hiljuti ütles ju USA president Joe Biden sisuliselt, et G7 on NATO. Aga NATO on ju Ameerika. Siin on samas huvitav hoopis see, et Euroopa riigid üritavad olla pühamad kui Rooma paavst olukorras, kus paavstiks on Ameerika Ühendriigid.
Keegi peab ju võtma juhtohjad, kui USA-d nähakse nii ebakindla partnerina.
Ameerika lähtub ainult oma huvidest ja see ei peaks kedagi üllatama. See on raudne geopoliitika reegel, millest lähtuvad suveräänsed riigid. Kui ka Euroopa oleks rohkem oma peaga mõelnud ja oma huvidest lähtunud, siis Ukrainas sõjalist konflikti polekski. Venemaa ju tungis Ukrainasse 2022. aasta 24. veebruaril tõesti piiratud kontingendiga. Eesmärk ei olnud ja ei saanudki olla Ukraina vallutamine.
Tõsi, konventsionaalse sõja mõttes poleks Ukraina vallutamiseks neist üksustest piisanud. Küllap loodeti psühholoogilisele välkrünnakule?
120 000 või kõige rohkem 190 000 sõdurit oli viis kuni kümme korda vähem, kui isegi Kiievi äravõtmiseks oleks vaja olnud. Pigem oli see heidutav samm, et saavutada piiratud sõjalise jõu kasutamise kaudu see, et Ukraina täidaks 2015. aasta Minski kokkuleppeid. Ent see polnud enam üldse lääne huvides.
On ju nii Angela Merkel kui ka Fran?ois Hollande tunnistanud, et need kokkulepped ei olnudki mõeldud täitmiseks, vaid selleks, et aidata Ukrainal majanduslikult ja sõjaliselt kosuda, et Ukraina oleks valmis tulevasteks enda ja Venemaa lahinguteks.
Kremlil lihtsalt tõmmati nahk üle kõrvade. Aga see läks kalliks maksma. Hinnaks ei ole ainult sajad tuhanded inimelud ja laastatud majandus, vaid ka vastastikuse usalduse täielik kadumine. Kui rahvusvahelise õiguse alustuge – pacta sunt servanda ehk kokkulepped on täitmiseks kohustuslikud – on nii avalikult ja ülbelt eiratud, siis kehtib printsiip „might makes right“ ehk kel jõud, sel õigus.
Läänest vaadates rikkus lepinguid siiski Venemaa, kes de facto kontrollis separatiste. N-ö vaherahu ajal sai surma tuhandeid Ukraina sõdureid. Mis väärtus sel lepingul üldse oli?
Mis olid Minski kokkulepped?
Pärast Maidanil toimunud demokraatiameelset riigipööret Ukrainas ning järgnenud Krimmi annekteerimist Venemaa poolt puhkes lahingutegevus ka Ida-Ukrainas, kus Venemaa toetatud Donetski ja Luhanski nn rahvavabariigid asusid relvajõul keskvõimu alt eralduma. Minskis peetud kõnelustel jõuti teisel katsel 2015. aasta veebruaris nn Minsk II lepeteni, mis lahingutegevuse kõige aktiivsema faasi külmutas, ehkki relvakokkupõrked jätkusid ka edaspidi.
Ukraina ülemraada võttis vastavalt kokkuleppele vastu ka seaduse, mis andis separatistlikele piirkondadele eristaatuse. Küll jättis raada kiitmast heaks leppes nõutud konstitutsioonimuutust, mis oleks tähendanud riigi detsentraliseerimist, ent andnud teoorias Ukrainale tagasi kontrolli oma riigipiiri üle (miinus Krimm, mille Venemaa oli kuulutanud enda territooriumiks). Kumbki pool süüdistas teist lepingute rikkumises.
Paar päeva enne Venemaa laiamahulise sõja algust annekteeris Moskva ametlikult mõlemad „rahvavabariigid“.
