Riigimees Mart Laar käis pulmareisil Gruusias kolmekesi: „See oli üks meeleolukas retk!“ (8)
Foto: Kollaaž (Rauno Volmar / Delfi Meedia, Teet Malsroos, Õhtulehe arhiiv, erakogu)
Eesti Vabariigi 106. aastapäeva eel ütleb Mart Laar, et on tänulik sõpradele ja ennekõike perele, kelle toel on ta rahulikult läbi rõõmude ja raskuste kulgeda saanud. „Perel on erakordselt suur roll minu taastumisel haigusest, mis mu peaaegu teise ilma viis. Ainult tänu neile saan praegu olla nii kõbus ja rahulolev,“ lausub ta.
„Olen endale kätte võidelnud vabaduse kirjutada siis, kui ise tahan, ja korraga nii palju, kui tuleb,“ lausub riigimees Mart Laar rahulolevalt. Võib tunduda üllatav, aga suurema osa loomingust toksib ta köögilaua taga istudes telefoni.
„See pole küll mingi kunst,“ kinnitab Mart (63) minu üllatusest kõrgele kerkinud kulme silmates ja avab poolelioleva faili. Veel veidi ja valmis saab peaaegu 700 lehekülje paksuse teose käsikiri. Eesti mälupaikadest kõnelev teos ilmub uuel aastal. „See on kulgenud loodetust kiiremini,“ lausub ta.
Kokku paarsada teost
Aga ikkagi – telefoni ja ühe käega? „Mu vasak käsi ei allu ajutiselt korraldustele kuigivõrd hästi, seda appi võttes tekiks palju vigu. Pealegi, arvutis teeksin kõike samuti ühe käega, aga telefonis on protsessi parem jälgida. Kõik kulgeb paraja tempoga ja tulemuseks on peaaegu vigadeta käsikiri,“ selgitab ta.
Ent ka arvuti on igapäevane kaaslane, sest just seal saab mees uurida arhiivimaterjale ja dokumente – tänapäeval on ju peaaegu kõik digitaliseeritult kätte saadav ja kasutatav kodust lahkumata. „Peab olema vaid tahtmist ja oskust vajalik üles leida,“ kostab ta. Mart saab kõik olulise tehtud, ent ikkagi muigab, et tunneb end aeg-ajalt nagu osaline hiljuti teleekraanile jõudnud isa ja tütre digitaalse kirjaoskuse reklaamist. „Noortel käib asi nii palju kiiremini. Aga mul aega on. Liigun tasa ja targu ning jõuan ikka kohale.“
Raamatute kirjutamine ongi praegu kaks korda Eesti peaministrina, korra kaitseministrina ning 1992. aastast kuni 2013. aastani kõikidesse riigikogu koosseisudesse kuulunud ja selle kõrvalt veel palju olulisi asju korda saatnud mehe peamine tegevus. „Lapsena olin raamatuhull, täiskasvanuna olen raamatute kirjutamise hull,“ muheleb ta mõnuga.
Tõsi on, et kuni 2011. aastani polnud tal raamatute kirjutamiseks nii palju aega, kui oleks soovinud. Mart mäletab tänini, kuidas mingis Euroopa lossis järjekordsel NATO nõupidamisel istudes hakkas ta ühe igavama ettekande ajal üles kirjutama ideid, mille elu jooksul võiks kirjutada. „Kahekümnendani jõudes sain aru, et kui jätkan elu samas tempos, ei jõua ma seda kunagi,“ nendib ta. 15 on praeguseks täis ja kui palju neid kokku on, jääb Mart vastuse võlgu. Raamatukogude andmebaasid pakuvad Mardi autoriks paarisajale teosele.
KIRJATÖÖLE PÜHENDUNU: Mart tunneb suurt rahulolu, et saab täita praegu suurimat kirge – kirjutada raamatuid. Seda teeb ta kodus vaheldumisi kabinetis ja köögilaua taga.Foto: Rauno Volmar / Delfi Meedia
Mälupaigad juhatavad jõuni
Nüüd Mart enam nimekirju ei tee, vaid kirjutab sellest, mis hingele tähtis. Mälupaikadeni jõudis ta tänu tütar Kadrile. Aastate eest sarnaselt isaga ajalugu õppima asununa nakatas tütar isa huviga põnevate paikade vastu, mis aitavad kollektiivset mälu organiseerida, säilitada, elavana hoida „Maailmas ringi käies hakkasin neist kirjutatud raamatuid märkama ja kokku ostma.“ Antikvariaatides väärt kirjanduse otsimine kuulub lahutamatult Mardi välisreiside juurde, ka mullusügiseselt Poola reisiltki ei naasnud ta tühjade kätega.
