Papliallee on täna
üsna vaikne
tal ei ole mõtisklemiseks
inimesi tarvis

hommikune talvine valgus
usub veel pimedusse
nagu mina usun vaikusesse
inimese südames

allee tahaks olla inimene –
astuda linna poole
oma kahte lehte löönud südamega
kahe paplirea vahel

elu tahaks olla mitte-elu –
ääretu lumine vaikus
vastaskalda pajudes
ja inimese südames

*

Kui roosikaare roosid
peidavad oma värvid
talveks maasse

ning nende lõhn
varjab oma kirgi
lõhnatu lume all

(võib-olla pisut ka
jahedas suitsus
Supilinna katuste kohal)

siis varjavad tüdrukud
sallide ja mütside taha
oma punaseid põski

ja silmi mis koguvad kevadeks
taevasinistesse põhjadesse
uut sügavust

*

Jään üle sumiseva rahva
läbi uduste akende
päranisilmi vaatama
langevat lund

kaks suurt silma
kui kaks klaasi
täis tumedat
mälestuste veini

tardunud viibe
siin laenatud ajas
kesk kadunud sõprade
hääletut naeru

*

Klaas mu laual
hoiab kogu oma sisu
üksnes enesele

ta ei vaevu tegelema
sellega mis jääb
ta kumerusest väljapoole

vahel peegeldab ehk
mõnda imelikku inimest
või huvitavat valgust

ent koondub siis uuesti
kogu mõtte- ja tundejõuga
ümber oma lõhnava südame

*

Kannan endas su selgust kui peeglit –
ja hilisõhtust segadust su silmis 
kui libisevat varju akende taga

ent hoidkem täna kõik mõtted klaasides –
nii need mis pole veel tagasi jõudnud
kui need mida pole minema viidudki

sest sõnad põgenevad aga mõtted jäävad –
ning saladused avavad end nüüd
nagu hämarad talvised veinikeldrid –

linn hoiab neis ikka veel minevikku
ja mina hoian endas sinu õrnust
nagu liigendnuga püksitaskus

või nagu oda mis on löödud kinni
omaenese lendu
või nagu palavikku raskete laugude all

*

Mul ei ole
mitte kunagi aega
aga igavikku
on mul ülearu

nii on mul
üks klaas ikka
liiga tühi
ja teine liiga täis

suur tühjus üleval
ja suur tühjus siin all –
tänavatel
täis inimeste ruttamist