Jah, see võib muidugi näida nii, kui uskuda ainult lääne peavoolumeediat. Fakt on aga see, et peale tuhandete Ukraina sõdurite hukkusid kiievi vägede tule all ka tuhanded Donbassi tsiviilelanikud. Tulerahu rikkumist tuli ette mõlemal poolel.
ÜRO andmed näitavad, et hukkunuid ja vigastatuid oli tunduvalt rohkem Donbassi separatistide ja tsiviilelanike poolel kui Kiievi vägede ja nende kontrolli all olevate tsiviilelanike hulgas. Minski kokkulepete täitmine oleks ära hoidnud 2022. aasta Venemaa rünnaku ja säilitanud Ukraina territoriaalse terviklikkuse, Krimm välja arvatud. Selles oli 2015. aasta kokkulepete tähtsus ja seda isegi rohkem Ukraina kui Venemaa jaoks.
Mida arvate teooriast, et lääneriigid ei lase nimme Ukrainal võita, vaid on huvitatud pigem sellest, et Venemaad Ukraina inimeste elu hinnaga võimalikult palju nõrgestada?
Ma ei usu, et lääne poliitikud sellesse sõtta niimoodi suhtuvad. On mitu põhjust, miks Ukrainale ei tarnita kõiki neid relvi ega laskemoona, mida Kiiev nõuab. Esiteks, neid ei ole lääneriikidel küllaldaselt. Peab ju midagi ka omale jääma. Teiseks, kõige uuemad ja täiuslikumad võivad sedasi venelaste kätte sattuda.
Peale selle kardetakse ju ka konflikti eskaleerumist, mis võib viia Venemaa ja NATO riikide sõjani, mis ei piirdu Ukraina territooriumiga. See võib viia ka tuumasõjani. Praegu teevad lääneriigid näo, et nad otseselt ei osale Ukraina-Venemaa sõjas ja viimane, hoolimata sellest, et Moskva tunnistab, et sõdib Ukrainas kollektiivse läänega, piirdub senini operatsioonidega Ukraina territooriumil.
Nii et see paistab läänele sobivat?
Venemaa nõrgestamine, mitte Ukraina abistamine, on Washingtoni peamine eesmärk. 1998. aastal andis USA presidendi nõunik Zbigniew Brzeziński intervjuu, kus ta ütles, et 1970-ndate keskel, veel enne venelaste 1979. aasta detsembris Afganistani tungimist tegid Ameerika Ühendriigid kõik, et Nõukogude Liitu sinna meelitada: et korraldame neile nende oma Vietnami.
Intervjueerija küsis, kas neile ei tee muret, et mudžahiidid kasutavad samu terrorismivõtteid ja ka relvi, mida nad kasutasid Nõukogude vägede vastu, nüüd lääne vastu. Brzseziński vastas, et see on tühi asi võrreldes Nõukogude Liidu lagunemisega, millele aitas kaasa Nõukogude Liidu osalemine Afganistani sõjas.
Arvan, et samal kombel kutsuti Venemaa ka Ukrainasse, et seal teda nõrgestada nii sanktsioonide kaudu kui ka muidugi niipalju kui võimalik Vene sõdureid ja relvastust hävitades.
See on päris julge spekulatsioon, kuidagi küüniline, ütleksin.
Aga osa Ameerika poliitikuid ongi öelnud, et see on hea investeering, kui on rohkem venelaste laipu. Ukraina sõda on nn proxy war, kus lääs on valmis sõdima Ukraina territooriumil kuni viimase ukrainlaseni, selleks et Venemaa enam kunagi pead ei tõstaks. Kuulutas ju Prantsuse rahandusminister Bruno Le Maire 2022. aasta 1. märtsil Venemaale täieliku majandussõja, mis peaks Venemaa põlvili panema. Paraku Vene majandus hoolimata mitmest probleemist peaaegu õitseb, aga just Euroopas on sügav kriis.