„Liigun tasa ja targu ning jõuan ikka kohale.“
Vahepõikena – ajalugu õppis ka poeg Mihkel. „Nende erialavalik pole isa teene, vaid ikka endi valik. Praegu ei tööta kumbki ajaloolasena, ent kultuurihuvi on neis küll ja küll.“
Pooleliolevaks teoseks pakkus Mardile inspiratsiooni ka prantsuse ajaloolase Pierre Nora monumentaalne teos „Mälupaigad“ („Les lieux de mémoire“) ja sakslaste sarnane kolmeosaline mahukas koguteos. Ajaloolasena, kel süvitsi minek loomuomane, tegi Mart enne kirjutama asumist ära põhjaliku eeltöö – usutles paljusid, viis läbi intervjuusid ja tellis lausa Norstati uuringu. Ikka selleks, et need õigemad paigad Eestist kajastatud saaksid. „Kui ise otsustaksin, oleks raamatusse sattunud ilmselt vaid lahingu- ja löömapaigad,“ muigab ta.
Mees lisab, et sellest raamatust ei maksa oodata turismiteatmike stiilis ülevaadet, vaid pigem „psühhoanalüütilist“ uurimust, kuidas üks või teine mälupaigaks muutus. Mart räägib, et kiht kihi haaval lahti hargnenud seosed ja sidemed on talle kui kirjutajale olnud põnev avastusretk, eestlastel võiks see aidata õppida tundma oma tugevaid ja nõrku külgi ning leida üles see, kus meie jõud päriselt peitub. Muide, kaasakiskuva ja mõtlemapaneva sissejuhatuse teemasse leiab ajakirja Akadeemia selle aasta veebruarinumbrist, kus mehe sulest ilmus artikkel „Miks tegeleda Eesti mälupaikadega?“.
KÕIGE KALLIMAGA: Abikaasa Katriniga seob Marti soe ja sügav side juba ülikooliaastatest, üksteise kõrval on oldud nii heas kui ka halvas, alati üksteist jäägitult toetades.Foto: Teet Malsroos
TEADMISHIMULINE TIRTS: Kuigi lapselaps Helmi on veel väike, on vanaisa temas täheldanud juba teadmisjanu. Üheskoos seda ka toidetakse, pildil ollakse Eesti Rahva Muuseumis.Foto: Erakogu
Aupaklikkus elu ees
Mardi sõnul peitub kogu selle tegevuse taga hulk visadust ja loomupärast uudishimu, samuti kuhjaga tööd. Nii nagu iga raamatu kirjutamisel. Mõni sünnib kiirelt, teist kannab hinges aga kolm-nelikümmend aastat, kuniks aeg tundub küps ja kogutud materjal sihipäraselt kasutusse jõuab.
Seega on kõige halva kõrval, mis elu mehe teele veeretanud, võimalus raamatuid kirjutada kohe väga hea. Nii Mart kinnitab. „Pärast seda pauku võtangi elu rahulikumalt.“ Paugu all peab ta silmas 2012. aastal tabanud insulti, mille tagajärjel liigub Mart praegu ringi ratastoolis ja vasak käsi pole kuigi koostööaldis. See pauk on pannud teda elusse suhtuma suurema aupaklikkusega, paljut võtma leebuse ja rahuga ning elu mõnuga. „Minu hinnangute karmus on vähenenud ja empaatiavõime suurem.“ Eriti praegu, mil paljud sõbrad on hakanud manalateed minema. Varem tundus seevastu, et meri on põlvini. Tegusal poliitikul polnud probleemi alustada päeva kohtumisega Nõmmel, käia suts Paides ja naasta Tallinna, õhtul ajada asju Järva-Jaani ja Albu rahvaga ning pärast libedate teede tõttu (õnnelikku) kraavis käimist õhtul veel kodus üht-teist korda ajada.
Nüüd teab ta, et ka nelja seina vahel kirjutamine, mis paljudele ei näi üleüldse tööna, nõuab füüsilist vastupidavust. Enda vormis hoidmiseks treenib Mart iga päev.
