Kunagi ammustel aegadel juhtus selline lugu, et üks kuningas tahtis kalale minna.

Ta uuris riigi palgal oleva ilmaennustaja käest, et milline ilm tuleb. Ilmaennustaja ütles, et võib julgelt kalale minna. Vihma ei tule. Sõitiski siis kuningas oma kuningannaga tõllas järve poole.

Vastu tuli üks kalamees eesli seljas. Kuningas küsis, et kuidas kala näkkas?

Kalamees aga soovitas kuningal ots ringi pöörata, sest varsti hakkab vihma sadama.

Kuningas ütles, et heal palgal ilmaennustaja lubas ilusat ilma.

Kui kuningas ja kuninganna järve äärde jõudsid, hakkaski kallama. Raevunud majesteedid sõitsid lossi tagasi ja kuningas vallandas ilmaennustaja.

Kalamees kutsuti ilma ennustama.

See aga ütles:”Ei mina tea ilmaennustamisest miskit. See minu eesel, kui tema oma kõrvad kikkis hoiab, tuleb ilus ilm, aga kui ta kõrvad longu laseb, siis tuleb vihma!”

Kuningas palkaski siis hoopis eesli.

Loo moraal on selles, et sellest ajast ongi juurdunud komme riigi valitsemisse eesleid kaasata.