Pidanuks siis lääs Venemaale tõesti rohkem vastu tulema?
Näeme propagandat kahel viisil: kas näidatakse Venemaad nõrgana, et õhutada ukrainlasi sõdima, või vastupidi tugevana ja valmis NATO riike ründama.
Ülemraada liige Davõd Arahhamija, kes oli Ukraina delegatsiooni juht Ukraina ja Venemaa 2022. aasta kõnelustel, mis toimusid Valgevenes ja Türgis, kirjutas avalikult, et sama aasta märtsi lõpul ning aprilli algul oli saavutatud kokkulepe, mille tingimused olid Ukraina neutraliteet, keeleküsimuse lahendamine, Donbassi autonoomia jne. Krimmi küsimuse lahendus oleks mõneks ajaks edasi lükatud.
Istanbulis kuulus samasse delegatsiooni ka minu hea sõber Oleksandr Tšalõi, kes on endine Ukraina asevälisminister ja kes samuti kinnitas hiljuti, et Venemaa oli tollal kokkuleppeks valmis. Kuid siis lendas Kiievisse Suurbritannia toonane peaminister Boris Johnson, kes nõudis edasi sõdimist, sest muidu jäetakse nad lääne abist täitsa ilma. (Boris Johnsoni rolli rõhutas oma intervjuus Arahhamija, Johnson on ise neid väiteid hiljem ümber lükanud – toim)
Mis võis juhtuda, millega Ukrainat veendi?
Seda peaks Volodõmõr Zelenskõi käest küsima. Üks tegureid on muidugi Ukraina täielik läänest sõltumine. Samuti kulus ära verine intsident Butšas. *
Venemaa ei näi hoolimata meie soovidest siiski kuidagi nõrkevat. Peaaegu iga päev hoiatab mõni lääne poliitik, et tullakse ka NATO piire kompama. Kui mures tasub olla?
Venemaa ei ole kunagi nii nõrk, kui mõni arvab, ja Venemaa ei ole ka kunagi nii tugev, nagu mõni teda kirjeldab. Arvan, et siin näeme propagandat kahel viisil: kas näidatakse Venemaad nõrgana, et õhutada ukrainlasi sõdima, kuni 1991. aasta piirid on taastatud, või teisel juhul, kui on vaja sõjaks valmistuda ja rohkem relvi toota, tuleb näidata Venemaad tugevana ja valmis NATO riike ründama. Taani kaitseminister arvas, et Venemaa ründab NATO riike kolme kuni viie aasta jooksul. Miks ta nii arvas ja miks mitte kohe sel aastal, seda ta ei teatanud.
Minu teada ei ole ükski tõsine Vene poliitik, nagu president, välis- või kaitseminister, kuulutanud, et Moskva kavatseb NATO riike rünnata. Oma viimases, Tucker Carlsonile antud intervjuus eitas Putin seda hoopis ühemõtteliselt. Ja mitte ainult ei ole Venemaal sellist kavatsust, aga ta ei ole võimeline ka seda tegema. See oleks enesetapp, mille käigus häviks ka suur osa inimkonda.
Teisalt, nagu te ise ütlesite: kel jõud, sel õigus. Miks mitte Kremlist vaadates oma jõupositsiooni ära kasutada?
Venemaa ei ole praegu tõesti kaugeltki nii nõrk, nagu ta oli möödunud sajandi 1990-ndatel. 1975. aastal Nõukogude Liidu lagunemist ette näinud prantsuse ajaloolane Emmanuel Todd kirjutas äsja ilmunud raamatu „Lääne kaotus“ („La Défaite de l’Occident“). Ta kasutas antropoloogilisi, demograafilisi ja majandusnäitajaid, mis ütlevad, et Venemaa oli 2017. aastaks kõvasti ülesmäge läinud võrreldes 2000. aastaga, kui Putin võimule tuli.