Kaks närviajavat teemat
Enne intervjuud sõlmisime Mardiga kokkuleppe, et räägime sel korral headest asjadest. Ent puuetega inimeste olukorrast kõnelemisel teeb ta erandi. On kaks teemat, mis teda kõvasti närvi ajavad. Nimetatu kõrval ka Putin ja tema teod.
Kui Mart vahel harva mõnd puuetega inimestele mõeldud teenust küsimas käib, kuuleb ta enamasti kommentaari: „Teie, härra Laar, saate kindlasti hakkama.“ „Saan küll, aga see olukorda suhtumine ja puudega inimestest mööda vaatamine ajab lihtsalt vihaseks. Kahjuks märgatakse neid päriselt harva,“ põrutab ta tuliselt. Hoolimist saaks tema hinnangul näidata väikeste lahendustega, mis ei maksa palju – olgu need või käepidemed ametiasutustes. Automaksust ei taha mees rääkidagi. Ütleb, et tema elab selle üle, ent väga paljud puudega inimesed, paljulapselised pered või ka maaelanikud sõltuvad neljarattalistest ja seda kehtestades nende peale ei mõelda. „Jutud selles olukorras toetuste juurdepanekust mõjuvad lausa solvavalt. Väga kurb on, et astutakse mõtlematuid samme vaatamata, mis meie vajadused tegelikult on.“
Aga see teine vihale ajav teema – kas peame sõja puhkemise üle muretsema? „Ei pea. Kui oleme kõik üle elanud, mis meil rahvusena selja taga, elame muu ka. NATO liikmesriigina on meie elu julgem ja kindlam. Põhiline on hoida positiivset eneseusku ja -kindlust, eriti vabariigi aastapäeval.“
RELIIKVIA: Eestiga seotud tähtpäevadel serveeritakse Laaride peres kiluleibu tõeliselt harulduselt – Eesti riigivapiga vaagnalt vabariigi algusaegadest.Foto: Erakogu
Kindlad traditsioonid
Laaride pere pikaajaline traditsioon oli 24. veebruaril käia üheskoos päikesetõusul Pika Hermanni torni juures lipuheiskamise tseremoonial. „Juba enne seda, kui meie riik taastatud sai,“ kostab ta selle traditsiooni ühe algatajana. Nüüd ratastoolis mees mäkke ei turni ja pere ka varahommikuseks füüsiliseks katsumuseks ei sunni, ent vaatab mõnuga Toompea läheduses asuva kodu akendest sinnapoole suunduvat rahvavoolu. Emad, isad, väikeseid trikoloore hoidvad lapsed kukil … „Mulle tähendab see erakordselt palju,“ kinnitab ta rahulolevalt. Aga ka Toompeal käimise tava ei kao – Laaride kaheaastane pojatütar Helmi avaldas vanaisale juba soovi, et tahaks sellest sündmusest osa saada. Mart räägib muheledes, kuidas tirts paari nädala eest mööda majapidamist ringi marssis, vanaisa vilistlastekkel peas. „Millegipärast talle sinimustvalge meeldib.“
„Väga kipub sinnapoole, et olen õnnelik.“
Traditsioon on seegi, et pärast lipu heiskamist kogunevad lähedased ja sõbrad nende juurde kiluleibu ampsama. Viimastel aastatel serveerib abikaasa Katrin neid tõeliselt reliikvialt – meheni jõudis mõne aasta eest Eesti Vabariigi algusaegadest pärit riigivapiga ametliku serviisi vaagen. „Üks mees võttis Eesti Pangaga ühendust ja ütles, et tahab selle mulle kinkida. Tal õnnestus see läbi keeruliste aegade alles hoida. «Olen sellele mehele väga tänulik!“
KÕIK ON VEEL EES: 1988. aastal oli Eesti taasiseseisvumine unistus, ent Mardil ja tema mõttekaaslastel on selle teokssaamisel oluline roll. Pildil avatakse 19. sajandi lõpu Eesti rahvusliku liikumise ühe olulisema juhi Villem Reimani mälestussammast Kolga-Jaanis, Mardi kõrval seisab samba autor Villu Jaanisoo.Foto: Õhtuleht arhiiv
