“Töö peamine fookus oli küsimus, kuidas must surm, mis teise katkupandeemia esimese puhanguna laastas Inglismaad 1348.–1349. aastatel, mõjutas kohaliku linnapopulatsiooni geneetilise päritolu mustrit üldiselt ja immuunsüsteemiga seotud geenide varieeruvust spetsiifilisemalt,” lisas Kivisild. Suur osa labori- ja andmetööst toimus Tartu Ülikooli genoomika instituudi laboris.
Eelnevalt, 2022. aastal ilmus musta katku mõju Norra Trondheimi linnale käsitlev teadustöö. Kivisilla sõnul oli Trondheim enne katku Euroopa mastaabis oluline kaubanduskeskus ja seal elas geneetiliselt mitmekesine rahvastik, sealhulgas võis leida sealt Briti saartelt pärit inimesi. Uuring näitas, et pärast katku, kui rakendati karantiiniga seotud liikumispiiranguid, muutus linn geneetiliselt oluliselt vähem mitmekesiseks ehk provintsilikuks. Samuti mandus linna rahvusvaheline tähtsus.
“Cambridge’i puhul, kuivõrd on teada, et paljud ülikooliga seotud inimesed pärinesid eemalt, võisime samuti oodata n-ö eksootilise geneetilise päritoluga indiviide, kuid mitmesaja uuritud inimese seast neid välja ei tulnud. Seda võib vähemalt osaliselt sellega seletada, et inimesed, kes õppisid või töötasid keskaegses Cambridge’is ei tulnud tingimata sinna surema ja maetud saama,” arutles Kivisild.
Samuti ei leidnud geneetikateadlased Cambridge’i materjalis Trondheimile sarnast provintsistumise efekti ehk üle terve genoomi toimunud muutusi, mis paigutunuks ajaliselt musta surma aega.
“Küll aga leidsime olulisi muutusi geneetilises päritolus enne ja pärast katku, sealhulgas olulist geneetilise sarnasuse tõusu Taaniga varasel keskajal, mis peegeldab anglosakside tuleku mõju, olulist sarnasuse kasvu Madalmaadega kõrg- ja hilises keskajas, kinnitades rändeid, mida näitavad ka ajalooallikad,” tõi Kivisild välja.
Pärast keskaega muutusid Cambridge’i elanikud geneetiliselt sarnasemaks Walesi ja Šotimaa elanikkonnaga, mis peegeldab uuringu autorite hinnangul majanduslikku ja poliitilist lõimumist Inglismaal laiemalt.
Uurimistöö vaidlustas olulised varasemad avastused
Aastal 2022 ilmus ajakirjas Nature teadusmaailma raputanud uurimistöö, mis keskendus musta surma eelsele ja järgsele geenimaterjalile Londonis ja Taanis. Selle järelduste kohaselt põhjustas must surm põhjustas olulise valikulise efekti paljudele immuungeenidele, mille tulemusena muutusid need märksa mitmekesisemaks.
“Meie Cambridge’i materjalil põhinev töö paljastas olulised tehnilised andmete analüüsiga seotud probleemid Nature ajakirjas ilmunud töös. See näitas, et katkul üldist ja ülisuurt mõju imuungeenide mitmekesisusele polnud. Samas me ei välista, et katkupandeemiatel, eriti korduvatel lainetel ja mitte ainult musta surma (1348 ja 1349) episoodil üksinda võis olla valikuline mõju üksikutele inimgeenidele,” selgitas Toomas Kivisild.
“Selliste katkude mõju kandidaatgeenide kinnitamiseks oleks tarvis aga uusi ja suuremaid valimeid. Praegu töötame sarnase materjaliga Belgiast, Sint-Truideni linnast ja Tartu Ülikooli professor Kristiina Tambetsi uurimisrühma eestvedamisel ja koostöös on käsil ka Eesti materjali analüüs,” lisas ta.