Alkoholismist põhjustatud surmad olid tema kinnitusel vähenenud üle kolme korra, enesetapud üle nelja korra, vastsündinud laste surmad olid kahanenud 19 surmast 1000 sündinu kohta 2000. aastal 4,4 surmani 2020. aastal ja nii edasi.
Aga Todd järeldab, et ühe näitaja põhjal, nimelt kahanevas rahvaarvus väljenduva demograafilise kriisi tõttu, ei ole Venemaa võimeline NATO-ga sõdima. Toddi hinnangul on siin kaks järeldust: Venemaa tahab lõpetada Ukraina sõja nii kiiresti kui võimalik ehk hiljemalt 2025. aastal ja Venemaal pole isegi suutlikkust NATO riikidega sõdida. See võiks viia tema jaoks väga ränkade tagajärgedeni.
Heakene küll, Todd käsitles võrdluses 2017. aastat, kus ta oli näiliselt oma õitsengu haripunktis. Me ei saa seda vist praegusega võrrelda?
Ma ei ütleks, et praegune Venemaa on nõrgem, kui ta oli 2017. aastal. Juba kohe pärast 2014. aastat ja isegi varem, saades aru, et heanaaberlikke suhteid läänega ei tule, tegi president Putin järsu kannapöörde ida ja lõuna poole. Venemaa põllumajandus õitseb. Hiina ja India ostavad Vene naftat ja müüvad seda ka läände. Venemaa kaubitseb igal pool, välja arvatud kollektiivses läänes. Tehinguid tehakse rublades, jüaanides ja riaalides.
Me räägime hästi palju ratsionaalsetest kaalutlustest. Ent nagu nägime ka Ukrainasse tungimise puhul, siis puhtalt imperiaalse unistuse nimel…
Aga Ukraina puhul ei olnud tegelikult imperiaalset unistust! Taheti, et Ukraina oleks suveräänne ja neutraalne riik. Ta oleks tõesti kaotanud Krimmi, võib-olla oleks isegi saanud selle eest mingi kompensatsiooni. Neutraalsus, keeleküsimus ja Donbassile antav autonoomia oleksid Moskvat rahuldanud. Ukraina vallutamist või Venemaa piiride laiendamist peale Krimmi poleks tulnud. Ja ka Krimm oleks olnud Ukraina koosseisus, kui ei oleks olnud Maidani 2014. aasta algul.
Ukraina vallutamist või Venemaa piiride laiendamist peale Krimmi poleks tulnud. Ja ka Krimm oleks olnud Ukraina koosseisus, kui ei oleks olnud Maidani 2014. aasta algul.
Rääkisime teiega viimati 2022. aasta aprillis. Ennustasite siis, et lääs väsib sõjast enne kui Venemaa. Mis pilguga praegust vaatate?
Mulle tundub, et kõige väsinum on praegu Ukraina. Ka lääne allikad, mis püüavad hinnata kaotuste hulka näiteks amputatsiooni suhtarvude kaudu, viitavad, et Ukraina kaotused võivad olla suuremad kui Venemaa omad. Aga Venemaa ei pea ju totaalset sõda. Ja viimaks tahab ta sellega, mis Ukrainast järele jääb, ikkagi mingil kujul normaalseid suhteid.
Mis Ukrainast siis järele jääb?
Vaatasin just Prantsuse televisioonis sama ajaloolase Toddi väitlust ühe europarlamendi liikmega. Too ütles, et Venemaa peaks lõpetama sõja enne maid-juunit, kui saabuvad F-16 hävitajad. Ta arvas, et enne korraldab Moskva kindlasti mingi suure ürituse, et saavutada otsustav läbimurre. Mina usun, et Ukraina võib isegi kokku variseda. Mobilisatsioon viib rahulolematuseni. Zalužnõi mahavõtmine on selge märk juhtkonnasisestest konfliktidest.