PILK AJALUKKU: 1999. aastal oli Mart Laar laulupeotule patroon ning kohtus tuletoojatega mitmes paigas üle Eesti. Ta pälvis siis tunnustust muu hulgas sellega, et esimese peaministriks olemise ajal viis tule tornitippu vaid 3 minuti ja 47 sekundiga.Foto: Õhtuleht arhiiv
Pere hindamatu tugi
Tänulik on Mart ka sõpradele ja ennekõike perele, kelle toel on ta rahulikult läbi rõõmude ja raskuste kulgeda saanud. „Perel on erakordselt suur roll minu taastumisel haigusest, mis mu peaaegu teise ilma viis. Ainult tänu neile saan praegu olla nii kõbus ja rahulolev,“ lausub ta. Mees lisab, et teab nüüd – kõigi puuetega inimeste heaolus on kõige tähtsam osa perel ja toetavatel peresidemetel. Kuidas neid aga hoida? „Et pereelu sujuks ja kestaks, tuleb pidevalt tööd teha.“ Ka märkamatut. Mart ei salga, et ega ta poleks saanud ka varasemas elus kõiki ameteid pidada, kui poleks olnud pere ja ennekõike abikaasa toetust. Elu õnnelikumatele hetkedele tagasigi vaadates seab Mart esikohale naisevõtu ja teisena nimetab laste sündi.
Katriniga kohtus Mart Tartu Ülikoolis ajaloolaste ja defektoloogide (praeguste eripedagoogide – toim) ühikas. Mees meenutab lustlikult, kuidas tahtis tulevase kaasaga pulmareisile minna. Et tudengil raha nappis, oli ainus võimalus võita üleülikooliline mälumäng, mille peaauhinnaks oli reis „ükskõik kuhu Nõukogude Liidu Euroopa-poolsesse otsa“. Mart pingutas sõbrast võistkonnakaaslase Lauri Vahtrega kõvasti mälu, mäng pandi kinni ja pulmareisile Gruusiasse sõideti … kolmekesi koos Lauriga. „See oli üks meeleolukas retk,“ on põhjust praegugi muheleda. Mälumäng on nende peres au sees tänaseni, see ei puudu üheltki perekondlikult tähtpäevalt ja Mihkel mängib ka Tartu mälumängu meistrivõistluste tipus.
Viimase aja olulisimaks sündmuseks peab Mart lapselaps Helmi sündi. „Vanavanemad teeb õnnelikuks kellegi vastutustundetu hellitamine,“ naeratab ta soojalt. Kuigi alles kahene, on temas juba märgata uudishimu maailma vastu.
PEAMINISTRID REAS: Eesti valitsusjuhid kohtuvad aeg-ajalt Toompeal, et vahetada mõtteid riigi juhtimise teemal. 2023. aastal trehvasid (vasakult) Taavi Rõivas, Jüri Ratas, Andrus Ansip, Andres Tarand, Kaja Kallas, Mart Laar, Juhan Parts, Siim Kallas ja Tiit Vähi.Foto: Robin Roots
Võtab elu, nagu see on
Avalikkust puudutavatest asjadest on Mart enim rahul Eesti taasiseseisvumisele kaasa aitamisega. „Kuulun oma õpetaja, professor Sulev Vahtre koolkonda, kes kunagi ütles: „Ma ärkan hommikul üles ja tunnen esimese asjana rõõmu, et Eesti on ikka iseseisev.“ Minuga on sama. See on ikka väga hea tunne.“
Tulevaseks eluks Mart suuri plaane ei sea ja on avatud sellele, mis ees. „Rõõmu on jagunud ellu rohkem kui küllaga ja täpselt sellisena läheb see ka edasi,“ on mees veendunud. Kui ta midagi elus teisiti teeks, oleks need väga väikesed asjad. Ent Mart usub, et „küllap siis pidi minema, nagu läks.“ Ta on lihtsalt veendunud, et elu tuleb vastu võtta nii, nagu see on – see, mis antud, ongi õige ja hea. „Nagu mu lemmiklaulus: „Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab.““ (See on fraas Juhan Viidingu „Vana mehe laulust“ – toim.) Mart on sedasi toiminud. Epiteete ta ei armasta, aga ütleb, et „väga kipub sinnapoole, et olen õnnelik.“
Mardi säravaid silmi ja tegusaid päevi vaadates pole selles kahtlustki.