Te siis pakute, et hiljemalt järgmisel aastal on kõik osalised sõja lõpetamisest väga huvitatud?
Ma ei tea, kas just kõik. Aga Venemaa küll. Ukraina valitsus veel ei ole. Jõus on ju seadus, mis keelab Venemaaga läbirääkimisi pidada, kuigi rohkem ja rohkem tuleb sõnumeid ka Ukrainast, et on vaja sõda lõpetada. Ameerikas oleneb küllalti palju presidendivalimiste tulemusest. Euroopa peaks oma huvidest lähtuma.
*Artiklit on muudetud 21.02 kl 11.30 – algses variandis oli intervjuus sõnastus, mis võis jätta mulje, nagu poleks Vene väed tapnud Butšas tsiviilisikuid. Tapmisi on dokumenteerinud nii ÜRO inimõiguste kõrge komissar kui kirjeldanud ajakirjanikud. Ukraina on kutsunud Rahvusvahelist Kriminaalkohust Butšas sündinut uurima. Venemaa kinnitusel oli tegemist aga lavastusega.
LAHENDUS | Rohkem peaks panustama kõnelustele
„Ameerika kokku ei kuku. Ka siis mitte, kui Trump presidendiks saab,“ ütleb Müllerson. „Ameerikal tuleb läbi elada oma sisemine perestroika. Kuid maailmas jääb ta majanduslikult veel mõneks ajaks kõige tugevamaks. Ka sõjaliselt muidugi, aga nagu näitavad Afganistani, Liibüa ja Iraagi kogemused, ei too sõjalise jõu kasutamine laialt siin ja seal positiivseid lahendusi kellelegi, ainult relvatöösturitele.“
Rahvusvahelise õiguse professor arvab, et Washingtonil tuleks omaenda ja ka teiste huvides tõmbuda mõnelt poolt tagasi ning hakata pidama strateegilisi kõnelusi teiste suurriikidega. „Kõige rohkem teeb mulle muret see, et tänapäeval ei räägita enam üldse poliitilistest ja diplomaatilistest vahenditest, mis garanteeriksid Euroopas rahu ja julgeoleku. Räägitakse, ka näiteks hiljutisel Müncheni julgeolekukonverentsil, ainult sõjalistest meetmetest. Rohkem rakette, mürske, droone, manöövreid ja baase,“ loetleb ta. „Ideed ja instrumendid, mis hoiaksid ära sõja vanal kontinendil, jäetakse tulevaste põlvkondade otsustada. Kardan, et siis on juba liiga hilja.“
Tema arvates ei muutu sisemiselt Venemaagi, kes jääks ka liberaalse demokraatia korral valitsema suurriigina.
„Ma ei usu, et lähematel aastakümnetel või kauemgi saaks Venemaast lääne moodi demokraatia, kui üldse kunagi. Riikidel on erinev ühiskondlik areng, traditsioonid ja ajalugu. Ütleksin ka, et isegi kui Venemaa oleks liberaalne demokraatia, oleks tema välispoliitika ikkagi selline, mis on omane suurriigile. Teise suurriigi pugemist nende külje alla vaatavad pehmelt öeldes halva silmaga kõik,“ nendib emeriitprofessor.
Müllerson tsiteerib USA presidenti Richard Nixonit, kes ütles 1971. aastal ajakirjale Time antud intervjuus, viidates 1815. aasta Viini kongressile, mis tõmbas kriipsu alla Napoleoni sõdadele: „On vaja meeles pidada, et ainult siis on maailma ajaloos olnud suhteliselt pikk rahu, kui on välja kujunenud jõudude balanss. Juhul kui üks riik saab tunduvalt tugevamaks kui tema potentsiaalsed rivaalid, saabub sõjaoht.“
„On vaja tuurid maha võtta,“ lisab Mülllerson. „Olukord on liiga ohtlik selleks, et samas vaimus edasi tormata.“